Kui möödunud aastal esines septembris 2 soojapuhangut, mis saabusid meile lõunast ja edelast koos Atlandi niiskusega, siis nüüd liikus kagust ja idast meile troopiline mandriline õhumass, mis oli siiski küllaltki niiske. See pakkus meile tõelist suveilma ja puudu ei jäänud ka äikestest.
Kirjeldan 30. septembri hilisõhtust väga ebatavalist äikest.
Õhtu saabus ilus, aga niiske, vaikne ning lämbe. Oli ebatavaliselt soe - veel kl 21 oli sooja 16°, ehkki möödunud öö oli kraadi võrra soojemgi. Päike loojus ilusasse, kergelt punakasse läänetaevasse, mida kaunistasid siin-seal õrnad kiudpilved.
Äikest olin ma päevaks juba oodanud, kuna oli oodata väheaktiivse külma frondi üleminekut ja küllalt rohkesti esines Ac castellanust. Päev tõmbuski pilve, oli niiske ja tuulevaikne, kuid õhtupoolikul selgines taevas uuesti. Kirdes oli näha ilusaid virga-tüüpi kiud-ja kiudrünkpilvi. Enam ma äikest niiväga ei oodanudki, arvasin, et ehk järgmisel päeval, kuid olin kindel, et äikest näeme nii või naa.
Siis, õhtul poole 9 ajal juhtis üks ilmahuviline mu tähelepanu radaril olevale 2 pilvele, mis jõudsid Pärnusse. Nad olid väikesed, aga äärmiselt tugevasti arenenud. Võis kindlalt oletada äikese olemasolu neis pilvis, ent ükski äikeseradar ei registreerinud sealkandis midagi. Toon ära pildi radarist.
Pärnusse on jõudmas 2 äikesekollet, kusjuures hiljem intensiivistus lõunapoolne. Kas üks nendest või uus hakkas Pärnumaalt väga kiiresti Tallinna poole liikuma.
Tekkis tugev lootus, eriti, kui märgata oli uut või mainitud kollet Pärnumaal, mis kihutas otse põhja. Kui ma selle kolde olin avastanud kell 21:45, siis läksin kohe akana peale vaatama ja ennäe!- peaaegu otse lõunas (õige pisut edela pool) nägingi punakat sähvatust. Tunni jooksul sähvis keskmiselt kord 1-3 minuti jooksul. Kl 23 nõrgenes kolle välkude hulga poolest, ent niipalju, kui välgu-ja kuuvalgusest oli pilve näha, ei vähenenud pilve mõõtmed ja võimsus üldse.
Umbes poole 12 ajal või veidi varem oli pilv juba Tallinna kohal. Enne pilve ilmusid taevasse Ac castellanused. Temperatuur, mis oli 12°-ni langenud, tõusis 15°-ni, sest Maa efektiivne kiirgus vähenes tuntavalt. Kui pilv oli Tallinnasse jõudnud, intensiivistus äikesekolle, 4-5 korda lõi tugevat pilv-maa välku, millest kõige lähem umbes 150 m kaugusel (määrasin metsa järgi), kaugeim sellest seeriast mitte üle 3 km. Pilv liikus risti üle Tallinna, ent ometi tundus, et aktiivsem osa sattus (jäi) lääne poole. Pilvega kaasnes nõrk tuulepuhang ja eriti intensiivne jämedapiisaline vihm. Minu kodukohas sadas ainult veidi, kuid vihmakohin ulatus vähemalt km kaugusele, kusjuures taevas oli eemal vihmast märksa heledam. See reetis ränga saju olemasolu. Kõik see kestis kokku napp 5 minutit ja pilv tormas otse põhja, andes mere kohal veel paar intensiivset välgulööki, neist üks lookles pilve all.
Kuuvalguses oli selgesti näha väikese, ent tugevasti arenenud Cb incuse alasitaoline tipp. Saabumise juures seda ei näinud, sest pilve esiosa varjas madal ja tume pilvevall. Öösel seda näha polnud, kuid välgusähvatus reetis vastava pilvestruktuuri olemasolu.
Mille poolest oli kirjeldatud äike ebatavaline?
1) Aastaaeg (sügis)
2) Kellaaeg (arenes hilisõhtul)
3) Pilv asus väga kõrgel (Castellanus-tüüp, aluse kõrgus 2000-2500 m)
4) Võimsus (pilve tipp võis küündida isegi kuni 7 km, kuid jääb pea 2 kordselt alla juulis Tartumaad tabanud tormile - 13 km)
5) Pilve väga suur liikumiskiirus (50-60 km/h, kohati ehk rohkemgi, tavaline ei ületa 20 km/h)
6) Pilve konstantsus ja koospüsimine võrreldes oma suurusega (väikesed pilved lagunevad isegi päeval alla tunniga, rääkimata ööst; ainult pilvesüsteemid on püsivamad)
7) Toodud karakteristikute kokkulangemine
Cirrus fibratus ja Cirrus uncinus enne äikest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar