Saaremaa õhtud ja ööd; tugev äike 8. juulil

Juulis viibisin Saaremaal ning taevas pakkus väga mitmesugust vaatemängu.

Õhtud ja ööd juhtusid olema väga kenad, näha oli ka helkivaid ööpilvi ning madaludusid. Mõned pildid nähtust (pean vabandama, sest need pildid läksid täiesti meelest saata mailile, aga siit saad need kätte :):

Pärast lühikest laussadu.











Õhtu koos pilvedega.











Südaöine vaikus (metsa lähedal uduviirg).











Mitte just liiga hiline õhtu kiudpilvedega.











Päikeseloojang on juulis teadagi umbes kl 22:30.














Äike 8. juulil Saaremaal

Sel kuupäeval tekkis saare kohal äike, mida võib pidada isegi tugevaks. Sellist ei ole tõepoolest kaua näinud.

Enne kirjeldust suvise ilmastiku mulje Saaremaalt. Selgesti on märgata, et konvektsioon areneb eelkõige saarte kohal, kuni vesi on maismaast veel jahedam. Ida- ja kirdeosas, samuti lõunas, on sageli rünk-ja rünksajupilvi (esimesel juhul Mandri-Eestis, teisel juhul Liivimaal). Saarele on omane päevane rünkpilvitus, kusjuures pindalasalst piisab korralike rünksajupilvede tekkeks. Hiiumaa on enamasti aga liiga väike selleks. Madalrõhu lähedus on kohe tunda (mandruil ei pruugi olla).

7. juuli oli lausvihmane, mis aga ei olnud eriti tugev. Täheldati kauget äikest, ka mandril tuli öösel äikest. Õhtu oli soe ja väga niiske, madalate kihtpilvedega. Hommikul jätkus sarnane ilm, kuid pilved kerkisid aja jooksul kõrgemale ning muutusid rünklikumaks.

Ennelõunal sadas veel korra vihma, kusjuures pilves olid näha selgesti sajujooned. Pilv oli kõrgel (alus u 2,5 km). See koos suure lämbusega oli kindel märk lähenevast äikesest. Kl 12 ei olnud edelataevas peale mõnede hajuvate rünkade midagi eriti näha. Läänes ja loodes oli suur võimas rünkpilverivi, mis tundus olevat siiski üsna stabiilse suurusega. Lahkuva sajupilve all kirdesse kujunes üsnagi võimas rünk, mis jäi väheliikuvaks.

Umbes kl 13 müristas edelas, kuid see pilv jäi väheliikuvaks. Aja jooksul pilve tipp siiski lähenes libamisi ja tekitas kerge vihmasaju. Äikest oli, aga vähe. Läänest üle põhjataeva kirdeni oli kujunenud tumehall pilvemassiiv, mis oli täiesti läbipaistmatu, kuid äikest seal veel polnud. Äike jäi väheliikuvaks, kusjuures mõned praginad oli ka otse pea kohal, ehkki seal asus hele ja üsna õhuke pilvetipp (samasugust nähtust märgati ka juuli alul Võrtsjärve ja Peipsi vahel ning tundus vaatlejale väga üllatav, sest eemal oli väga tume ja paks pilv, kuid äikest seal polnud).

Ilm oli põhiliselt sademeteta, kuid äikeseline. Alguses olid välgud ainult pilvesisesed, ent aja jooksul ilmusid need ka nähtavaks (ilmne märk äikese tugevnemisest!). Välgud oli sinakad. mõni ehk kergelt ka roosakas. Tasapisi kujunes pilve ette viirg, mis muutus varsti tumedaks pilveseinaks. Kujunes supercell. Ilm tundus olevat palju jahedam, kuid ilmselt tekitas selle tunde tugevnenud tuul, mitte niivõrd temp. langus. Vastaskaarde tekkis samuti suur pilv, kuid äikeseta. Kuna tuul oli äikesepilve vastu, siis ilmselt oli pilve põhjuseks kuhjuv õhumass, mis aga ei saanud pilvest jagu. Aja jooksul pilv lähenes ja äike tugevnes. Sadas rahet ja tuli korralik vihmahoog. Rahe sulas siiski väga kiiresti. Kokku oli äike pea kohal ligi 3 tundi ning siis taandus aja jooksul itta, kusjuures edelas tekkis uus äikesekolle, ent see oli üsna nõrk ja hajus veerand tunniga. Ülejäänud pilved olid väikesed ega arenenud eriti.

