Lumesadu suvel/Sademete mõistest

Vahel sajab lund ka suvel, kuid ainult haruharva jõuab see maapinnani. Nii juhtus näiteks 17. augustil 1825. aastal Põhja-Eestis (temperatuur oli ligi 0 kraadi ja sadas lund) või lumesadu Saaremaal 1863. aastal (täpne kuupäev teadmata).
Praegune lugu räägib siiski lumest, mis ei jõua maapinnani. Sademete kohta öeldakse ühes Tartu Ülikooli uurimuses (Gaili Konsap Ilmastikunähtuste sõnavara leksikaal-semantiline analüüs eesti keeles) järgmist: "Sademed on küllaltki probleemne mõiste. Eesti Entsüklopeedia väidab, et sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi (EE 8). Samas nimetatakse sageli ka maapinnal kujunevaid kondensatsiooninähtusi (kaste, hall jt) sademeteks, seda vähemalt vene koolkonna käsitluses. Leian, et on vajalik eristada neid kahte ja kasutan maapinnal kujunevate sademete täpsustamiseks terminit hüdrometeoorid [`pinnakihtidele moodustunud sademed` (Võõrsõnastik 2006)], mida võiks siis pidada sademete alammõisteks".
Ma lisan juurde, et sademeteks võib lugeda ka neid jääkristalle või veepiisakesi, mis langevad küll pilvest välja, kuid ei jõua maapinnani, vaid aurustuvad juba varem mitmesugustel põhjustel. Sel juhul tuleb kindlasti täpsustada, et räägitakse maapinnani mittejõudvatest sademetest või virga-nähtusest.

Lumesadu mõne km kõrgusel on südasuvelgi võimalik, sest seal on ka kõige palavama ilma korral temperatuur alla nulli. Jääkristalle langeb aga enamasti kesk-või kõrgkihipilvedest, mille kõrgusel võib-olla külma kümneid kraade.

Taevane lumesadu oli augustis märkimisväärseim 23. kuupäeval. Siis võis lumevinet isegi palja silmaga kergesti märgata. Taevas arenes kiudpilvedest üsna tihe kiudkiht-, kõrgkiht ja kõrgrünkpilvede kiht välja, millest langes üsna ohtralt jääkristalle ning lumehelbeid. Sademed on näha tumedamate varjudena või valkja vinena päikesevalguses.

Selgesti on tumedad varjud sademete tõttu näha.

Augusti taevas ja huvitavad pilvemustrid

August on pakkunud küllaltki mitmekesist taevast, kusjuures mõnel korral on taevas näha olnud huvitavaid ja ilusaid pilvemustreid või kujusid. Väike valik augusti taevast:

Rahepilv 15. augustil Riisipere lähedal.

Sama päeva õhtul: kiudpilved haloga

Järgmisel päeval, 16. augustil: kiudpilvemustrid.

Kontrastid Aegviidus. Ikka 16. august.

Tihe sajupilv 18. augustil Tallinna Reisisadamas.

Kiudpilvemustrid 22. augustil.

Õhtu Viimsis

23. august. Kiudkihtpilved muutuvad kõrgrünkpilvedeks.

Tulemus

Kiudpilved 26. augustil

Huvitavad mustrid taevas

Veel kiudpilvi

Joon taevas – see on tegelikult rünkpilvede rea alus.

26. augusti õhtu. Turbulentsed kõrgkihtpilved.

