Kas vähemalt soojalaine Põhja-Venemaalt?

Õhumassi sissetung on kõige paremini jälgitav kastepunkti järgi:

Andmed võetud emhi.ee, kaart: http://laguja.meteo.net.ee/obs/

Äike paistab esmalt tulevat samuti Virumaale või Peipsi ümbrusesse. Hetkel on lähim äike Karjalas. Eks aeg näitab, kas jõuab Eestisse või peab ootama järgmisel päeval uute äikeste teket.

Eestisse saabuv õhumass on labiilne ja väga kuum, sest täna oli mitmel pool Põhja-Venemaal sooja üle 30 kraadi ja tsükloni mõjualas äikest.  Allikas: FMI

Soojal frondil on juba ka äikest olnud:

21. juuli õhtul oli sooja frondiga seotud äike veel Äänisjärve kohal ja lähedal. Praeguseks on jahedat ja kuuma õhumassi eraldav aktiivne soe front jõudnud juba Eestisse ja sellega koos ka tugev laussadu. Front liigub läände kiirusega 20 sõlme.

Õhumasside piir pilvede järgi 21. juuli õhtul

Soe front praegu, allikas: http://www.emhi.ee/ilma_andmed/input/sigwx/sigwx_2013-07-22_08.pdf

Laussadu radaril, vt http://www.emhi.ee/inc/other/radaripilt.php?j=sur&v=1

21. juuli seisuga on kõik ikka endine: Venemaal süveneva tsükloni põhjaservas kandub kirdest, st Põhja-Venemaa aladelt kuum õhumass (prognoositavalt kuni 15 kraadi 850 hPa pinnal) Eesti kohale. Tsükloni soojas sektoris saabub suur äikesevõimalus prognoositavalt juba 23. juulil.

GFS mudeli väljund 23. juuliks

ECMWF mudeli väljund 23. juuliks, mis on eelmisega kooskõlaline.

GFS mudeli prognoositavad suurt äikesevõimalust näitavad indeksid 23. juuli õhtuks. Kõiki neid saab vaadata ka: http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsavneur.html

Juba pikemat aega tundub, et Põhja-Venemaa kuum õhumass, kus sooja üle 30 kraadi, hakkab tekkinud tsükloni põhjaservas liikuma edela poole, jõudes lõpuks Läänemereni. Seda asjaolu mainib ka Merilain: http://ilm.ee/?511507. 

Seda seisukohta pole olnud põhjust muuta, sest selle õhumassi liikumist määrab tsüklon, mille teke oli igal juhul kindel. Kuna tsüklon on üpris ulatuslik ja saab ilmselt energiat Venemaal olevast õhumasside vastasseisust juurde, siis vahepeal selles osas ebakindlamaks muutunud Euroopa mudel on taas seda arvesse hakanud võtma ja lähenenud GFS mudelile:

GFS mudel on arvutanud suuremat äikesevõimalust 23. ja eriti 24. juulile, kui on oodata niiske (kastepunkt 15 kraadi ümber) ja väga sooja õhumassi sissetungi kirdest:

Praegu võiks äikesevõimaluse osas olla ettevaatlik, kuid nädalavahetuse jooksul selgub, kas on siis oodata tõenäoliselt sellist olukorda või mitte. Enne seda tuleb vähemalt päeviti niikuinii paljudes kohtades hoovihma, mõnel pool ilmselt ka äikest.

Konvektsioon 18. juulil

18. juuli pakkus suurepäraseid näiteid konvektsioonist. Mis see konvektsioon üldse on? Konvektsioon on suurte ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis (erandina ka pooltahketes ja isegi tahketes ainetes, kuid tingimuseks on siiski aine plastilisus, näiteks teatud geoloogilistes protsessides). See tekib raskusjõu toimel, sest erisuguse temperatuuriga piirkondades on keskkonna tihedus erinev. 

Kus võib konvektsiooni näha? Esmalt muidugi atmosfääris, sest konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved (sageli ka kihtrünk-, kõrgrünk- ja kiudrünkpilved) ning areneb äike. Õhk liigub siis tavaliselt otse üles. Atmosfääri küttekehaks on aluspind, mistõttu konvektsioon tekkimisel on väga oluline roll aluspinna iseloomul ja soojenemisel/jahtumisel.