Kuressaare oli vaatluskohast umbes 15 km kaugusel, ent seal ei sadanud üldse ja äikegi oli nõrgalt kuulda.

Õhtul arenes veel hulgaliselt suuri rünksajupilvi, kuid äikest neis polnud. Hilisõhtul sadas paar tundi veel lausvihma.

Rünksajupilvetipp.














Kirdetaevas.

Rünkpilve tipud.

Selles pilves müristas esimest korda (kl 13:42).

Tume pilvemassiiv, milles alguses äikest polnud (kl 14:05).

Äikesepilve serv. Müristas just üleval.

Äikesepilv.

Hakkavad tekkima kaaspilved ja vastaspilv (kl 14:22).

Vastupidise õhuvoolu tõttu on kujunenud nn vastaspilv ("äikesepilved lähevad kokku", näitab intensiivsust).

Vaikus enne tormi.

Moodustunud on pilvesein (kl 14:59).

Väljaspoolt võib pilvesein olla üsna ühtlane. Tüüpiline superelemendi tunnus.

Vahetult enne sadu: pöörlev pilvevall (roll-cloud)

Rahe (kl 15:30)

Lahkuv äikesepilv ja selle kobrutav pind (kl 16:08).

Helkivad ööpilved

See postitus on muutunud populaarseks, sest huvi ja teadlikkus sellest nähtusest kasvab. Ilmselt teen lõppeva suve (2012) polaarmesokate kohta kokkuvõtte ja panen mõned pildid üles. Lisainfot: http://ilm.ee/index.php?46393
Eestimaa taevas on vähemalt juulis väga sageli näha olnud helkivaid ööpilvi. Lähemalt sellest, millega on tegu (kokkuvõttes pisut ka teadusest).

Helkivad ööpilved on üsna eredad ning tavaliselt hõbedase läikega (vahel kasutatakse seetõttu nimetust hõbepilved, peamiselt vanemas kirjanduses), kuid võivad olla ka kollakad. Neid näeb valgete ööde laiustel, kuid mitte põhja pool kui 70°, sest seal on nad liigse taeva heleduse tõttu nähtamatud ja veel mõnede tegurite tõttu mitteesinevad. Kuigi võiks arvata, et kevade ja sügise pool, kui kaugel põhjas on lihtsalt valged ööd, võiks neid näha, ei juhtu seda või on see haruldane sündmus. Neid võib-olla igal ajal suvises taevas, kuid suurema osa ajast on nad ebasoodsate valgusolude tõttu nähtamatud. Maksimum on 60. laiuskraadil ja põhiliselt mõni nädal pärast suvist pööripäeva.

Nad tekivad 70-90 km kõrgusel ja on nii õhukesed (hõredad), et eredamad tähed paistavad enamasti selgelt läbi. Nad muutuvad seetõttu nähtavaks, et kuigi päike on siis allpool horisonti, valgustab ta siiski vastavaid osakesi, mis tekitavad neid pilvi ja nii muutuvadki helkivad ööpilved nähtavaks. Nende teke oli aga kaua aega mõistatuslik (tekivad mesosfääris, mistõttu otsesed uuringud olid kaua aega raskendatud).

