Kas ilmaprognoos on kaup või toode?

Hiljuti ilmus ilmaprognoosimise kohta arvamus: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/milleks-teeb-ilmajaam-nadala-prognoose-kui-need-paika-ei-pea.d?id=65423460

Alguses mõtlesin, et las ta olla, aga siis sain selle kohta huvitava arvamuse, mis pani mõtlema ja seetõttu kirjutan ka siin: "Põhimõtteliselt on nuriseval kodanikul õigus - ega heausksel tarbijal ei pea olema teadmisi, kuidas iPod tegelikult töötab aga kui see muusika asemel müra väljastab, siis on tarbijal õigus nuriseda. Kui ilmateatest on saanud kaup, siis on igal tarbijal õigus viletsa kauba pärast häält tõsta."

Sellega seoses tekkis mul küsimus, kas ilmaprognoos on siis tõepoolest samasugune toode/kaup nagu telefon, pesumasin või netiühendus? Või peaks sellesse ikkagi teistmoodi suhtuma? Mul on tunne, et kuna määramatus mängib siin olulist rolli, siis ei saa ikkagi ilmaprognoosi suhtuda nagu mõnesse konkreetsesse tootesse.

Küsisin tutvusringkonnas selle kohta ka arvamusi ja sain teada, et ilmaprognoos on info, mis mõeldud inimeste informeerimiseks. Sellise arvamusega võib vast nõustuda.

Kuna arvamusi ilmaprognooside kohta leidub igasuguseid ja kindlasti ei ole suuremal osal inimestel ettekujutust, millega on üldse tegu ja kuidas see toimib, siis peaks seda kuskil selgitama. 

Kindlasti võib nõustuda arvamusega, et ilmaprognoos ei ole kindlate omadustega kaup, sest määramatust on väga palju. Mida pikaajalisem on prognoos, seda suurem roll on kaosel. Sünoptikute ülesanne on leida paljude variantide hulgast kõige tõepärasem/usutavam tuleviku tegelikkus. Seega on endiselt määrav sünoptiku kogemus, intuitsioon jms omadused, mistõttu on ilmaprognoosimine endiselt jäänud suures osas kunstiks.

Ühes loengus küsisin lektorilt, et vana kooli meetodid võivad ju jääda unustusse, kui automatiseerumine jätkub ja mingil hetkel minnakse täielikult üle mudelitele, nii et inimene jääb kõrvale. Vastati midagi rahvalike ennustajate kohta. Siis tekkis mõte, mis see siia puutub, ega ma seda küsinud. Silmas pidasin ikka sünoptiku kui inimese kogemusi, tähelepanekuid ja töövõtteid, mis võivad lõpuks unustuse hõlma vajuda, kui neid korralikult ei dokumenteerita ega talletata kusagil. 

Ilmaprognoosimise kohta on palju huvitavaid võrdlusi ja metafoore toodud. Seda on näiteks võrreldud Ariadne lõnga lahtiharutamisega, sest vaja on saada õige otsa peale, et jõuda tõepärase variandini. 
M. Merilain on toonud hulga huvitavaid võrdlusi ja seoseid, loetlen neist mõningaid: 

1) "Teist laadi loomingu valdkonda kuulub igapäevane ilmaennustus. Seda võiks võrrelda koduse musta leiva küpsetamisega, mis teadlaste valmistatud vahukooretortide kõrvalt sünoptiku maa peale toob."

2) "Halvimatel päevadel, nagu 2005. a. 8.-9. jaanuari torm, meenub tahes-tahtmatult õnnetu Trooja printsess Kassandra, kes sai Apollolt küll ande tuleviku ette näha, aga ka needuse, sest keegi ei uskunud enne, kui karm ennustus täitunud."

3) "Siin meenub vana hea Pöial-Liisi muinasjutt, kellele Mutionu tegi ahvatleva ettepaneku sooja ja turvalise elu jaoks. Pöial-Liisi ihkas vabadust ja päevavalgust, meie aga olemegi tahes või tahtmatult valinud elukaaslaseks Mutionu, sukeldudes tegelikust ilmast kaubanduskeskuste kunstvalgusesse, saateks tümps ja vale ilmateade, millel polegi muidu mingit tähendust, kui ainult erandolukordades."

Kuskil eespool esitati küsimus, kas siis tõepoolest ongi nii, et inimene lükatakse prognoosimise köögipoolelt kõrvale, asendades ta täielikult masinatega? Ka sellele vastab M. Merilain: "Kindlasti mitte. Millegipärast kiputakse nii arvama Eestis, kus ilmatehnika areng alles lapsekingades. USA ning Euroopa suurimad ilmateenistused jätkavad vapralt ilmaennustajate koolitamist, alustades mitte uutest vahenditest, vaid ikka meteoroloogia ABC-st. Meteo-France on oma uue ilmatööjaama Synergie tarkvara arendusel läinud isegi niikaugele, et püüab arvutikeelde tõlkida neid väikseid nüansse, mida kogenud sünoptik võib ilmaarengutes täheldada ja niiviisi mudeleid paremaks muuta."