Tee Nirvaanasse (äikesejaht 8. juulil)

Järjekordne äikesejaht 8. juulil on lõpule jõudnud. Järgnevalt väike valik pilte (kokkuvõtet saate peagi lugeda ja näha ülejäänud pilte):

"Mmm, kas see ongi tee Nirvaanasse?"

-"Jah, see ta on!"

Nagu ikka, lõppevad sellistel kordadel teed otsa või pööravad kõrvale. Jäi meilgi seekord otse Nirvsaanasse sõitmata.

Aga uus pilv oli ees juba ootamas! Näha on intensiivseid paduvihmavalinguid. Aeg-ajalt lõi saju taustal ka välku.

Pilve all oli palju keeriseid ja huvitavat liikumist.

Mesotsüklon.

Kabli vaatetornist avanes hea vaade küpsevale pilveelemendile. Pange tähele, kuidas tipp tungib läbi pilvede!

Konvektsioon ja nõrgad äikesed 19. -20. juunil

Ka suvepraktikumi viimastel päevadel oli hoovihmasid, kuid äikesed jäid siiski eemale. Mitmel pool Eestis seda siiski registreeriti, tõsi küll, enamasti olid välgud pilvesisesed ja näha polnud midagi. (sündmused leidsid aset 19. juunil Lahemaal ning 20. juunil Peipsi läänekaldal ja Tartu lähedal).
18. juuni õhtul tekkis taevasse castellanuse-sarnaseid pilvi:

.

.

.

.

.

.

Järgmine päev oli alguses küll vihmane, kuid varsti tekkisid selgimised ja rünkpilved:

.

.

.

.

.

.

.

.

Enne rünksajupilvi tekkisid taevasse võrgustikutaolised kiudpilved (Cirrus-cirrocumulus lacunosus):

.

.

.

.

.

.

.

Ja viimaks tekkis ka jäätunud tipp taevasse:

.

.

.

.

.

.

.

Sadas nõrka hoovihma. Seejärel tekkisid loode-ja põhjataevasse kiiresti arenevad ning alt tumenevad rünk-ja rünksajupilved:

.

.

.

.

.

.

.

Liikusime Viru rabasse. Tee peal sõitsime pilve alla ja seal sadas tugevat hoovihma. Viru raba kohal oli taevas väga muutlik, kuid põhiliselt saime tegemised ilma vihmata tehtud, v. a. üks 5-minutiline intensiivne vihmahoog. Äikest polnud.
Selle sajupilve alla tekkisid ka pilvelehtrid, mis pöörlesid:

.

.

.

.

.

.

.

Vihmahoog oli korralik ja selleks päevaks rohkem midagi huvitavat ei jagunud, kui õhtune vikerkaar Jägalal välja arvata:

.

.

.

.

.

.

20. juuniks ennustati Põhja-Eestisse korralikku aktiivsust. Me aga liikusie sealt just ära. Esmalt läksime Illuka vaatetorni, ilm oli siis veel pilves:

.

.

.

.

.

.

.

Peipsi põhjakaldal aga madalad pilved rebenesid ning nähtavale ilmusid rünksjupilvede lehvikud:

.

.

.

.

.

.

.

Kallastele polnud konvektsioon veel jõudnud, kuid juba poole tunni pärast oli näha rünksajupilve sealgi:

.

.

.

.

.

.

.

Just lahkumise hetkeks jõudis sinnagi võimas vihmasadu. Viimaks läksime Tartu lähedale. Seal saime rahehoo kaela ja oligi selleks päevaks kõik, sest Tartus ei sadanud midagi. Sinna konvektsiooniala ei ulatunud. Võimsamad pilved jäid kõik kuhugi põhja poole.

Äikeste meenutused III: äike 4. juulil 2002

Esitan esialgu ilma piltide ja joonisteta meenutuse siin. Hiljem peaks illustreeritud lugu ilmuma ilm.ee-sse (ootame seda, kuni inimeste huvi laulu-ja tantsupeo vastu raugeb).

4. juulil 2002 läks üle Eesti väga tugev äike. Äike oli kahes laines, põhiline ägedus koondus aga teisele korrale. Äikest oli päeva jooksul pea kõikjal, kuid kahjustusi tekitas eelkõige õhtune Eesti läänepoolest üle käinud torm.
Üldine sünoptiline olukord oli järgmine. Läänemere keskosas asus väheaktiivne tsüklon (õhurõhk keskmes 1004 mb). Hommikupoolikul liikus üle Eesti soe front ühes äikestega, päeval oli meie kohal tsükloni soe sektor, õhtupoolikul formeerus Edela-Eestis külma frondi äikeste laine, mis liikus kaarkajana põhja-kirde suunas.