Helkivate ööpilvedega on seotud mitmesuguseid huvitavaid küsimusi. Esimest korda registreeriti need 1885. aasta suvel ning arvati, et nad on seotud vulkaanipurskega. Varasemast ajast pole teada ühtegi kindlat juhtu, et vaadeldud oleks helkivaid ööpilvi, justkui oleks see nähtus järsku tekkinud 19. saj. teises pooles ja jäänudki tänaseni. Ehkki leidub mingeid varasemaid vaatlusi, kus on teoreetiliselt võimalik, et need olid just need pilved, ei saa üldse midagi kindlat öelda. Esimene teaduslik vaatlus ja arvutus näitas nende kõrguseks 75 km (vaatlus toimus 1885. aastal) ja hilisemad mõõtmised kinnitavad, et umbes selles kõrguses nad tõepoolest tekivad. Sõnapaar "helkivad ööpilved" on tegelikult tõlge saksa keelest. Kuna nimetus pole süstemaatiline (teaduspõhine), siis on püütud juurutada ka teist nimetust - polaarmesosfääripilved.

Mõned aastad hiljem tekitas nähtus märksa vähem elevust, sest neid taevas enam ei olnud kuigi palju. Alles Tunguusi meteoriit elavdas huvi selle nähtuse vastu. Kuigi vaatlusi korraldati vahel isegi süstemaatiliselt, olid need ikkagi väga ebakindlad ja põhilised endise Nõukogude Liidu territooriumil (Venemaal on ilmateadus olnud alati väga kõrgel järjel). 20. saj teisel poolel muutusid süstemaatilised vaatlused kindlamaks ja levisid ka muudel aladel.

Ka helkivate ööpilvede olemus oli kaua aega mõistatuslik ning küll seoti nende teket vulkaanitolmuga, küll kosmilise aine sissetungiga, aga ideed polnud veenvad. Välja pakuti ka jääkristallidest koosnemist (Alfred Wegener), mistõttu need peaksid olema sugulased kiudpilvedega. Ideed uuriti, arvutati jäätumiseks vajalikku temperatuuri ning mõistagi oli tulemus teadlastele üsna vastuvõetamatu (tublisti alla -100°). Asi oli selles, et mesosfääri temperatuur arvati olevat positiivne ning arusaamatu oli veeauru pääs niivõrd kõrgele, aga viimaks leiti sellel teoorial tõepõhi all olevat. Ilmselt vulkaanipursetel kõrgele paiskuvad tahke aine osakesed on kondensatsioonituumadeks, mistõttu helkivate ööpilvede teke ja ilmumine on soodustatud.

Võtmeteguriks on troopikas olevad konvektsioonivoolud, mille abil nagu imenduks veeaur mesosfääri. Üsna väike roll on metaani lagunemisel päikesekiirguse toimel, sellest ka seos inimtegevusega ja võib-olla sellegagi, miks neid varem kindlalt ei märgatud - metaani hulk suureneb.

Helkivad ööpilved tekivad suvel seetõttu, et mesosfäär on siis palju külmem kui talvel - kuni -160°, talvel vaevu -100°. Seega, kui taevas näete helkivaid ööpilvi, on mesosfääris külmalaine ja mida heledamad pilved, seda võimsamalt.

Vahel on pilved lainelised. Seda põhjustavad ujulained. Helkivatel ööpilvedel on mitu soodustavat asjaolu: aerosool, kosmosetolm ja madalrõhuväli (ilmselt seetõttu ongi neid rohkem nendel aastatel, kui suviti on ülekaalus Atlandi ookeani mõju).

Helkivate ööpilvede vaatlemine

Parim vaatluskoht on umbes 60. laiuskraad ja mõnda aega pärast jaanipäeva. Nad on kõige paremini nähtavad siis, kui päike on horisondist laskunud 6-12° allapoole, kuid võivad olla mingil määral nähtavad ka veel kuni päikese negatiivse kõrguseni 18° (umbes 50° põhjalaius jaaniöödel).

Nähtav on see osa pilvedest, mis asub eha-või koidutaevas. Astronoomiliste abivahenditega on võimalik neid avastada kuni pool tundi varem kui palja silmaga.

