Sondeerimistel saadakse atmosfääri kohta väärtuslikke andmeid ja teoreetiliselt saab nii koostada vertikaalseid läbilõikeid erinevates teljestikes. Ometigi peab arvestama, et reaalselt ei ole tegu vertikaalse läbilõikega, sest pall liigub ju tuulega eemale ja võib jõuda sadade km kaugusele. Niisiis on tegu kaldlõikega ja mida tugevam tuul, seda enam.
Oktoobri lõpus oli mere kohal seoses külma õhu sissetungiga tugev konvektsioon ja mitmel pool äikest. Kui vaadata diagrammi, siis see ei tule välja, võrdle juuli lõpuga, sest pole näha labiilsuse energiat (CAPE). Miks see ei tule välja? Esimene mõte võiks olla selline, et kuna oli loodevool, siis pall kandus sisemaale, mille kohal oli õhk tunduvalt stabiilsem, sest aluspind oli külm, kuid labiilne oli õhumass mere kohal. Ometigi, kui vaadata Jokioineni või Visby sondeeringuid samast ajast, siis see ei kinnita sellist oletust, sest sealtki ei tule labiilsuse energia välja, kuigi pall liikus mere kohal.
Järgmisena võib arvata, et selline meetod on vähese labiilsuse tuvastamiseks liiga vähetundlik. Kolmas võimalus on see, et õhumass oli ka mere kohal stabiilne, kuid väga sooja mere mõju trumpas stabiilsuse ikkagi üle. Seega otse veepinna kohal tekkinud soe ja niiske õhk hakkas üleslükkejõu mõjul kerkima, sest selle tihedus oli niipalju väiksem õhumassi enda tihedusest. Seega oleks sondeering heal juhul labiilsuse energiat näidanud võib-olla ainult mõnesaja meetri paksuses õhukihis, aga sellise kõrguse saavutab pall juba mõne minutiga, nii et enamik ajast saadeti andmeid ikkagi juba stabiilsest keskkonnast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar