Uus varajaseima lume rekord ja sademeteliigid

Seoses arktilise õhumassi sissetungiga on tulnud eripalgelisi sademeid. See on põhjustanud ka segadust, mida pidada lumeks ja mida mitte. Lisaks hakkas Ilmateenistus kasutama mõistet teraline lumi, nt siin: http://www.ilmajaam.ee/2085872/com/tana-homme-voib-sadada-teralist-lund/. Sellesse tuleb tuua veidi selgust. 

Sademeteliike on kokku 16, kui juurde arvata ka kaste, härm jms (Jürissaare lennumeteoroloogia õpikust), aga panna kokku laus- ja hoovihm, laus- ja hooglumi, sama lörtsi kohta, sest viimasel kolmel juhul on sademete langemise iseloom erinev, mitte pole liik erinev.

Milliseid sademeid võidakse ajada lumega segi? Kindlasti lumekruupe, kuid vahel ka jääkruupe ja peenrahet. Lumekruubid on läbipaistmatud ümmargused või koonusekujulised lumekuulid diameetriga 2-5 mm. Jääkruubid on ümmargused või ebakorrapärased jääterakesed, millel on läbipaistmatu südamik, diameeter kuni 3 mm. Rahe korral peab jäätükikeste läbimõõt olema vähemalt 5 mm. Kui vaadata rahvusvahelist standardit: http://glossary.ametsoc.org/wiki/Hail, siis selgub, et varem nimetatati väiksemaid kui 5 mm jäätükke peenraheks, kuid nüüd on uus definitsioon: http://glossary.ametsoc.org/wiki/Small_hail.

Lumekruubid lähivaates (24.3.2011 Türil). Foto: Maret Saareleht

25. septembril kl 16.29 sadas Jõgeval peenrahet ja jääkruupe. Foto: Kairo Kiitsak

Lume hulka võib arvata lume, teralume, lumeterad ja märja lume. Märg lumi ei ole lörts, sest viimases on vedela vee komponent, kuid märg lumi on lihtsalt õhuniiskusest niiskunud, seda juhtub sageli siis, kui temperatuur on -1°C-st kõrgem. 

Selgitama peaks ehk, mis vahe on teralumel ja lumeteral. Lumeterad on tera-, plaadi- või kepikesekujulised, jäised terad, meenutades vahel mannateri ja on uduvihma tahke analoog. Sellest võib pilti näha koos lumehelvestega siin: http://www.geologywales.co.uk/storms/120911.jpg.  Teralumi aga kujutab endast väikeseid lumest kämbukesi, kus ei ole näha ilusaid/korrapäraseid kristalle, vt http://www.its.caltech.edu/~atomic/snowcrystals/class/w050113a003.jpg. 

Seega võiks kahtlustada, et teralise lume all mõeldakse ikkagi teralund ja vähemal määral jääkruupe, mitte lume alla liigitatavaid sademeid. Ilmateenistusest saadeti selle kohta järgmine selgitus: "Oli meilgi diskussioon, kuidas seda välja öelda. Esiteks, et oleks kõigile arusaadav, et peale vihma võib tulla tahkeid sademeid. Teiseks, et see kõlaks tõsiseltvõetavalt. On küll aasitud lumekruubi (a`la lumemanna) puhul ning raadiojaamad jätsid vahel seda ütlemata või asendasid lörtsiga, mis oleks hoopiski vale. Ehk siis "lumeterad".

Diskussioon võib jätkuda."

Üks vana, aga huvitav uudis: http://www.epl.ee/news/eesti/taevast-sadas-lumesiile.d?id=50916463

Kuidas on esimese lumega? Eelmises postituses vajab üks ebatäpsus õiendamist. Selgus, et 1986. a septembri Kääpa ja 10 cm lund pole õige, vaid Pärnumaal Koodu vaatlusjaamas 2 cm.

