Neljapäev, 1. oktoober 2015

WMO uuendab rahvusvahelist pilveatlast – võimalus panustada!

Kommentaariumi link
Pilvenimetuste loend, lühendid ja kõrgused: http://www.upload.ee/files/5233636/Pilveaabitsa_tabelid_luhendidjakorgused.xlsx.html. Tühjad lahtrid tähendavad seda, et vastava vormi kõrgus on sama mis põhivormi (liigi) puhul.

Lisaks sellele, et uut erimit on kavas tunnustada standardis, ent asperitase nimetuse all, sest nimetus vajab nimisõna, aga mitte omadussõna (asperatus), pikemalt vaata http://ilmjainimesed.blogspot.com.ee/2015/09/uuendused-pilvesustemaatika.html, teatas WMO 2015. a juunis veel seda, et rahvusvahelist pilveatlast hakatakse parandama ja täiendama. See avaldatakse 2016. a jooksul.
Vastav sisestusvorm asub siin: http://wmoica.org/index.php/en/ ja selle kasutamiseks tuleb registreeruda kasutajaks, samuti lugeda läbi juhend: https://wmoica-staticfile.s3.amazonaws.com/Read_me_first.pdf?javer=1510010618. Tähelepanu tasub pöörata nimekirjale "enim soovitud" ehk most wanted, algab juhendi 5. leheküljel [Table 2: “Most Wanted” (rarer) Images].
Kas need muudatused muudavad ka eesti pilveatlase vigaseks? Tõenäoliselt siiski mitte, kuigi ma täpselt nende muudatuste ulatust ei tea.
Kahjuks on nii mõndagi kriitilist öelda. See juhend on kirjutatud küll spetsialistidele ja ekspertidele, sest ma ei usu, et keskmine inimene on võimeline sellest aru saama, seetõttu võiks mingi lihtsustatud versioon ka olla. Näiteks, võib olla mõni koduperenaine on haruldase pilve saanud fotole ja tahaks saata, aga kui ta näeb sellist juhendit, siis kaob isu eluks ajaks ära.
Tavalistele, st erialast haridust või ettevalmistust mitte saanud inimestele ei saa läheneda teisiti kui fotodega: vaadake, me tahame sellise või naasuguse välimusega pilte – mida ütleb inimesele tänavalt Cirrus castellanus või Nimbostratus cumulogenitus?
Muidugi on halb ka see, et juhendit ega muud infot pole teistes keeltes: võib olla nt Venemaal või Brasiilias või Kongos on nii mõnigi huviline, kes saadaks väärtuslikke pilte, aga kuna juhend jms info pole saadaval teistes keeltes, siis jääb saatmine lihtsalt ära. Eestiski ütlesid mitmed huvilised, et saadaks küll, kuid pole inglise keelega sina peal. Eks selline WMO käitumine viitab tugevalt sellele, et neid huvitab ainult kvaliteet, aga ma arvan, et sellega on mindud pisut on liiale.

Sakmelised kiudpilved (Cirrus castellanus) on sakkide ja mügaratega kiudpilved, väga haruldased, WMO enim soovitute nimekirjas. Laagri, 7.05.2014