Kõrgrünkpilved 28. augustil

30. augusti hommik

Veidi mammatuseid

Äikeste meenutused X

See äike toimus 26. augustil 2005. sündmused, nagu ikka, on vaadeldud Laitsest. Sel päeval kujunes selgesti välja prefrontaalne pagiliin. Juba hommikupoolikul läks taevas pilve – põhilised kiudkiht-ja kõrgkihtpilved. Umbes lõuna paiku tuli hoog vihma ning ida-ja kirdetaevas oli näha üht kiiresti kasvavat rünka, kuid see maskeerus kiiresti kihtpilvedesse. Oli muidugi kuulda ka piksemürinat, kuid välke polnud kogu äikesepilve olemasolu ajal näha.
Äikesepilved eemaldusid pisut, kuid ulatusid siiski poolest taevast kõrgemale. Edaspidi tekkis ida-ja kagutaevas pidevalt äikesepilve juurde, pilv ise liikus aga loodesse või läände ja tundus seetõttu paigal püsivat. Oli kuulda pidevat, kuid nõrka mürinat, rüngad olid vaid paaril korral mõne minuti vältel aimatavad. Päike paistis läbi pilvekihi nagu mattklaasi ja selle all liikus kiiresti räbalpilvi, kuid neid polnud lausaliselt, vaid kord rohkem, kord vähem.
Selline olukord püsis vähemalt 3 tundi või isegi kauem, siis tõusis kagust üks äikesepilve serv lähemale ja mürin valjenes pisut, kuid ikkagi liikus pilveosa üle põhja loodesse. Tipphetkel oli pidev äikesepilvede rida kagust üle kirde ja põhja kuni loodeni välja. Kui pilveosa oli ära liikunud, siis enam uusi äikesepilveosi ei tekkinud, vaid pisut aega läks ilm ehk isegi paremaks ehk pilvekiht hõrenes ja räbalpilvi oli vähem. Tuul oli nõrk või mõõdukas.
Siis õhtupoolikul mingil hetkel läks edelataevas tumedaks, kiiresti liikusid tumedad pilved üle, kaasa käis rajuhoog koos tugeva vihmaga ja mõne minutiga oli kõik möödunud. See oligi külm front.
Tallinnas, nagu hiljem selgus, oli äike mitu tundi koos tugeva vihmaga kestnud ja oli tormikahjustusi pagi tõttu olnud.

Soomes anti välja raamat äikesest

Seal raamatus ei käsitleta mitte üksnes Soome äikeseuurijate tööde tulemusi ja äikest üldiselt, vaid ka räägitakse ka äikeseohtudest ja kuidas end äikese eest kaitsta (loodetavasti on sealne jutt õige, pean silmas just inimese ja äikese kokkupuuteala; kui raamat on loetud, eks siis saab öelda. Täiendus 29.8. - miks ma ütlen "loodetavasti on õige"? Aga seepärast, et väga harva on vaatlustega kooskõlas (ehk seega ilmselt tegelikkusele vastavalt) kirjeldatud äikese ohtlikkust, mida võib ja mida mitte ning kõige selle põhjuseid, selliseid ebatäpsusi või isegi väärarvamusi võib kohata ka spetsialistide hulgas, sest nemad on ju elektrisse ja äikesesse puutuva kuskilt või kelleltki õppinud jne, mitte aga ise nähtust ja olukorda spetsiaalselt jälginud, uurinud jne).

Uudis: http://www.fmi.fi/uutiset/index.html?Id=1250235390.html

Äikeste meenutused IX

See äike oli 15. augustil 2002. Juba mitu päeva oli ilm olnud väga soe (iga päev kuni 30º) ja pikka aega olnud kuiv (põud). Ei olnud seegi päev erand – palav ning taevas väga tugev põuavine nii et taevas oli piimjas. Pilvi ei olnud või vine varjas neid.
Üsna äkki võis edelas näha üht suurt rünka, mille tipp hakkas päikest varjutama. Tipp jäätus, oli müristamisi kuulda, ent pilvest oli vaid tipp vine tõttu nähtav. Pilv liikus äärmiselt aeglaselt lähemale ja hajus enne kohale jõudmist vähem kui tunni ajaga. Kuna päike oli varjutatud, siis temperatuur langes 28º peale, aga suurenev õhuniiskus ei lubanud sellest veel rõõmu tunda.
Hilisem uurimine näitas, et pilve asukohas oli tugevasti sadanud, inimeste kinnituste järgi paduvihma. Sadanud vihm aurustus järgmiste päevade kuiva ja soojaga muidugi jäägitult.
Tasub siiski veel midagi huvitavat lisada. Esiteks see äike oli tõesti absoluutselt üksik pilv, st täiesti isoleeritud ja väike. Mitte ühtki teist pilve, isegi mitte kiudpilvi, polnud. Teiseks, järgmisel päeval puhus kagutuule asemel loodetuul ja taevas oli kirkalt sinine, kuid oli veel peaaegu sama soe, kui eelmistel päevadel. Loodes ja põhja oli silmapiiri lähedal ennelõunal näha madalaid kiiresti liikuvaid pilveräbalaid, mis hajusid varsti. Järgmised päevad oli vaid 20º soojaga, kuid siis läks jälle hästi soojaks.