Selline vaatepilt avanes 2. augusti õhtul Laagris:
Viiu Härm-Rummo kirjutab sellest nähtusest nii: http://viiu.pri.ee/?pid=253
Viiu Härm-Rummo kirjutab sellest nähtusest nii: http://viiu.pri.ee/?pid=253
Küllap igaüks on näinud, et kui päike on pilve taga või pilvedes on auke, siis sealt tulevad maa poole näivalt lehvikutaoliselt laialiminevad, aga tegelikult praktiliselt paralleelsed kiired, mida nimetatakse videvikukiirteks
Videvikukiired võivad harvematel juhtudel lähtuda mitte pilveaukudest ja -vahedest, vaid ka horisondilt, eriti kui päike on loojumas. Suhteliselt veel harvem näivad kiired koonduvat madalal asuva (enamasti loojuva) päikese vastaspunkti (antisolaarsesse punkti), tekkides seega justkui idataevast või pea kohalt. Siis nimetatakse nähtust videvikuvastasteks kiirteks (anti-crepuscular rays).
See nähtus tekib valguse läbimisel kolloidsüsteemis ja on seega oma olemuselt Tyndalli efekt. Samal põhimõttel tekivad toas tolmust õhku läbivad valgusvihud.
Kiiri tekitavat pilve, mis kohati neelab valguse (tekitab varju), ei pruugi üldse näha, sest see võib-olla silmapiiri taga, luues olukorra, et päike on küll loojunud, ent horisondi tagant ulatub teatud kõrgusele taevavõlvil salapärane kiirtevihk. Sellise olukorra teeb võimalikuks Maa kumerus.
Kuna sotsiaalvõrgustikus tekkis selle foto ja juurdeantud infoga seoses arutelu, mis osutus piisavalt huvitavaks, siis toon selle siingi ära (M - mina, V - vestluskaaslane):
V: Ja teemal et millal on päike tegelikult loojunud? Kas siis kui päikeseketta ülaserv horisondi taha kaob? Well...
When exactly is the sun _actually_ set? When the upper edge of the visible sun disc disappears behind the horizon? Nope. Due to atmospheric refraction sun rays are skewed around 0.5 degrees near the horzion. But yeah, this is exactly the angluar size of the sun disc.
M: Tõstatatud küsimus on huvitav, panen siia arvamuse enne pakutud lingi vaatamist.
Kui hakata mõtlema, kuidas on päikese loojumine või tõus defineeritud, siis peab arvestama atmosfääri mõjuga. Samuti tuleb mõelda sellele, kas nt loojumist arvestatakse päikeseketta täielikust kadumisest või keskpunkti kontaktist horisondiga. Veel on küsimus, et mingi kõrgus geoidist peaks ju ka arvestatud saama... Küllap on asjaolusid veel, mille peale ei oska tulla.
Esimese hooga ei oska küll öelda, kuidas on defineeritud loojang või tõus... ehk leiab siit täpsemad andmed: http://aa.usno.navy.mil/faq/docs/RST_defs.php (Rise, Set, and Twilight Definitions).
M: Nonii, vaatasin seda linki - jah, kui räägime tõelisest ehk päikeseketta geomeetrilisest loojumisest, siis tõepoolest astronoomilise refraktsiooni tõttu näib päike varem tõusvat ja loojuvat hiljem. Mida tihedam ja suurema paksusega on atmosfäär, seda tugevam on ka refraktsioon ja seetõttu erinevus näiva ja geomeetrilise tõusu/loojangu vahel.
Polaarpiirkondades võib refraktsiooni tõttu aeg näivast päikesetõusust näiva -loojanguni pikeneda isegi mitukümmend mitut, kui peame silmas, et päike (või õigemini päikeseketas) on näivalt tõusnud siis, kui selle ülemine serv ilmub nähtavale ja loojub, kui ülemine serv kontakteerub horisondiga.
V: Lõpptulemust mõjutab kahtlemata nii vaatleja silmade kõrgus merepinnast kui ka vaatlustrajektoori geoidiga puutepunkti kõrgus. Üks aga tundub selge olevat et päikeseketta nurkläbimõõt ja atmosfääri refraktsioon selle nurga all on ca samad. Pildiga seotud niipalju, et nähtav pilt peaks horisondi lähedal äkki kuni pool kraadi rohkem näha olema?
M: Jah, vaatleja kõrgus ja puutepunkti kõrgus geoidist tunduvad kuidagi hästi loomulikud - eks me kõik ju tea seda mängu, et kui on eriti sile ja avatud silmapiir, nt vaikne meri, siis võime päikese näivat loojumist ju mitu korda näha - esimest korda siis, kui lamame, teist korda siis, kui oleme kükakil ja kolmas kord siis, kui tõuseme püsti, rohkemateks kordadeks tuleb tõusta kuhugi kõrgemale.
Pildi kohta, et jah, täitsa võimalik, peab kontrollima, kui uuesti sarnane olukord tuleb.