Sündmused tavalisele vaatlejale Loode-Eestis nägid välja järgmised. Hommikul oli ilusa ilmaga ja nõrga lõuna- või kagutuulega. Temperatuur tõusis aeglaselt 25°-ni. Tasapisi hakkas taevas vinesse minema. Keskpäevaks oli vine muutunud õrnaks kiudpilvelooriks, mis üha tihenes lõuna ja edela poolt. Tekkis arvamine, et võib tulla äikest.
Esimene nõrk müristamine kostiski veidi pärast keskpäeva. Müristamiste hulk sagenes, kuid välkusid polnud näha. Lõuna poolt taevas üha tumenes ja hakkas nõrka vihma sadama. Tumeda ja suure äikesepilve taustale ilmusid väikesed Ac castellanused. Tundus, et on oodata suuremat äikest, kuid üllatuseks selgus, et müristamiste ja nõrga vihmaga seekord asi piirdubki. Umbes tund aega hiljem esimese müristamise kuulmisest muutus lõuna poolt alates taevas heledamaks ja pilved taandusid. Esialgu oli väga palju castellanuseid, kuid need taandusid ühes äikesevööndiga põhja ja kirdesse. Temperatuur oli 23°.
Pilv pakkus enne lahkumist siiski vägas kaunist vaatepilti idataevas, kui ühest väikesest pilverüngast lõi ülespoole lakkamatult sinakaid välke. Mingi aja pärast jäi seegi silmapiiri taha. Et temperatuur püsis, siis võis karta äikese kordumist ja nii ka läks.
Järgneva mõne tunni jooksul tõusis temperatuur väga aeglaselt 25°-ni ning kõik kordus täpselt samamoodi: taevas hakkas lõuna poolt kattuma õrna kiudpilvevinega, mis üha tihenes. Seekord ilmusid castellanused kiiremini ja need olid suuremad ning tulid nähtavale juba siis, kui päike veel paistis läbi pilvevine. Oli ka müristamisi kuulda.
Taevas kattus üleni ühtlaste pilvedega, kogu aeg müristas, kuid välke polnud näha. Hakkas sadama peent vihma. Temperatuur polnud sugugi langenud ja ilm oli tuulevaikne.
Ootamatult ilmus eemalt metsa tagant täiesti must pilveserv, mis liikus kiiresti üle ja tõi tugeva tuule koos vihmaga. Selle ees lõi kogu aeg välku (roosakad), mis olid enamasti pilv-maa. Kuigi kaua see raju ei kestnudki, vaid ligikaudu poole tunniga või isegi kiiremini läks kogu tuul ja vihm üle, kuid pilve alla jäime terveks õhtuks. Veel tunde oli põhjataevas väga tume.
Kui sajutsoon oli juba põhja eemaldunud, võis jälgida lääne-ja loodetaevas suuri rünki, mis sulasid kõrgemal asuva ühtlase pilvemassiga kokku. Nende rünkade ja ülemise pilvemassi vahel lõid pidevalt vertikaalsed välgud.
Sooja oli pärast raju 19°. Järgmiselgi päeval oli Eestis äikest, kuid mitte samas vaatluskohas.
See äike koos pagiga tõi kaasa tormikahjustusi. Kulminatsioon oli Keilas, kus väidetav tornaado (on peetud ka väga intensiivseks pagipööriseks – gustnaadoks) lõhkus Keile kiriku ja murdis aias puid. Samuti olid pärast tormi mõned autod keeratud rattad ülespoole. Inimesed kogunesid juhtunut karjadena vaatama.

Mis on plaanis?

Hetkel on plaanis Horisondis pikemalt kirjutada vikerkaartest. Väga kokkuvõtlikult on nähtusest kirjutatud: http://www.ilm.ee/?46056, kuid seal on põhjuslikud seosed jäänud enamasti lahti rääkimata, mida on kavas siis tulevas artiklis teha.

Mingil hetkel tuleb avaldamisele artikkel teemal äike ja õpikutõed. Kondikava on olemas, kuid on vaja veel viimistleda. Juuli jooksul ehk jõuab.

