Udu ja tara 21. septembri öösel

21. septembri öösel tekkis soojas ja niiskes õhumassis pea kõikjal udu. See pakkus nii mõndagi vaatemängulist, eriti tara ehk krooni ümber kuu. 

Tara ehk pärg on optiline nähtus, mis kujutab endast mõne kraadi laiust värvilist ümmargust ringi mõne valgusallika ümber. Tavaliselt nähakse neid ümber kuu, kuid mitte ümber päikese, sest viimane on liiga hele nende märkamiseks. 

Tara tekib difraktsiooni tõttu, st lainete kõrvalekaldumisest sirgjoonelisest teest ja paindumisest tõkete taha. Tara tekkimiseks peavad valgusallika ees olema pilved või udu, mis vähemalt osaliselt on läbipaistvad, sest otsekiirgus peab jõudma vaatlejani. Tara intensiivsus sõltub pilvede tihedusest ja pilveosakeste (tavaliselt veepiisakeste) suurusjaotusest - mida ühtlasema suurusega, seda erksam tara.

Tara ümbermõõt on pöördvõrdelises seoses pilvepiiskade suurusega: mida suurem tara, seda väiksemad piisad või tolm. See annab teoreetilise võimaluse ilma ennustada: kui tara väheneb, võib minna sajule ja kui tara suureneb, siis püsib pigem sademeteta ilm.

Tara on värviline, kusjuures siseosa on sinine, välimine äär punane, sest punane valgus (pikalainelisem kiirgus) kaldub esialgsest suunast enam kõrvale kui sinine. Kui lühilainelisem valgus on neeldunud või hajunud näiteks tolmurikka atmosfääri tõttu, võib tara näha ka päikese ümber, sest valgus ei ole enam märkamiseks liiga intensiivne, kusjuures siis võib tara olla oranž, roosa või punane, sest teiste lainepikkusega valgusest ei piisa selle tekitamiseks.

20. septembri õhtul võis nautida kõrgrünkpilvede (ülal) ja kihtpilvede (all) tantsu.

21. septembri öösel olid pilved nagu noaga lõigatud. Pilvede alumine piir asus ülimadalal, kõigest 20-25 m kõrgusel aluspinnast. 

Kuu ümber võis näha ilusat tara selgete difraktsioonimaksimumidega. Umbes tunni jooksul see kadus, sest veetilkade suurus muutus ebavõrdsemaks.