Vaatlusandmed näitavad sedagi, et nende ilmumise ajal maalähedane õhukiht jahtub ja toimub õhurõhu tõus. Sel ajal on temperatuur tavalisest 2-3° madalam.
Hõbepilved jagunevad morfoloogiliselt 4 tüüpi, kusjuures tavalisemad on loor ja vöödid. Loori üldiselt kogenematu vaatleja ei märka, kuid teised tüübid on kõigi poolt kenasti vaadeldavad. Loor eelneb teistele pilvevormidele.
Hõbepilvedel antakse 5-pallises skaalas hinnang, mis on sellised.
(1) Väga nõrgad helkivad pilved, mida üldiselt ei avastata.
(2) Pilvi märgatakse kergesti, aga on väikese heledusega.
(3) Pilved tulevad eredalt esile taevas.
(4) Heledad pilved, mis tõmbavad kohe endale tähelepanu.
(5) Erakordselt heledad helkivad ööpilved.
Vaatlemisel märgitakse taeva selgusaste (täiesti selge, veidi Cirruseid, osaliselt kaetud keskmiste pilvedega jne) ja kellaajad. Üldiselt oleks hea, kui taevast on võimalik pidevalt vaadata, sest silmad harjuvad siis pimedusega paremini. Mõtet on vaatlema hakata märtsis ja kuni oktoobrini ning kõrgrõhu saabudes. Nende kestus on mõnest minutist mitme tunnini.Kokkuvõtteks võib öelda, et need avastati hilja (või neid varem polnudki!?). Kuigi oleme harjunud paljude nii loomulike vahendite ja tõdedega, on suurem osa neist leiutatud või avastatud hämmastavalt hilja. Tundub uskumatu, et isegi 20. saj alguses leidus väljapaistvaid teadlasi, kes uskusid, et teadus on valmis, pole enam midagi uut teha või avastada ja teadmisi ootab ees vaid korrastamine. Teadus on kasvanud enneolematult kiiresti (just praegu töötab ja elab umbes 90% kõikidest kunagi olemasolnud teadlastest) ja jällegi kostavad hääled, et teaduse lõpp hakkab saabuma (Stephen Hawking).

Algjärgnevalt mõned pildid helkivatest ööpilvedest.
Helkivad ööpilved (nõrgad) Saaremaa taevas vastu 6. juulit kl 1.

Väga eredad (4 palli) helkivad ööpilved südaööl vastu 17. juulit Tallinna kohal.

Allpool on mõned kohad tumedamad. Need on kiudpilved, mida päike enam ei valgusta, aga helkivad ööpilved säravad päikese toel edasi.

Nüüd on pilved erakordselt eredad (5 palli).

Eksamid 2008

Eksamiperiood on kõikidele gümnaasiumilõpetajatele ilmselt lõppenud. Mida see siis kaasa tõi?

Üldiselt oli seegi periood nagu igal teiselgi aastal. Mõnedele tõi pettumust, mõned aga rõõmustasid tulemuste üle väga.

Tundub siiski, et teatud mõttes oli käesolev aasta raskem ning eksamid küpsemad. Eksamid küpsemad selles mõttes, et oldi aru saadud tagakülje tagasiside küsimustiku mõttetusest ning tunduvalt piirati õpilase valikuvabadust eksamiülesannete tegemisel (vähem valikuülesandeid). Suurim murelaps oli muidugi inglise keele eksam, kuid lõpuks jäi suurem osa ikkagi rahule. Mõned ülesanded olid küll suurema raskusastmega, kui pidanuks ja see keskmistas tulemused ka mõnel oskajal.

Eesti keele eksam oli selles mõttes lihtne, et teemasid jätkus kõigile ja võimaluse said needki, kes tegelikult midagi ei osanud. Ka teistes eksamites ei olnud märgata olulisi puudujääke. Ainsad huvitavad vaatlusobjektid olid kas aineõpetajad või siis välisvaatlejad. Kõige naljakam olukord tekkiski kirjandi lõppedes, kui vaatleja ei uskunud, et kirjand on valmis, sest see polevat ju võimalik. Eks iga õpilane kirjutab omas tempos. Oli neidki õpilasi, kes sattusid hüsteeriasse ja olid kirjandi kirjutamise alul äkitselt teovõimetud; kuuldusi oli isegi neist, kes andsid täiesti valge lehe ära.