Konvektsioon on väga oluline ka Maa vahevöös, kus konvektiivseid ainekogumeid nimetatakse pluumideks (kui jõuavad maakoorde, siis diapiirideks), vt https://en.wikipedia.org/wiki/File:Lower_Mantle_Superplume.PNG. Vahevöö küttekehaks on Maa tuum, mis soojendab vahevöö alumist osa (D´´ kihti) 2900 km sügavusel, kust saavad süvapluumid alguse, kuid sekundaarseid tekkekohti on ka maakoorele lähemates kohtades. Ilmselt on üks selline maakoort läbistada suutnud pluumi asukoht Hawaii saarestikus, kus see avaldub aastamiljoneid kestnud ja endiselt jätkuvas vulkanismis. Pluumidega seostatakse ka teisi kuumi täppi, sh Islandit.

Mõningaid näiteid atmosfäärsest konvektsioonist 18. juulil:

Konvektsioon sai alguse juba hommikul (Laagri).

Konvektsioonipilvede alumine osa Tallinna kesklinna kohal.

Selline massiivne tipploor näitab, et konvektsioonivoolude tugevus on üle 10 m/s. 

See tekib siis, kui otse üles tõusev õhk lükkab stabiilse õhu kihti kõrgemale, nii et viimane jahtub piisavalt, et tekiks kondenseerumine. Teine võimalus on veel: kui horisontaalselt liikuv õhk ületab mõne teise pilve (otse sellest läbi ei liigu), mis sarnaneb sellega, kui õhuvool ületab mäe vms objekti. Ka siis võib see tõusmisel adiabaatiliselt piisavalt jahtuda, et tekiks kondenseerumine ja seega tipploor.

Ülalolevad pildid Tallinna kesklinnast kl 14-14.20)

Siin on tipploori näha suures kõrguses - vähemalt 7-8 km kõrgusel kiudpilvede lähedal.

Veel mõned vaated tekkinud äikesele (Balti jaam, alates kl 17.05). Ühel pildil on näha, et tipp läheb kiudpilvedest läbi.

Eemalduv äike (pildid Balti jaamast vahemikus 17.19-17.25). Lame pilveosa (alasi) näitab, et konvektsioon on jõudnud tropopausini, mis on stabiilse õhu kiht ja algab enam kui 10 km kõrguselt.

Triibulised rünksajupilved (Cumulonimbus velum), äike oli siis juba Jõgevamaale jõudnud, Kibunas kl 19 paiku.

Velumi teket seletatakse tavaliselt nii, et konvektsioonipilv(ed) kasvab läbi mingi teise pilvekihi, mis jääb seda ümbritsema. Sageli see siiski nii ei ole, vaid need pilveribad tekivad lihtsalt kasvava pilve ümber ja võivad viimase täielikult maskeerida. Enamasti on tegu keskmise kihi pilvedega, nagu kõrgrünkpilved.

Helkivad ööpilved 18. juuli öösel

18. juuli öösel oli käesoleva aasta neljas suur helkivate ööpilvede vaatemäng. Mesosfääri kuni viimase kümnendini pole prognoositud, ehkki nüüd on eksperimendi korras püütud seda teha. See põhineb planetaarsetel (Rossby) lainetel, mis põhjustavad mesosfääri soojenemist või jahtumist. Jahtumisega ongi siis need pilved seotud. 

Paar pilti 18. juuli ööst, kohaks Laagri:

Üks pilt ka Tartust, foto - Kalle Soo:

2001. a juulitormide aastapäev

Kätte on jõudnud 2001. a juulitormide aastapäev. Tollastes suvetormides sai surma ka inimesi. Kui kellelgi on mingeid mälestusi tollasest ilmast, siis on oodatud nende jagamine kommentaarides.

Kokkuvõte on siin: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/2001.a_2ikesed.pdf

Tsükloni teke, mis hakkab ilma mõjutama nädala lõpus, saab alguse 18. juulil üle Eesti liikuvast soojast ja niiskest õhumassist - see on barokliinne tsoon, mis on tüüpiliseks parasvöötmetsükloni tekkekohaks. Tsüklon süveneb Eesti lähedal, ilmselt lõuna või ida pool ja seetõttu on oodata tõenäoliselt tuulist ja sajuhoogudega ilma. Tsükloni põhjaservas liigub edela poole Põhja-Venemaal paiknev kuum õhumass, kuid enne järgmist nädalat pole selle mõju tuntav.

Kui Loode-Venemaal tekib antitsüklon, siis jääb saabuv tunduvalt soojem õhumass kauemaks püsima, kui ei teki, siis on väga soe õhumass kohal vaid paar-kolm päeva. Enne selle saabumist jääb ilmselt mõneks päevaks (19.-21. juulil) temperatuur 20 kraadist madalamaks.