Järgmine küsimus on see, kas esimese lume kriteerium on sademete- või lumikattepõhine. Viimasel juhul loetakse lumekruubikiht (!) lumikatte hulka. Enamasti pooldatakse ikkagi sademetepõhist lähenemist. Sel juhul tuleb esimese lume määratlemisel lihtsalt kindlaks teha, millal registreeriti sademeid, mida nimetame lume alla kuuluvaks. 26. septembril kinnitati vaatlusandmete alusel ametlikult uus varajaseima lume rekord: 25. septembri õhtul sadas Väike-Maarjas algul lörtsi, seejärel pooleteise tunni jooksul hooglund. Seega tuleb tõesti kõige varajasema lume kuupäeva päeva võrra muuta, selleks on nüüd 25. september.

Vastav uudis ilmub 27. septembri "Sakalas".

Aastaajavahetus ja esimene lumi

22. septembril algas nii astronoomiline kui klimaatiline sügis. Sellist harmooniat ei tule kaugeltki igal aastal ette. Aastaajavahetuse tõi Eestisse Soome kohal formeeruv ja hiljem Karjala kohal süvenev tsüklon. See tõi mitmele poole (hoo)vihma ja mõnele poole äikest. Lisaks oli pilvede poolest erakordselt vaatemänguline päev, näiteks võis õhtul Harjumaal imetleda väga intensiivset mammat ehk mullilisi pilvi:

Seekord pakkus sügise algus (astronoomiline ja klimaatiline paistavad kattuvat) tontlikku mamma (mulliliste pilvede) vaatemängu. Antud juhul pole need otseselt seotud rünksajupilvedega, vaid aktiivse sünoptilise protsessiga. Nimetan sellist sünoptiliseks mammaks, sest ka varem olen näinud võimsaid mulle just aktiivsete sünoptiliste protsesside korral. Teine variant on konvektiivne mamma.

23. septembril on oodata vähemalt merel tormi. Tsükloni loodeservas jõuab nädala keskpaigaks kirdest arktiline õhumass Eesti kohale. Seetõttu on 25. ja 26. septembril väike võimalus lörtsiks.

Arktilise õhumassi jõudmine Eesti kohale GFS mudeli järgi

Uue aastaaja saabumise puhul on kindlasti huvitav mõelda, millal siis esimene lumi läbi ülestähendatud ajaloo on Eestis maha tulnud. 

Varaseima lume kohta võib märkme leida kogumikus "Inimene ja ilm" (1970), kus kirjutatakse, et 1825. a 17. augustil sadas Põhja-Eestis lund. Kuna see teade on tähelepanuväärne, siis uuris seda põhjalikumalt nt A. Kallis: "Sirvisin 1825. a. Maarahva Nädalalehe augustist detsembrini läbi. Oli teateid paljude tulekahjude kohta, ka äikesest tekitatud. Liivimaal Volmari lähedal sadas 3. augustil õunasuurust rahet, mis kattis kohati maa kahe jala paksuselt, siis nähti meteoori. Ja kõik! Rakveres peeti septembris laata, kuidas ilm oli, ei teatatud." Üks teoreetiline võimalus oleks see, et tegu oli nt lumekruupidega või peenrahega, mille kohta vahel öeldakse ka lumi, vt nt http://www.epl.ee/news/eesti/aasmael-oli-eile-maa-valge.d?id=51099163. Kui on lumekruupide kiht, siis loetakse see küll lumikatte alla, aga mitte lumeks. A. Kallise kommentaar: "Tavainimesele näib kindlasti veider, kui maas on 10 cm kiht, mille kohta meteoroloogid ütlevad, see pole lumi, vaid paks kiht lumekruupe ja lumeteri."

Nüüd juba kindlamate andmete juurde. Andmeid analüüsides ja kontrollides otsustati, et esimene lumi peaks olema: 26. septembril 1986. a Põhja-Eestis ja 27. sept 1986 Lõuna-Eestis. Kääpal sadas maha 10 cm lumekiht. Tookord jäi õhutemperatuuri miinimum ka 27. septembril miinuspoolele, langedes –7°C-ni. 1966. a oli esimene lumi 27. sept Põhja-Eestis ja 28. sept Lõuna-Eestis. Massumõisas oli 8. sept 1986 märgitud lund, aga õhutemperatuur oli +12°C! Seega ei arvestanud, sest vast oli rahe vms.