Sisestusvormi avaleheküljel http://wmoica.org/index.php/en/ on mõned näidisfotod. Kahjuks hakkab silma see, et pilvelumestuse foto (all paremal) andmetesse on viga sattunud: seal on kirjas, et Cloud Height: 4500 feet (Estimated). See ei saa mitte kuidagi õige olla – nii väikesel kõrgusel, eriti sellises geograafilises kohas, on õhutemperatuur plusskraadides või siis napilt nullis. 10 000 jalga on veidi üle 3 km, seega 4500 jalga on vähem kui 1,5 km. Nii et seal on mingi viga – peaks olema minimaalselt 15 000 – 20 000, sest pilvelumestus tekib siis, kui vesipilved (pilved, mis koosnevad veetilkadest) on tugevalt allajahtunud olekus, st nende temperatuur on vähemalt -20 °C. Nii madal on õhutemperatuur aga märksa kõrgemal, kui seal väidetud. Sondeerimiandmed ja pildistamise kuupäev võimaldavad seda hinnangut kontrollida – selgub, et 19.01.2015 oli nullisoterm Hongkongis umbes 4500 m kõrgusel, vaata , asukoht kaardil. Pilvelumestuseks sobilik õhutemperatuur oli umbes 7 km kõrgusel, sellele vastab aga ligi 23 000 jalga. Seega on näidisfotol asuvad pilved ülemiste pilvede korrusel. Kui andmeid veelkord vaadata, siis näeme, et suhteline niiskus on 100% ehk seal on pilv 8414 m kõrgusel. Kuna WMO üleskutses aetakse taga erilist täpsust ja kvaliteeti, siis pani selline viga imestama. Seepärast võiks ka teistesse andmetesse, eriti mis puudutavad pilvede kõrgust, skeptiliselt suhtuda.
Eestlastest on sinna senimaani pilte saatnud vaid Kairo Kiitsak (tema fotot vt allpool), kuid arvatavasti tuleb neid inimesi juurde. Olen paar fotot juba ka ise saatnud, ent kavas on saata veel suur hulk fotosid, eriti kihtsajupilvedest, sest see on enim soovitute nimekirjas, põhjuseks harv pildistamine ja väga sageli väär määramine (aetakse eeskätt fotodel mingite muude pilveliikidega segi).
Eesti on eelisolukorras, sest WMO pilvede valmise ja saatmise juhendis vihjatakse selgelt sellele, et huvitutakse külmade kliimade pilvepiltidest, eriti D ja E kliimatüüpides (Köppeni-Geigeri botaanilise klassifikatsiooni järgi) tehtud fotodest. See on ka mõistetav, sest suurem osa maailma elanikkonnast asub soojemates kliimatüüpides (väiksematel laiustel, eriti Eestiga võrreldes) ja ilmselt enamik fotodest on siis samuti tehtud soojemates paikades. See paistab silma ka WMO näidispiltidest (Austraalia ja Hongkong).

"Unustamatu õhtu". Lääne-Virumaa, Simuna - 3.10.2014. Foto: Kairo Kiitsak

23. septembri pilvekoolitus näitas, et ilmajaama töötajatel on ajapikku arenenud mõne liigi määramisel mingi oma arusaam, mis ei sobi üldse kokku WMO nõuetega. See võib kõneleda sellest, et WMO on liiga eluvõõras: praktikutele ei sobi see, mida standard nõuab, see lihtsalt ei lähe igapäevase eluga nt ilmajaamas kokku. Teine variant on see, et pilvekoolitusi on tehtud liiga vähe, ei ole uuritud standardis ettenähtut jne, mistõttu praktikutel on tekkinud alternatiivne arusaam, st arusaamad on omavahel ebapiisavalt standardiseeritud, see on aga halb ilmavaatluste kvaliteedile, eriti omavahelisele võrreldavusele.
Viimases lõigus öeldu illustreerimise võib olla parimaks näiteks on probleem kihtsajupilvede ja kõrgkihtpilvedega: kui päike paistab pilvekihist läbi, aga on laussadu, eriti talvel, siis vaatlejatele on õpetatud või neile soovitatud, et tuleb kirja panna kihtsajupilved. Samas WMO standard sellist võimalust ette ei näe: ikka on kihtsajupilvede kõige olulisemaks tunnuseks lauspilvisuse kõrval see, et päikeseketas ei ole nähtav läbi pilvekihi. Nii on see vähemalt 1950ndatest aastatest ja seda ei ole muudetud (kui, siis 2016. a avaldatavas pilveatlases võib selles osas muudatusi tulla, kuigi eriti ei usu), vt näiteks lk 17 (pdf-s 41. faililk), lk 38, 39 (62, 63), eriti aga tabel lk 70 (94): https://www.wmo.int/pages/prog/www/IMOP/meetings/SI/TT-ICA-2/Doc_3-4_TT-ICA-2_ICA-text_ADD2.pdf. Tabeli kohta: E (essential) on märgitud sinna, kus tunnuse "läbipaistmatu" rida lõikub vastava (Ns) veeruga, seega on tegu kihtsajupilvede tähtsaima tunnusega selle kõrval, et katab kogu taevalaotust (lauspilvisus), samas sademete olemasolu on sellest isegi vähemtähtsam, märgitud üksnes tähega U (usual). Selles osas ongi tekkinud WMO standardi vastuolu praktikutega.
Minu suhtumine? Ilmavaatluste puhul on tähtis standardsus ja võrreldavus, muidu on nende teaduslik väärtus väike. Seepärast peaks järgima ka standardit, kuid samas eks maailm muutub ja standard ei ole ka igavene: kui tekib vajadus kokkuleppeid muuta, siis miks mitte. Aga siis tuleb arvesse võtta, et vaatlusread (-andmed) muutuvad metoodika muutudes mittehomogeensemaks.
On huvitav, et siin on mainitud variant, et just talvel võivad kõrgkihtpilved anda koguni tugevat sadu: http://ael.physic.ut.ee/KF.Private/Piia.Post/meteo/pilvetekke_fyys_prots.PDF. Vähemalt ühe korra on õnnestunud sellist olukorda näha. Selle põhjuseks on külmem õhumass talvel: esiteks on pilvedes rohkem jääkristalle, mistõttu sademetekkeprotsess (heterogeenne kondensatsioon) on intensiivsem, teiseks on külmemas õhumassis aurumine nõrgem, mistõttu sadu jõuab suurema tõenäosusega ja tugevamalt aluspinnani ka kõrgemalt (suvisel ajal sademed aurustuksid teekonna jooksul rohkem).
Lõpuks üks probleem, mis huvitaval kombel puudutab jällegi just kihtsajupilvi (jah, sellest pilvest on kõige rohkem võimalik kirjutada, nii näiteks on mõnedes monograafiates kihtsajupilvedele pühendatud sadu lehekülgi, samal ajal kui näiteks kiudrünkpilvi ainult mainitakse siin-seal põgusalt – see on teravas vastuolus wikiga, mis peegeldab selle pilveliigi pealtnäha igavust keskmise inimese seisukohast: https://en.wikipedia.org/wiki/Nimbostratus_cloud): seilomeeter (aparaat, mis mõõdab laserkiire abil pilvede alumise pinna kõrgust) näitab sageli kihtsajupilvede alumise piiri kõrguseks üle 2000 m, mistõttu vähemalt mõned vaatlejad on hakanud kahtlema aparaadi näitude õigsuses. Minu arvamus on siin selline: viga on pigem mõtteviisis, sest looduses ongi kihtsajupilvede alumine piir üsna tihti enam kui 2 km kõrgusel aluspinnast (hatakpilvede puhul näivalt madalam), aga inimestele on õpetatud, et kihtsajupilved on alumiste pilvede korrusel (klassis) ja alus enamasti 1500 m-st madalam. Õnneks on siin WMOst abi, sest pilvede klassifikatsiooni standardis on kihtsajupilved ikka keskmiste pilvede korrusel (klassis), ehkki lisatakse märkus, et alumine piir ulatub sageli alumiste pilvede korrusele, vt lk 16 (40) üleval. Nagu siin http://ilmjainimesed.blogspot.com.ee/2015/09/uuendused-pilvesustemaatika.html olen soovitanud, oleks klassifikatsiooni ühtse aluse huvides üldsegi parem neljandana kasutada suure vertikaalse ulatusega (väga paksude) pilvede klassi, lisaväärtusena jääksid need vaidlused ja segadused ilmselt olemata. WMOs on muide välditud konvektsioonipilvede klassi mõiste kasutamist, vaid piirdutakse pigem kolme klassiga (korrusega)!

Tugev lauslumi ja tuisk 19.02.2010 Tartus: kõrgkihtpilved (erand). Meie ilmavaatlustes määratakse see kihtsajupilvedeks, aga WMO järgi on üheselt tegu kõrgkihtpilvedega, sest päikeseketas on selgelt näha. Kus on siis tõde või milline arvamus on parem?

Kommentaare ei ole: