kolmapäev, 27. september 2017

Kihtpilved ja udu

Vananaistesuve tekitavas antitsüklonis on arenenud võimsad ja püsivad kihtpilved, mis ühtlasi tähendavad udu. Seetõttu on aktuaalne kihtpilvede ja udude teema. Toimetas Ott Tuulberg.

Ott Tuulberg. Väga räme udu. Rekordudu. Needham Market Suurbritannias (30.12.2016).

Kas udu on pilv? Lugege ja saate teada!

Kihtpilved asuvad kõige madalamal, sest pilvekiht võib alata vahetult aluspinna lähedalt, kuid ka alles mõnesaja meetri kõrguselt.
Kihtpilved on välimuselt üpris üheilmelised ja värvuselt hallid, sinakad või kollakad. Kui pilvekihi kõrgus aluspinnast on vähemalt mõnisada meetrit, siis on selle alumine pind ebaühtlane või lainjas, ent juhul, kui asuvad väga madalal, siis võib see näida täiesti ühtlane. Väga õhukese kihi puhul võib päike ja kuu läbi paista (translucidus), kuid paksema kihi puhul pole päikese või kuu asukoht määratav (opacus).
Kihtpilved võivad kaasa tuua uduvihma, jääkristalle või lumekübemeid – sademed pole siiski tüüpilised ega tugevad. Olulised on kihtpilved selle poolest, et takistavad aluspinnal ja selle lähedasel õhukihil jahtumast, kaitstes niiviisi näiteks kevadel taimi öökülma eest. Kihtpilved on väga tüüpilised talvistes antitsüklonites, kui aluspinna tugeva jahtumise tõttu tekib inversioonikiht.
Kihtpilved võivad tekkida või madalduda aluspinnani ja sel juhul moodustub udu, kui nähtavuskaugus langeb horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri.

Tallinnas, 15. jaanuari 2011 õhtul läks ilm selgeks ja vaikseks. Aja jooksul tekkisid radiatsiooniuduvaalud või õhukesed udukihid. Kui temperatuur langes -20 °C-ni, siis tekkis paksem udukiht, mis laskus viimaks maapinnani. Enne seda võis pilvepiiri laskumist jälgida meetrise täpsusega. Horisontaalne nähtavuskaugus vähenes 50–100 m-ni, kuid vertikaalne nähtavus jäi heaks – Kuu ja tähed paistsid selgesti läbi udukihi. Puudele moodustus härm, kuid kas tegu oli kristalse või teralise vormiga, jäi kindlaks tegemata. Vaatamata madalale temperatuurile koosnes see (jahtumis)udu ainult veepiisakestest!

Ka udu kuulub kihtpilvede hulka, kuid sel juhul asub / algab pilv otse aluspinnalt või selle vahetust lähedusest. Olgu veel lisatud, et on autoriteetseid allikaid, mis ütlevad, et udu ei kuulu rangelt võttes pilvede hulka, kuigi udu ja pilvede peamine erinevus seisneb selles, et esimene neist tekib / asub aluspinna vahetus läheduses, teine sellest kõrgemal. Ei näe siiski põhjust, miks peaks udu ja pilvi sellisel põhjusel lahku lööma, vaid võib kokku leppida, et udu on pilvede erijuht, mis algab vahetult aluspinna  lähedalt, halvendades horisontaalset nähtavust 1 km-ni, sageli enamgi.
Udusid on mitut liiki ning neid jaotatakse frontaalseteks ja õhumassisisesteks. Õhumassisisesteks ududeks on radiatsiooniudud, advektiivsed udud, nõlvade ja aurumisudud.
Eestis on külmal poolaastal tavalisteks advektiivsed ehk sisserännanud udud, mis tekivad siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külmale aluspinnale. Seda juhtub sageli siis, kui ilm läheb sulale – lumega kaetud maapinnal jahtub saabunud soe õhk, suhteline õhuniiskus kasvab ja moodustub udu.
Sageli aga kombineeruvad advektiivne ja radiatsiooniline uduliik, mis tähendab, et soe õhumass liigub külmale aluspinnale ja jahtub tugevasti, kuni tekib kondensatsioon: sellised on sageli sügisesed udud.

