esmaspäev, 7. juuni 2010

Pilved kui pintslitõmbed

Kiudpilved on jääkristallide kogumikud atmosfääris, mis tekivad tuulenihke piirkonnas: kiudpilved kuuluvad sajupilvede hulka, sest neist langeb jääkristalle, mis satuvad madalamtaesse õhukihtidesse, kus tuul on tavaliselt nõrgem ja seetõttu sajujooned lohisevad järel, moodustades kiudpilveviirgusid jmt. Viimaks jääkristallid aurustuvad.
Need on tavaliselt ka kõige fotogeenilisemad kõikidest pilvedest. Tihti näitavad kiudpilved ilma halvenemist ja on mõnikord taevas kui pintslitõmbed, nagu alljärgnevad 5. juuni õhtul Tallinnas. Ilm läkski järgmisel päeval sajule.
Edelataevasse tekkis pikk Ac riba.
Loodest saabusid kaunid kiudpilved.
Kiudpilvede varjud on näha aerosooli tõttu atmosfääris (Tyndalli efekt).

neljapäev, 3. juuni 2010

Stratocumulus castellanus

Enne äikest tulevad taevasse sageli iseloomulikud pilved. Ühtedeks neist on Stratocumulus castellanused, mis asuvad 2-3 km kõrgusel (tipud on sakmelised ja võivad märksa kõrgemale ulatuda). Need tekivad sageli kiudkiht-ja kõrgkihtpilvede alla ja eelnevad äikesele, harvem lausvihmale. 2. juunil võis Tõraverest jälgida väga ilusaid Sc castellanuseid. Nende alused olid lainelised, mida näinud inimestel tekkis soov neil surfata. Umbes tunniga eemaldusid need idast läände-loodesse.
Päeval oli ilm pilvevines, kuid päris täispäikest polnudki. Kõige selgemal hetkel tekkisid ilusad peenrüklikud pilved (peene elemendiga kõrgrünkpilved). Seejärel pilvisus tihenes ja õhtul sadas mõõdukalt või tugevalt vihma (äikest oli Eesti ida-ja kagupiiril, seega vihma tõid sisuliselt laialivalgunud äikesepilved).






Lainelised pilvealused.
Peenrünklik pilveväli.

teisipäev, 1. juuni 2010

Kelvin-Helmholtzi lainepilved

31. mail võis Tõraverest jälgida kaht KH lainepilvede vormi, üks kõrgkihtpilvedega, teine kiudpilvedega. Kuigi need pakkusid palju elamust, ei saanud head fotot, sest esimene oli silmapiiri lähedal, teine aga kogenematule silmale mittemidagiütlev, seega häid fotosid ei saanud, aga midagi siiski.
KH pilved tekivad lõikavate tuulte piirpinnal, kui õhumassid liiguvad eri suundades ja kiirusega. Üsna hea analoogia on merelainetega: need tekivad keskkondade piiril, sest liikumiskiirused ja tihedused on erinevad.
P. Post kirjutab ühes oma konspektis: "Kui atmosfääris esineb üksteise kohal kaks horisontaalset voogu, mille kiirused on u1 ja u2 ning temperatuurid T1 ja T2 , kusjuures T1 > T2 (1 on alumine), võivad nende eralduspinnal tekkida lained. Alumise kihi 1 küllaldase niiskuse puhul võib laine harjadel toimuda kondensatsioon ja ja tekkida pilved, näiteks Sc või Ac. Selliste lainete teooria esitasid esmakordselt Kelvin ja Helmholtz, aga kokkusurutava õhu jaoks juhul, kui temperatuurigradient on γ = dT / dz Laihtmann 1947. a.V

Varem arvati, et lainelised pilved tekivad otse “Helmholtzi lainetel” inversiooni all, T1 ja T2 lahutuspiiril, kuid Laihtmann tõestas, et sellised lained on ebapüsivad ja nende harjad saavad lohud kätte ning lained lagunevad kiiresti, minnes üle reaks suletud rakkudeks, mis võivad pärast seda säilida tunde."


