Esimene suurem lörts

26. novembril õnnestus näha ja jäädvustada selle sügise esimene suurem lörts. Üldse esimest lörtsi nägin Tapal oktoobri keskpaigas, kuid see oli nii vesine ja meenutas vihma, et ilmselt vähesed said aru, et tegu lörtsiga. Kui on soov kindlaks teha, kas arvatavad sademed on vihm või vesine lörts, siis tuleb lasta sademetel langeda tumedale riidele, kasvõi käisele ja veidi oodata - kui on lörts, siis vedel vesi imbub riidesse ja tahke osa jääb kuivale ehk nähtavaks. Nii tegin ka oktoobris sademete liigi kindlaks.

Esimene lumi sadas Eestis sel sügisel 21. novembril, kusjuures mõnes kohas moodustus õhuke lumekirme. Tegu polnud klassikalise lumega, vaid teralume ja lumeteradega. Teralumi kuulub lume alla, lumeterad aga mitte. Aga juba õhtul läks ilm sulale ja järgmiseks päevaks oli lumekirme kadunud. Nüüd, 26. novembril, sadas juba üsna intensiivset lörtsi, kusjuures see meenutas lund. Kõige huvitavamateks sademeteks peangi just lörtsi ja rahet.

Lörtsi sajab siis, kui pilvede ja aluspinna vahele jääb õhuke, mõnesaja kuni kilomeetri paksune õhukiht, kus temperatuur on üle 0°C, samal ajal on aluspinna lähedal temperatuur üle 0°C, kuid mitte kõrgem kui +8°C ja pilvedes ning pilvede all madalam kui 0°C. Pilvedes peab samal ajal toimuma küllaltki intensiivne Bergeron-Findeiseni protsess ehk pilvede paksus on tüüpiliselt lörtsi ajal mitu kilomeetrit. Ilmselt on levinud kujutlus, et lörtsi sajab suurte räitsakatena. See on sageli nii, kuid vahel võib lörts ka väga peente helvestena olla. Samuti teeksin vahet märjal lumel ja lörtsil. Märg lumi sajab helveste või lumekristallidena, kusjuures need on niisked, kuid mitte sulanud. Lörts peab olema vähemalt osaliselt sulanud. Väga sageli sajab vihma ja lörtsi koos, harvem juhtub nii, et sajab ainult osaliselt sulanud helbeid/räitsakaid, kuid vihmapiiskasid pole. Võib sadada ka jäälörtsi, sel juhul on pilvedes ja aluspinna kohal õhutemperatuur alla 0°C, kuid pilvede ja aluspinna vahel on soe, üle 0°C õhukiht, mistõttu pilvedest sadav lumi sulab osaliselt oma teekonnal, kuid siis jäätub külmemasse õhukihti jõudes uuesti.
Lörtsi ajal võib tihti näha, et kui vaadata horisondi lähedale, siis pilvedest ulatuvad maa poole sajujooned, kuid lõppevad siis mingil kõrgusel ära. Seal, kus need lõppevad, asub ka ligikaudu null isoterm, sest lumehelbed nõrgendavad valgust enam kui vihmapiisad ja sellest siis ka tumeda ja heleda piir pilvedest allpool. Nii võib juhtuda, et näeme sajujooni, mis aluspinnani ei ulatu ja võib tekkida mulje, et see on virga (vt esimest fotot). Tegelikult jõuavad sademed maapinnani, kuid juba vedelana.

Kui ei toimu advektsiooni ja temperatuur on üle 0°C, siis langeb lörtsi ajal temperatuur, mõnikord ka veidi nullist madalamale ja lörts muutub kuivemaks. See on tingitud peamiselt sademete aurumisest, sest aurumine neelab soojust, vähem põhjustab temperatuurilangust sulamine, sest seegi on endotermiline protsess (jää sulamisel katkeb umbes 15 % kõikidest vesiniksidemetst; kõik vesiniksidemed veemolekulide vahel katkevad alles umbes 600°C juures). Arvamus, et temperatuur langeb seetõttu, et lume või lörtsi temperatuur on madalam kui õhu oma, mistõttu sademed jahutavad õhku sel põhjusel, on väär.

26.11. lörtsi tõi kaasa esiteks see, et null isoterm asus umbes 700 m kõrgusel aluspinnast, seega lörtsi tekkeks piisavalt madalal, samal ajal liikus üle suure veesisaldusega paks pilvesüsteem ja märkimisväärset soojuse advektsiooni polnud. See pilvesüsteem oli suures osas konvektiivne, kusjuures registreeriti äikest. Termodünaamilises mõttes oli tegu pagijoonega, see on ka siin ära märgitud (kaarjas joon, millest tulevad mõlemale poole harud): http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20111126.gif, ka Estofex lubas arvestatava tõenäosusega äikest: http://www.estofex.org/cgi-bin/polygon/showforecast.cgi?text=yes&fcstfile=2011112706_201111260640_1_stormforecast.xml. Pärast selle süsteemi üleminekut võis imetleda mammatuseid, vt kolmas foto. Mida endast mammatust täpselt kujutab, seda ei tea mitte keegi. Teada on ainult see, et tegu on termodünaamilise nähtusega voolises (inglise k fluid), kusjuures pilve ja sellealuse õhumassi vahel on väga suur erinevus tuulte ja õhuniiskuse osas. Mammatus kujutab endast mullitaolisi mügaraid pilve allosas ning võib tekkida mitmete pilveliikide puhul. Kõige suurejoonelisemad on need rünksajupilvede alasite all.

Pseudovirga

Lörts (laus- ja hooglörts segamini).

Mammatus

Mis ootab meid ees? Atlandi ookeani kohal on erakordselt kiire tsüklogenees (põhjuseks väga suur atmosfääri barokliinsus), kusjuures tsüklonite seerias on tekkimas uus tsüklon, mis liigub Eestist väga lähedalt mööda. See on intensiivne tsüklon ehk õhurõhk on madalam kui 980 hPa. Seetõttu võib arvata, et oodata on ebatavaliselt madalat õhurõhku (võib langeda 960 hPa-ni) ja tugevat tuult, võimalik, et ka palju sademeid. Kaugem tulevik näitab ikka hilissügise jätkumist ja et lund ei tule või on seda lühikeseks ajaks, sest tundub, et niipea veel tsirkulatsioon ei muutu.