Mõne päeva eest selgus, et esimene lumi võib-olla siiski juba 24. septembril olnud, sest üks inimene kirjutas oma mälestusest: "1973. a ööl vastu 24. sept. sadas maha paks (sula) lumi [Tallinnas]. /---/ Lund oli tõesti paksult, aga see sulas paari päevaga. Kaskedel olid kollased lehed küljes." Kuna see mälestus on tal seotud ühe lähedase inimese sünnipäevaga (mitte sünnipäevapidamisega!), st kuupäeva jättis selle järgi meelde, mis on arvestatava tugevusega argument, siis tasus olukorda uurida lähemalt. Päring saadeti endisesse EMHIsse, sealt saabus vastus: "26. sept. hommikul sadas lörtsi, kell 6 GMT mõõdeti Tallinnas 2 cm. Päeval sadas vihma, nii et see sulas ära. 24. küll midagi ei sadanud." Kui lisaks vaatasin vanu ilmakaarte, siis leidsin, et jah, õhumass oli lumeks või lörtsiks (öösel) piisavalt külm. Samas oli antitsüklon lähedal. Võib ette kujutada, et sooja mere kohal tekkisid rünksajupilved, mis puistasid lund, aga see ei jõudnud vaatlusjaama. Vastavate kaartidega saab tutvuda: http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsreaeur.html

Ekstreemne lugu: lumetorm oli 30. septembril 1978. a Kagu-Eestis. 1. oktoobril oli lumikate Võrus 22 cm ja Haanjas 30 cm paksune ning selle sulamine kestis 3–5 päeva. Raske lumekoorma all hävisid koristamata viljapõllud, murdusid saaki täis õunapuuoksad ja purunesid sideliinid, liiklus oli häiritud (vt ka Eesti ilma riskid lk 94 ülal).

Kurioosset ka: SL Õhtuleht 26.10.(2012) - "Keegi Linda Sarv rääkis, et Otepääl tuli 4. okt 1952 meeter lund, mis püsis kevadeni!" Seda peaks siiski kontrollima.

Udu ja tara 21. septembri öösel

21. septembri öösel tekkis soojas ja niiskes õhumassis pea kõikjal udu. See pakkus nii mõndagi vaatemängulist, eriti tara ehk krooni ümber kuu. 

Tara ehk pärg on optiline nähtus, mis kujutab endast mõne kraadi laiust värvilist ümmargust ringi mõne valgusallika ümber. Tavaliselt nähakse neid ümber kuu, kuid mitte ümber päikese, sest viimane on liiga hele nende märkamiseks. 

Tara tekib difraktsiooni tõttu, st lainete kõrvalekaldumisest sirgjoonelisest teest ja paindumisest tõkete taha. Tara tekkimiseks peavad valgusallika ees olema pilved või udu, mis vähemalt osaliselt on läbipaistvad, sest otsekiirgus peab jõudma vaatlejani. Tara intensiivsus sõltub pilvede tihedusest ja pilveosakeste (tavaliselt veepiisakeste) suurusjaotusest - mida ühtlasema suurusega, seda erksam tara.

Tara ümbermõõt on pöördvõrdelises seoses pilvepiiskade suurusega: mida suurem tara, seda väiksemad piisad või tolm. See annab teoreetilise võimaluse ilma ennustada: kui tara väheneb, võib minna sajule ja kui tara suureneb, siis püsib pigem sademeteta ilm.

Tara on värviline, kusjuures siseosa on sinine, välimine äär punane, sest punane valgus (pikalainelisem kiirgus) kaldub esialgsest suunast enam kõrvale kui sinine. Kui lühilainelisem valgus on neeldunud või hajunud näiteks tolmurikka atmosfääri tõttu, võib tara näha ka päikese ümber, sest valgus ei ole enam märkamiseks liiga intensiivne, kusjuures siis võib tara olla oranž, roosa või punane, sest teiste lainepikkusega valgusest ei piisa selle tekitamiseks.

20. septembri õhtul võis nautida kõrgrünkpilvede (ülal) ja kihtpilvede (all) tantsu.

21. septembri öösel olid pilved nagu noaga lõigatud. Pilvede alumine piir asus ülimadalal, kõigest 20-25 m kõrgusel aluspinnast. 

Kuu ümber võis näha ilusat tara selgete difraktsioonimaksimumidega. Umbes tunni jooksul see kadus, sest veetilkade suurus muutus ebavõrdsemaks.

Suve lõpp ja äikesevõimalus

21. septembri öösel oli udu pea kõikjal. Päeval arenes mitmel pool sisemaal üpris tugev konvektsioon ja Tormas ning Valgamaal oli äikest. Ka Laagris võis näha märkimisväärset konvektsiooni:

Võimsad rünkpilved 21. septembril Simunas. Foto: Kairo Kiitsak

Satpilt õhtusest ajast

Suve lõpp ongi käes ja paistab, et koos äikesega. Äikesevõimalus on seotud Soome ja hiljem Venemaal toimuva tsüklonaalse arenguga ja tsükloni tagalas külma õhumassi sissetungiga.

Märkimisväärne prognoos on antud Tartu kohta:

Allikas: http://www.weatheronline.co.uk/Estonia/Tartu.htm

Õhumassi potentsiaalse energia prognoos 22. septembriks. Allikas: http://www.wetterzentrale.de/topkarten/fsavneur.html

KO indeksi prognoos 22. septembriks. Allikas: http://www.skystef.be/forecast11.html

Pilvi, sademeid ja äikest saab jälgida: http://www.ilm.ee/pikne;  arutelukohad: http://aikesehuvilised.eu/ ja  https://www.facebook.com/groups/455444271171968/

Äike 10.-11. septembril

Äike 18.-19. septembril 2013
19. september 
Kl 21. Paistab, et äike jääb saartele. Üks äike on Hiiumaal, teine Liivi lahel.

Öösel oli äikest peamiselt Lõuna-Eestis. See äike oli märgiks kuuma ja niiske õhumassi sissetungist.

Ilmakaarti vaadates valitseb selgelt poolmeridionaalne tsirkulatsioonivorm Wangengeim-Girsi klassifikatsiooni järgi. Eestist lääne ja lõuna poole jääb front koos osatsükloni(te) või lõunatsükloniga. See on piiriks idas valitsevale kuumusele, mis avaldub nüüd leebe suvesoojusena (kuni 23°C), vihma ja kohatise äikesega. Allikas: http://tinyurl.com/atofryh 

http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/

19. sept. pärastlõunal arenes äike peamiselt Lätis, aga ka Eestis oli näha äikesele viitavat konvektsiooni. http://sat24.com/en/scan

18. september
Kagust lisandub Eesti kohale kuuma ja niisket õhku. Samal ajal on Läänemerel front. Nende kahe teguri koosmõjul on äikest juba Liivi lahel olnud ja paistab, et lõuna poolt tuleb juurde. Seetõttu tasub valvel olla!
Muid uudiseid: ilm.ee avas pilvejahi raames videote saatmise ja avaldamise võimaluse: http://www.ilm.ee/?511676.

***

Äike 10.-11. septembril 2013
Sissejuhatav tekst koos kahe pildiga postitati juba 10. septembril siia: http://aikesehuvilised.eu/showthread.php?tid=62

9. ja 10. septembril muutus õhumass oluliselt niiskemaks, mida näitas hommikuti mitmel pool tihe udu, ja päeval oli jälgitav konvektsioon, mis mõnel pool oli üsna tugev. Hommikuti nähti tornjas-sakmelisi kõrgrünkpilvi (Altocumulus castellanus), mis on äikese indikaatoriks.