Lainete rida on näha siis, kui vaadata parempoolse aiaposti kõrval olevast kõrgemast puust pisut vasakule, selle kohale, kus on nagu siht põõsase-puude vahel.



Pildi keskel on puulatvade vahel madalam koht. Otse selle sisselõike kohal on lainetavad kiudpilved.
Mingi ebastabiilsus näib olevat ka seal, kui vaadata pildi paremasse serva männilatvadest kõrgemale, kus on lainete viirud.

Pilved 31. mail

31. mail võis jälgida jälle huvitavaid pilvemaastikke ning loodus demonstreeris ilmekalt oma üleolekut inimeste väljamõeldud klassifikatsiooni ees, seda küll peamiselt kiudrünk-ja kõrgrünkpilvede osas.
Lisaks võis jälgida Kelvin-Helmholtzi lainepilvede kaht vormi, pildid järgmises postituses.
Ilmselt kaootiline kiudpilv (intortus-vorm). Sellised tekivad sageli enne ilma halvenemist.

Sabadega (virga) kiudpilvetombud. Samuti tihti enne ilma halvenmist. Seekord tõmbus küll tsüklonaalsus tagasi, sest õhtuks läks ilm selgemaks.
Tinglikult võib pidada Cirrocumulus stratiformiseks, aga ka Altocumuluseks, kuigi pilveelemendid on väga kõrgel ja ilmselgelt faasilises ebastabiilsus (koosnevasd veepiiskadest, kuid tugevasti allajahtunud ja kipuvad jäätuma). Sellistesse pilvedesse tekivad sageli nn jäätumisaugud (hole punch cloud, vt http://www.ilm.ee/index.php?46590)

Ja mitte kuigi pika aja pärast oligi kiudkihtpilv eelmise pilve asemel ning tavaline 22-kraadine haloring samuti.
Kiudkihtpilvemassi ees vasakul on kiudpilvetombud virgadega. Väga hästi on märgatav tuulte tugevuse muutus vertikaalselt: mida madalamale jääkristallid langevad, seda enam nad jäävad kiudpilvetombust, mis asub kõige kõrgemal, maha, sest tuule kiirus on väiksem maapinnale lähemal.

Omapärased pilvevormid. Ilmselt Cirrocumulus lenticularis (igal "cumulusel" on ka lenticularise vorm olemas: on nii Altocumulusel, Stratocumulusel kui Cirrocumulusel).
Need pilvevormid arenesid veelgi edasi.
Viimaks muutusid ühtlasemaks pilveväljaks ning madaldusid, moodustades Altocumuluse, kuigi üsna peenekoelise.
Selle pilvevormi nimetamine on igal juhul tinglik, võib pidada nii Alto-kui Cirrocumuluseks.

Pilved 30. mai õhtul

30. mai pakkus lisaks rohketele halodele ka imelisi pilvemaastikke. Kondensjäljed olid eelmises postituses, nüüd aga mõni pilt õhtusest taevast.
Esimesel kahel fotol on näha kiudrünkpilvi ja nende ridasid, siis mõned huvitavad kiudpilvemoodustised ja lõpuks kõrgrünkpilved, mille elementide suuruse järgi võiks pidada kiudrünkpilvedeks, aga värvuse alusel võib öelda, et nad on kõrgrünkpilved, sest kiudrünkpilved on nendest kõrgemal.
Pilvede värvus annab eelkõige õhtusel ajal infot nende suhtelise kõrguse ja üsna vähe absoluutse kõrguse kohta: mida valgem on pilv, seda kõrgemal see asub. Viimasel fotol asuvad kõrgrünkpilved on üsna tumedad või oranžid (otsese päikesepaiste käes), mis näitab seda, et need on keskmise kihi pilved.