FMI (http://ilmatieteenlaitos.fi/saa-ulkomailla?doAsUserLanguageId=fi_FI) 16. juuli ilmakaart. Polaarfront on katkematu front Atlandilt kuni Venemaani. Selle asukoht määrab praegusel ajal selle, kas ilm on südasuvine või mitte. Hetkel on polaarfront lõuna pool, järelikult ei ole tegu südasuvise ilmaga. 

Norra merel on tekkinud polaarfrondil laine, mistõttu 18. juulil saabub korraks soe õhumass Eesti kohale. Järgmiseks päevaks satume taas polaarfrondi tagalasse, mistõttu ilm ei ole paar päeva südasuvine (jahe, sagedaste sajuhoogudega). 

Polaarfront on tüüpiline parasvöötmetsüklonite tekkimisala. Paari päeva pärast tekkiv tsüklon ongi siis just sellist päritolu. Sellele paneb aluse praegu itta liikuv soe ja niiske õhumass - barokliinsus suureneb. Barokliinses tsoonis on sooja ja külma õhumassi advektsioon, mistõttu seal on soodsad tingimuste keeriste (tsüklonite) tekkeks.

17. juulil võis näha lausa ideaalset polaarfronti tsüklonite seeriaga. Sellest lõuna poole jääb südasuvine ilm, põhja poole aga jahe, tuuline ja mõnel pool (väga) sajune ilm. Allikas: Berliini Vabaülikool

Päikeseloojang 16. juulil polaarfrondi tagalas (Laagri)

Kondensjälgede vari kõrgrünkpilvedel (Tartu, foto: Kalle Soo)

2. külalispostitus: kuidas tekkis huvi meteoroloogia vastu

Ilmahuviline Egert Hobolainen kirjutab oma huvist meteoroloogia vastu ja pisut ka suve alguse ilmast.

Mind hakkas meteoroloogia huvitama 2010. a augustitormist. Olime läinud perega ja sõpradega Võsule mere äärde. Ilm oli väga kuum, lämbe ja taevas oli kaetud paksu vinega. Tuul oli suhteliselt nõrk ja soe. Taevas ei olnud eriti pilvi, kui oligi, siis mõni üksik kõrgrünkpilv ja rünkpilv. Oli õhtu ja hakkasime tagasi koju sõitma (Jõgevale). Tegime tee peal peatuse ja läksime poodi, peatus oli kuskil pärast Rakveret. Oli kuulda mürinat, aga pilve polnud näha, kuna peatus oli metsas. Kui metsast välja jõudsime, siis oli näha suurt väga tumedat pilve ja välkusid. Kui pilv jõudis pea kohale, siis oli väga tugev sadu ja tugev tuul, kuid välke oli vähe. Kui pilve alt välja jõudsime, siis olime Väike-Maarjas -  seal oli olnud väga tugev tuul: kirikutorn pikali, katused lennanud ja puud murdunud. Teepeal oli mitmes kohas mitmetes hektarites puid murdunud. Põles ka kellegi kuur. Kodus oli kõik korras, aga elektrit polnud. Torm, millest läbi sõitsime, oli hiidpagi (ingl. k. derecho). Sellest ajast peale huvitavad mind igasugused tormid ja meteoroloogia.

See suvi on olnud erakordne, suvi on olnud väga soe-kuum ja äikeserohke. 9. mail tuli uus kuumarekord: kõige soojem oli Tiirikojal (28,7°C), kuid palju maha ei jäänud ka Kunda ja Tartu (28,4°C).

Tallinna uueks rekordiks on 27,6 kraadi (vana rekord oli 26,2°C, mis mõõdeti 1969. aastal) ja Tartus 28,4°C (vana rekord oli 26,9°C, mis mõõdeti samuti 1969. aastal). Äikeserohkuse kohta hetkel andmeid pole, aga arvatavasti on numbrid suured. Juunis oli ka soe ja äikeserohke, oli ka üks suurem torm minihiidpagi (ingl. k. miniderecho). Juuli on olnud ka siiamaani äikese rohke ja soe.

Näha on kraed, äikest ei olnud, oli pagi ja tugev vihm. Pildistatud Kaera külas Jõgevamaal (30.04.13)

Näha on rünksajupilve äikesega, see möödus, aga oli kuulda müristamist. Pildistatud Kaera külas (23.05.13)

Enesetutvustus: Egert Hobolainen (2000) käib Vaimastvere koolis, ilm-meteoroloogia hakkas huvitama 2010 aastast. Rohkem on meteoroloogiaga tegelenud viimased 2 aastat, huvitab ka loodus.