Ott Tuulberg. Räme udu. Needham Market Suurbritannias (28.03.2017).

Udus on horisontaalne nähtavuskaugus kokkuleppeliselt alla 1 km. Udud jaotataksegi nähtavuse alusel nõrkadeks, mõõdukateks ja tugevateks ehk ohtlikeks (nähtavuskaugused vastavalt 500–999; 200–499 ja alla 200 m). Lisaks horisontaalsele (otsesuunas) nähtavusele tehakse meteoroloogias vahet ka vertikaalsel nähtavusel. Suhteliselt nõrkades ududes õhumassi vahetuse korral (frontide üleminekul, näiteks kui talvel läheb pärast tuisku sulaks) on horisontaalne nähtavuskaugus mõnisada meetrit, kuid iseloomulik on neile just see, et vertikaalne nähtavuskaugus on väga halb, st teisi pilvi ja taevast ei näe.
Jahtumis- ja aurumisududele on üsna sageli, kuid mitte alati iseloomulik hea vertikaalne nähtavus, mis tähendab, et taevas ja teised pilved on näha, kuid halb või väga halb horisontaalne nähtavus. Viimane võib väheneda ainult mõne meetrini.
Jahtumis- ehk radiatsiooniudud tekivad selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Suvel on neid esialgu vähe, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed, kuid juba augustist alates suureneb nende sagedus oluliselt.
Satelliitvaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus on udu kõige nõrgem, sest hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus, sest mida soojem on õhk, seda enam saab see endaga veeauru siduda ning seetõttu väheneb temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus ja udupiisad (udu moodustavad veetilgad) aurustuvad.

Janek Pärn. Räme udu ja videvikukiired. 17.09.2017 õhtul Simunas

Jahtumisudusid on suve hakul (juunis) tavaliselt siis, kui õhtu on vaikne ja selge, mis soodustab temperatuuri langemist üpris madalale kuni maapinna lähedases õhukihis hakkab veeaur kondenseeruma ja tekibki esialgu õhuke udukiht. Lühikese öö tõttu ei kasva see enamasti ülduduks. Augustis võib pikema öö tõttu muutuda jahtumisudu ka ülduduks. Jahtumisudud võivad tekkida ka talvel, kui ilm on vaikne ja selge. Siis algab õhtul kiire õhutemperatuurilangus ja see võib viia veeauru kondenseerumiseni ning udu tekkeni, vt fotot ja selle allkirja ülal.Jahtumisudu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega.
Mõnikord tekivad siiski üldudud ka kevade lõpus ja suve hakul, kui ööd on kõige lühemad. Sellisel juhul on põhjuseks enamasti sooja ja eriti niiske õhumassi saabumine. Juba suhteliselt väikese öise jahtumise tõttu saab tekkida kondenseerumine õhus, mille tulemuseks on udu. Selline olukord viitab suurele äikese tekkimise võimalusele ja seda eeskätt sisemaal.
Aprillis ja mais on üsna tüüpiline, et udud tekivad ja püsivad veekogude kohal ja rannikualadel. Tegemist on advektsiooniuduga. Selline nn mereudu võib vaatamata päikese tugevale soojendavale mõjule püsida päev läbi. Ilm on sellisel juhul vaikne, jahedapoolne ja pilvitu. Sellised udud kaovad tavaliselt juunikuuks seoses vee soojenemisega.

Uduliikide tekkimine. Allikas, kuid eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Veeauru kondenseerumisest atmosfääris ja ududest pikemalt>>>

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Miks täna öösel udu pole? Soojus kõrgustest läinud?

Jüri Kamenik ütles ...

Oli udu, vähemalt Viljandimaal hilisõhtusel ajal ringi sõites oli näha, kuid see oli madal udu. Siiski mõnes maakonnas esines ka üldudu.
Vähem udu põhjustas ilmselt kuivema õhumassi saabumine idakaartest.

Anonüümne ütles ...

Aitäh. Siis tuleb homne öö ja varahommik ilmselt sarnane tänasele.

Jüri Kamenik ütles ...

Tuult on vähem ja ilm selge. Tugevam jahtumine võib soodustada möödunud korrast siiski võimsama radiatsiooniudu teket.