Igatahes aitäh kirjutamast, see annab jälle mõtlemisainet juurde ja pakub järgmisel korral mingit
V: Viidatud definitsioonidest The 50-arcminute geometric depression of the Sun's center used for the computations is obtained by adding the average apparent radius of the Sun (16 arcminutes) to the average amount of atmospheric refraction at the horizon (34 arcminutes), mis teeb sama välja mis minu arvutus.
Aga seda küll ei teadnud et pusti kükakil lamades sellise efekti annab. Peab proovima.
M: Aa, vat siis midagi uut. Olen seda nii Kablis kui Meriväljal proovinud. Leidsin juhendi selle kohta: http://www.astro.princeton.edu/~dns/teachersguide/MeasECAct.html (Measuring the Earth's Curvature Activity).
Ka 4. augusti päikeseloojang oli pilkupüüdev (Laagris)
Kuna sotsiaalvõrgustikus tekkis selle foto ja juurdeantud infoga seoses arutelu, mis osutus piisavalt huvitavaks, siis toon selle siingi ära (M - mina, V - vestluskaaslane):
V: Ja teemal et millal on päike tegelikult loojunud? Kas siis kui päikeseketta ülaserv horisondi taha kaob? Well...
M: Tõstatatud küsimus on huvitav, panen siia arvamuse enne pakutud lingi vaatamist.
Kui hakata mõtlema, kuidas on päikese loojumine või tõus defineeritud, siis peab arvestama atmosfääri mõjuga. Samuti tuleb mõelda sellele, kas nt loojumist arvestatakse päikeseketta täielikust kadumisest või keskpunkti kontaktist horisondiga. Veel on küsimus, et mingi kõrgus geoidist peaks ju ka arvestatud saama... Küllap on asjaolusid veel, mille peale ei oska tulla.
Esimese hooga ei oska küll öelda, kuidas on defineeritud loojang või tõus... ehk leiab siit täpsemad andmed: http://aa.usno.navy.mil/faq/docs/RST_defs.php (Rise, Set, and Twilight Definitions).
M: Nonii, vaatasin seda linki - jah, kui räägime tõelisest ehk päikeseketta geomeetrilisest loojumisest, siis tõepoolest astronoomilise refraktsiooni tõttu näib päike varem tõusvat ja loojuvat hiljem. Mida tihedam ja suurema paksusega on atmosfäär, seda tugevam on ka refraktsioon ja seetõttu erinevus näiva ja geomeetrilise tõusu/loojangu vahel.
Polaarpiirkondades võib refraktsiooni tõttu aeg näivast päikesetõusust näiva -loojanguni pikeneda isegi mitukümmend mitut, kui peame silmas, et päike (või õigemini päikeseketas) on näivalt tõusnud siis, kui selle ülemine serv ilmub nähtavale ja loojub, kui ülemine serv kontakteerub horisondiga.
V: Lõpptulemust mõjutab kahtlemata nii vaatleja silmade kõrgus merepinnast kui ka vaatlustrajektoori geoidiga puutepunkti kõrgus. Üks aga tundub selge olevat et päikeseketta nurkläbimõõt ja atmosfääri refraktsioon selle nurga all on ca samad. Pildiga seotud niipalju, et nähtav pilt peaks horisondi lähedal äkki kuni pool kraadi rohkem näha olema?
M: Jah, vaatleja kõrgus ja puutepunkti kõrgus geoidist tunduvad kuidagi hästi loomulikud - eks me kõik ju tea seda mängu, et kui on eriti sile ja avatud silmapiir, nt vaikne meri, siis võime päikese näivat loojumist ju mitu korda näha - esimest korda siis, kui lamame, teist korda siis, kui oleme kükakil ja kolmas kord siis, kui tõuseme püsti, rohkemateks kordadeks tuleb tõusta kuhugi kõrgemale.
Pildi kohta, et jah, täitsa võimalik, peab kontrollima, kui uuesti sarnane olukord tuleb.
Igatahes aitäh kirjutamast, see annab jälle mõtlemisainet juurde ja pakub järgmisel korral mingit
V: Viidatud definitsioonidest The 50-arcminute geometric depression of the Sun's center used for the computations is obtained by adding the average apparent radius of the Sun (16 arcminutes) to the average amount of atmospheric refraction at the horizon (34 arcminutes), mis teeb sama välja mis minu arvutus.
Aga seda küll ei teadnud et pusti kükakil lamades sellise efekti annab. Peab proovima.
M: Aa, vat siis midagi uut. Olen seda nii Kablis kui Meriväljal proovinud. Leidsin juhendi selle kohta: http://www.astro.princeton.edu/~dns/teachersguide/MeasECAct.html (Measuring the Earth's Curvature Activity).
Kui praegused kiud- ja kiudrünkpilved säilivad, siis peaks õhtul taas ilmeline päikeseloojang tulema!
VastaKustutaLiisa.
3. augusti õhtul oli sama nähtus Laagris taas vaadeldav.
VastaKustutaJah, praeguse seisuga on läänest pilvi juurde tulemas, nii et õhtul on kindlasti, mida vaadata.