Samuti on tormiküttide meeskonnaga kavas jätkata tuure. Viimane tuur kestis ligi 3 päeva, läbiti ligikaudu 1700 km. Sellest kokkuvõte ilmub samuti peagi, ilmselt lähipäevade jooksul.

Varsti on 4. juuli äikesetormi aastapäev (oli 2002. aastal). Sellest siis muidugi ilmub siia või ilm.ee-sse meenutus. Etteruttavalt olgu öeldud, et augustis läheneb ühe väga märkimisväärse äikese tähtpäev. Sellest on vist küll juttu olnud vaid ühes kaasaegses ajakirjas. Eks siis, kui aeg käes, lähemalt, millised olid tollased sündmused.

Lähipäevil on vaja veel avaldada praktikumide viimaste päevade konvektsioonist ja jaaniaja päikeseloojangutest lugu.

Äikeste meenutused II

Järgmine meenutus on aastast 2002. See märkimisväärne äike leidis aset IX noorte laulu- ja tantsupeo ajal, mis toimus teatavasti 28. – 30. juunil 2002.
2002. aasta oli väga soe ja kuiv: juuli keskmine temperatuur oli Eestis täpselt 20°, augustis aga 19,9°. Soojalained said alguse juba aprillis ja mais, ilm oli sageli kuiv, kuid lühike sajuperiood sattus juunikuusse, mis (sajuperiood) lõppes üldiselt juuli algusega. Tol aastal oli teisigi märkimisväärseid ilmasündmusi, millest edaspidi.
Laulupeo ajaks saavutas ilm omamoodi rütmi: varahommikul sadas lausvihma, ajuti isegi tugevasti, siis oli paar tundi kuiva ja päikese kaasabil kujunesid konvektsioonipilved koos äikesega, mis taandusid pärastlõunaks, nii et päeva teine pool oli üldiselt kuiv. Selline olukord püsis vähemalt 3 päeva järjest.
Kõnealuse päeva varahommikul 5-7 vahel sadas jälle päris korralikku vihma. Vihm jäi siis järele ja laussajupilved taandusid itta. Taevas polnud veel selginenudki, kui kõrgkihtpilvede alla kujunesid massiliselt rünkpilved (umbes kl 9-10 ajal). Peaaegu kõikidel oli „müts peal“ (pileus). Selleks ajaks juba teadsin, et see tähendab äikest. Siiski, tuul oli lääneedelast ja seal oli ainsana natuke selget taevast, mistõttu Tallinn pääses hoogsadudest. Edelasse tekkis samal ajal väga võimas ja iseloomuliku varjundiga pilverünk, mis oli üsna maskeeritud. Mõistagi oli tegemist äikesepilvega.
Aja jooksul teised pilved taandusid ja jäi vaid see. Pilv laienes Soome laheni, kuid sajuvöönd jäi siiski mitu km lõunasse. Tuul küll vaikis ja eelkõige lõunataevas võis näha hulgaliselt pilv-maa välke, kuid vihma ei sadanud. Selline olukord püsis mitu tundi. Alles õhtupoolikul 16-17 paiku liikus pilv tasapisi ida-kirde suunas. Veel paar tundi hiljemgi, kui päike juba paistis, võis idataevas näha eredaid pilv-maa välke (sinakad). Edelas ja lõunas arenesid esialgu taanduva konvektsiooni tunnustega võimsad rünkpilved, mis õhtupoole hajusid üsna kiiresti.
Ilm muutus päeva jooksul soojaks. Päris õhtul, paar tundi enne päikese loojumist, oli taevas täiesti selge. Ainult kaugel ida-ja kagutaevas oli näha kahte eraldiseisvat ülivõimast pilverünka. Tipp polnud kuigi laialivalgunud, kuid muidugi jäätunud.
Tol ajal ei olnud kanal2-s ilmadiktorit. Ilmateate sissejuhatuses näidati EUMETSATi, kusjuures selgest võis näha äikesepilve heledat ala Eesti kohal, mis kattis kogu riigi, välja arvatud Lõuna-Eesti serv ning saared.
Hiljem kuulsin uudiseid suvilast (Laitses). Peaaegu lõunani oli sadanud väga tugevasti vihma ja tundus, et nii jääbki terveks päevaks. Seejärel läks lühiajaliselt kuivaks, kuid siis tuli äike. See oli inimeste sõnul olnud „ebatavaliselt tugev, mis jääb kauaks meelde“.