10. septembril oli äikest mandri lääneosas, õhtupoole eelkõige loodenurgas.

10. septembri õhtune satpilt.

Äikest paistab tulevat ka 11. septembril - pildil on õhumassi prognoositav potentsiaalne energia:

Allikas: http://www.estofex.org/modelmaps/browse_gfs.php

Siia kirjutati väike analüüs küsimusele, kuidas 11. septembril võiks äikesega olla:  Kuna paistab, et õhumass on sama (niiskust palju), aga Läänemerelt jõuab front päevaks ilmselt Eesti kohale, siis on vast eilsega üsna sarnane ehk 50-70%. Õhumassi energia paistab igatahes positiivne olevat (CAPE kuni 200 J/kg).

Tõepoolest, 11. septembri pärastlõunal tekkis taas konvektsioon ja mõnel pool oli äikest. Kell 16.24 kuuldi Tallinnas müristamist.

Äike 10. septembri õhtul Teletornist nähtuna.

Äike 11. septembril Tallinna Teletornist nähtuna: http://www.ilm.ee/teletorn/

Äike 11. septembril Tallinna loodetaevas kl 16.20. Foto: Ellu Vibur

Sajualad radaril, http://www.emhi.ee/inc/other/radaripilt.php?j=sur&v=1

Satpilt 11.9. kl 14, http://sat24.com/en/scan

Registreeritud välgud, http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/

Kiudrünkpilved, irisatsioon ja joonpilved 9. septembril

9. septembril võis näha üle aastate võimsaimat kiudrünkpilvede vaatemängu. Rohkem haruldastest kiudrünkpilvedest: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/cirrocumulus.htm. 

Selle põhjuseks oli Loode-Venemaal 8. septembril tekkinud uus antitsükloni kese, selle mõjul liikus 9. septembril kirdest Eesti poole külm front. Viimase mõjul oli Virumaal üsna tugevat konvektsiooni, Soome lõunaosas ka äikest. Suurenenud niiskus ja labiilsus tropopausi lähedal soodustasid kiudrünkpilvede teket. Mõned pildid Tartust.

Kl 9.54

Kl 12.36

Kl 12.34

Kl 15.50

Kiudrünkpilvedes võis näha eredat irisatsiooni. Irisatsioon ehk pilvede küütlemine tähendab pilvede vikerkaarevärvilist helendamist, mis tekib, kui kuu või päike paistab läbi ülemiste (kiudrünkpilved) või keskmiste (näiteks kõrgrünkpilvede) poolläbipaistvate kohtade (vt fotot). 

Irisatsioon on valguse interferentsinähtus, mille ilmnemiseks peavad veepiisakesed või jääkristallid, millest pilv koosneb, olema hästi ühtlase suurusega, sel juhul moodustuvad ringikujulised difraktsioonmaksimumid erinevate värvustena.

Kl 15.52

Lennuki kondensjälg ehk joonpilv tekib kas põlemisprotsessi tõttu õhku lisanduva veeauru arvel (viimane kondenseerub heitgaasides olevatele tahma- jmt osakestele) või rõhulanguse tõttu õhusõiduki propelleri ja tiibade ümbruses (rõhu vähenemine põhjustab temperatuurilanguse, mis võib esile kutsuda kondensatsiooni ja tekitada pilvetriibu). Rohkem: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kondensjaljed

Kuna kondensjäljed on üpris teravalt piiritletud ning hajutavad ja peegeldavad piisavalt valgust, saavad need heita hästijälgitava varju, mida sobiva vaatepunkti korral võib näha enamasti kas kiud- ja kiudkihtpilvedel (antud juhul) või siis, kui õhumass on vinene. Selline vari näib nii mõnigi kord ruumiline, sest ei teki tasapinnale, vaid pilvekihile või vinesele õhule, millel on paksus ja mis on samuti vähemalt osaliselt läbipaistev.

Kl 11.48

 Kl 12.03

Kl 12.04

Kl 12.07

Kl 15.58