Huvitav ja omaette probleem on geograafiaeksam. Mõned ütlevad, et see olevat ainus eksam, kus keegi pole kunagi saanud 100 punkti, mõned, et ikka vist paar õpilast on kunagi saanud. Kui esimene või isegi teinegi väide on õige, siis järelikult peab see eksam olema kas omaettte keerukas või midagi sellega lahti, sest tundub, et kõikide teiste eksamite puhul on vähemalt üle aasta ikka 100-punkti saajaid olnud. Ilmselt nõutakse seal kas õpikusõnastust või siis on eksam lihtsalt liiga laiahaardeline. 100 punkti saaja peaks olema sel juhul universalist. Eelmine aasta oli vestlus selle eksami teemal ning jutu järgi ei pidanudki nagu eksam nii täpse sõnastusega olema, ent punkte võeti siiski mõttetult ja isegi vääralt sõnastuse eest maha või teisisõnu öeldes – eksamitegija peab täielikult loobuma mõttest, et ta on sama individuaalne kui iga teinegi inimene ja siis tegema aastaid ainult õpikutega ja teadlastega koostööd, et ehk tuleb maksimaalne ära.

Ülejäänud eksameid on palju kergem läbi närida. Konkreetsete ülesannetega saab oskaja enamasti ikka täispunktid, aga loovust nõudvates ülesannetes võtab maad subjektiivsus ja on üsna võimatu öelda, kas inimene on väärt punkte või mitte.
Probleem on veel küpsuskirjandiga, mis tuleks muuta osaoskuste eksamiks. Ainus probleem on selles, kas kasutame igapäevaelus tõesti reegleid teadlikult, et mõtteid moodustada ja kas eeskujulik reeglitetundja oskab loovteksti koostada või mitte? Ilmselt on praegune süsteem siiski parem.
Huvitav oli seegi, et ühiskonnaeksamitulemus saadeti SMS-ga paar päeva hiljem kui see oli infosüsteemides olemas. Üldiselt süsteem toimis ja rohkem ei ole küll midagi ette heita.
Ainus asi, mida siiski võiks ülesannete koostajatele soovitada: arendage vahetut kontakti õpilastega, muidu jääte liiga kaugeks ja võimalik, et tulemused ei peegelda siiski vajalikul määral tegelikkust.
Lõpetuseks üks labane nali, mida kuulsin ühelt kaasõppurilt:
Teadupärast selgus möödunud aastal, et matemaatika eksami ülesannete koostajaks osutus üks vanem naine, kes kartis paaniliselt, et äkki keegi näeb, mis ülesanded eksamisse tulevad.
Käesoleval aastal kuulutas, et ta valvab algusest lõpuni selgi aastal eksamitöid ja loomulikult koostab ülesanded kõrvalise abita. Kord hilisel mai õhtul istus ta siis trükikojas ja vaatas, et kõik sujuks ja kedagi nägemas pole. Vastu hommikut sai vajalik arv eksamitöid valmis ja läks hommikul kirjastaja juurde, et kuulge, sain valmis ja katsume asjaga ühele poole saada. Kirjastaja oli kaval ja ütles, et oi, need trigoülesanded on ju nii rasked. Koostaja ehmub valgeks, annab rahapataka ja ütleb, et pange need tööd sõna otseses mõttes põlema.
Järgmisel hommikul on koostaja valvamas juba uusi töid.

Äike 28.juunil

Äikest oli Tallinnas taas 28. juunil, mida põhjustas kahe madalrõhu vahel olek.

Päev algas mittemdagiütlevalt: soe, peaaegu tuulevaikne ilm (õhuvool idakagust). Taevas olid kiudkihtpilved, mis tihenesid väga aeglaselt. Päeva jooksul kujunesid idast vähearenenud rünkpilved ning peale vaikse ilma ei olnudki eriti põhjust äikest oodata.

Keskpäeval võis läbi sumu märgata, et Soome kohal arenesid pilverüngad. Varsti peale seda oli ka väga kaugel edelas võimalik märgata kõrguvaid pilverünki. Siis need kadusid ja kõrgema kihi pilved tihenesid. Hääbusid ka vähearenenud rüngad, ainult lõunas hakkasid need mingil määral koonduma. Aja jooksul kujunes edelasse ja lõunasse tume pilveviirg, mis lähenes õige kiiresti. Lähenedes olid pilved üsna huvitavad ja mõned pilved moodustasid midagi vallitaolist; näha oli madalaid ja keerlevaid pilvi. Kui kõige tumedam serv oli pea kohale jõudnud, siis tõusis tugev puhanguline tuul, mis oli edelast (enne oli kirdest) ja tunda oli jahedust. Õige kiiresti möödus tuulehoog, see keerutas ka tolmu üles. Tuul tõi kaasa kerge vihmapiserduse.

Umbes poole 5 ajal hakkas sadama, kuid sadu oli mõõdukas. Äikest ei tundunud alguses olevat, sest tegemist oli hääbunud äikesepilvega. Ometigi, uus pilveelement küpses ja juba kl 16:35 müristaski. Edaspidi olid müristamised idas, mõni tungis ka kagusse, kuid välke polnud näha. Itta jäi ka tugevam sajuala, millest sai nähtavasti ka Männiku oma osa. Äikest oli pilves palju, kuid see jäi siiski kaugele ja hoolega kuulatades võis müristamisi kuulda üsna pidevalt. Mõned neist olid tumedad ja sügavad, mis näitasid CG-tüüpi välke, mõned aga meenutasid raginat, mis olid nähtavasti IC-välgud. Radarid alguses seda pilve ei näidanud, sest nad ei tuvasta kuigi hästi pilvesiseseid välke, küllaga hästi pilv-maa välke.

Tunni jooksul taandus pilv ida-kirde suunas ja püsis üsna stabiilsena. Ilm hakkas aja jooksul paranema.

Ilmselt püsib lähipäevilgi ebastabiilsus ja äikese võimalus on väga suur, muuhulgas ka Tallinnas. Kuivemaks läheb pärast nädala keskpaika, kui põhjast saabub soojalaine, mis jääb siiski ilmselt oodatust nõrgemaks, sest soe õhk on suurel põhjalaiusel jõudnud juba jahtuda: täna oli Komis sooja maksimaalselt 28° ning palju äikest.

Kagutaevas kl 15:30. Lähenemas on hääbunud äikesepilve serv. Veel kl 15 oli selles pilves Keila lähedal äikest.

Edelataevas samal hetkel: tugevasti hääbuv pilveosa.

See osa pilvest näitab kasvamise tunnuseid, näiteks on all paremas servas räbaldunud pilveserv.

Kl 16:37 (idataevas). Pilvest kostis kõminat ja hiljem juba üsna palju.

Kl 16:41. Pilv on kohal ja äike ning vihm alanud.

Lõpetamine

21. juunil oli Mustamäe Gümnaasiumis kooliga hüvastijätt. Kõik olid selle päeva saabumise, õigemini lõppemise üle, rõõmsad. Mõni isegi nii rõõmus, et jättis tulemata. Üks klassiõdedest ütles, et on seda päeva 12 aastat oodanud, ja miks ka mitte, Eestis jätab haridussüsteem tõepoolest mingil põhjusel teoorjuse mulje.
Lõuna-Ameerikas peavad õpilased karistuseks ja häbiväärseks olukorda, kui keegi neist ei tule kooli, sest neile see meeldib, ainult lust ja lillepidu. Meil aga antakse veel gümnaasiumiski üldteadmisi, ehkki on selge, et huvipõhine haridus peaks hiljemalt 10. klassiga algama.
Aktuse ülesehitus oli tavapärane, alguses kogunemine ning siis kõned. Kõned on nagu ikka kõige tüütavam osa, sest need on nii trafaretsed: harva öeldakse midagi uut, aga siiski – üks kõnelejatest mainis, et meie klass pole olnud ühtne ega kuigi hea, mis on ka tõsi. Siinöelduna puudub sel eriline tähendus, kuid omas kontekstis oli see selgesti tajutav, et tegemist polnud klišeega.
Viimaks loeti ette medalistide nimekiri, parimad eksamisooritajad ja kõiki lõpetajaid iseloomustati ühe lausega. Kahjuks tarvitati liigeselt sõnu “täiuslik” ja “ideaalne”, mistõttu nende sõnade tähendus tuhmus. Mõne lõpetaja iseloomustus oli väga labane, näiteks üht iseloomustati kui klassi suurimat naerjat, tarvitati isegi sõna “naerukajakas”. Kes need iseloomustused koostas, jäi paraku küsimata, kuid siiski mingisuguse pildi võis täielik võhik saada. Aktust austas oma kohalviibimisega ka Jüri Ratas, kel hakkas siiski äkitselt väga kiire.
Ilm oli aktuse ajal väga heitlik ning taheti küll pildistamist väljas teha, ent tehti sees, kuigi siis juba päike paistis ja oli rahulik. Mõistagi oli kõigil sealviibimisest villand, eriti just palavuse tõttu, mõnel oli püsti tõustes isegi selg nähtavalt märg.
Ette tuli ka viperusi. Näiteks lipukandjal kukkus lipuvarda alumine osa ära ja hiljem, kui ta selle sisse tõi, siis käis see varras niimoodi vastu kohalviibijate jalgu, et lausa mõni vandesõna toodi kuuldavale. Samuti nimetas direktor meid endiselt abiturientideks, mispeale kõik hakkasid mürinal naerma ja tal olid silmad häbi täis. Korra kostis mikrofonist hirmus kriuksatus ja kui lõpuks oli lipu äraviimine, siis oli puudu muusikast. Direktori paari vihase karje peale suudeti midagi ometigi ära korraldada.
Lõpuks, kui algasid õnnitlused pere poolt, ei leidnud keegi muidugi üksteist üles ja oli jälle meeletu segadus, aga tunni möödudes oli eksinuid ainult kümmekond, kusjuures oli neidki vanemaid, kes käisid oma võsukesi otsimas prügimaja või staadioni tagant – tõepoolest, üks lõpetajast leitigi nii. Niipea, kui veel aulas pildistamine läbi sai, tormasid kõik minema, nii et juba 10 min möödudes polnud enam peaaegu kedagi. Hakkas jälle vihma sadama.
Tagasi vaadates, mida inimesed ikkagi gümnaasiumist arvavad? Enamikele ei meeldi üldse sel teemal rääkida, sest on vaja meenutada varast tõusmist, nõmedaid õpetajaid, vastikuid kontrolltöid jmt. Kui uurisin vanema põlvkonna käest, siis nendel on kool suure austusega meeles, eriti mis pedagoogidesse puutub. Mõne aastakümne eest võisid õpetajad tõesti olla õpilastele suurteks eeskujudeks, kuid nüüd enamasti mitte.
Nooremates klassides näib olevat kambavaim siiski üsna tähtis, kuid gümnaasiumis enam mitte. Küllaltki vähetõenäoline on asjaolu, et kellegagi jäädakse tihedamalt pärast kooli lõppu suhtlema, hea, kui kokkutulekutelgi käiakse. Kooli alguses saadakse ikka ehk paremini läbi, sest „nende inimestega pean ju veetma ühes klassiruumis veel mitu aastat“. Abituuriumis muutub suhtumine üksteisesse üsna ükskõikseks, isegi silmakirjalikuks või teisiti öeldes, ollakse vabamad, enam ei olda huvitatud enda mainest ja tõepoolest ollakse selles suhtes ausad.
Siiski, mõnel inimesel muutub suhtumine ja eriti õpetajasse. Kas põhjuseks on lähenev lõpp või vaimne küpsemine, kuid mingi leppimine vahel osapoolte vahel siiski toimub.
22. juunil oli Paunküla puhkemajas ka lõpupidu, kus oli suurem osa lõpetajatest kohal. Ma siiski seal ei käinud, sest nagu hiljem kuulsin, oli peateemaks ikka joomine ja niisama lorajutu ajamine. Oleks viisakas ja intelligentne olemine, oleks isegi läinud. Aga peaasi, et teised rahule jäid!

Lõpupildike kooliesisest