Täiendatud kl 19:30
Pärast kuivemat perioodi juuli lõpus ja augustil alguses saabusid vihmad 2. augusti õhtul. 3. augusti hommikuks oli suurem vihm eemaldunud, kuid ilm oli pilves. Madalrõhu keskus jäi Kesk-Eesti kohale, mis tingis selle, et igas Eesti osas puhus tuul ise suunast. Pilved liikusid vastassuunas: madalad idast läände (tuule suunas), kõrgemad läänest itta. Selline olukord on aga äikeseprognoos. Ilmselt hõõrdumise ja madalrõhu keskuse läheduse tõttu tekkiski selline olukord.
Päeva jooksul oli ka selgimisi, kuid õhtupoolikul siiski sadas lühiajaliselt vihma. Oluline muutus toimus õhtul, kui pilvede tüüp muutus täielikult: taevasse ilmusid konvektsioonivaalud, pilved muutusid pikkadeks ribadeks, oli paar mandlikujulist pilve ja mõnedel pilvedel oli kiudpilveloor peal (see loor ei pruugi sugugi olla jäätunud, kuid välimuse tõttu seda nii kutsutakse). Tundus, et on äikest oodata.
Seda siiski ei juhtunud, vaid hakkas vihma sadama. Mõne aja pärast kattus taevas madalate fractonimbustega, mis enamasti välistab äikest. Kui need aga kaovad mingil hetkel, siis see võib näidata äikese lähenemist. Seda siiski ei tulnud, kuid Läänemerel oli äikest päris palju.
Tegemist oli nn mereäikesega, mis enamasti hajub, kui maismaale jõuab. Mereäike on üks kohaliku äikese tüüpidest. Kohalikud äikesed kipuvad lagunema, kui nad liiguvad teistsugustesse tingimustesse, kui seal, kus nad tekkisid.
4. augusti hommikul veidi pärast kl 7 müristas mõõdukalt, kuigi enne oli udu ja sel hetkel taevas tihedalt madalalt pilves (nende kõrgus ainult 80-100 m maapinnast). Varem olen madalate kihtpilvede või fractonimbustega (taevas on üleni või suures osas nendega kaetud; üksikuid kihtpilvetükke võib sageli eriti lausäikese ajal märgata) äikest näinud ainult ühe korra: 30. septembril 1999.
Sel aastal oli suvi väga soe ja rannailma soosiv. Augusti lõpus oli jahedam, kuid septembri alguseks saabus suurem soojalaine ja kuni kuu keskpaigani oli 25° sooja. Soe püsis kaua, alles novembris saabus külm, kuid seegi ei püsinud kaua. 30. septembril sadas lausvihma ja sooja oli 17°. Puhus kagutuul. Hommikul oli märgata kihtpilvede all suuremaid pilverünki, mille saabumine tõi tiheda, kuid üsna peene vihmasaju.
Õhtul pärast kl 20 võis kagu-ja idataevas esimesi välgusähvatusi näha. Samal ajal sadas nõrka vihma ja taevas oli üleni fractonimbustega kaetud. Kui see sähvatuste piirkond pea kohale jõudis, siis muutus vihm tugevaks. Kogu äike kestis umbes pool tundi. See juhtum on väga haruldane ning teine kord siis oli 4. augusti hommikul.
Varsti pärast müristamist sadas üsna tugevasti vihma ja taevas olid endiselt madalad pilved. Läbi nende oli näha ka äikesepilve, mis oli tumedam piirkond alguses edela-ja läänetaevas, kus ta liikus pea kohale ja edasi itta. Hiljem, saju vaibudes, oli ka selget taevast näha. Läbi madalate pilvede oli idas ja kirdes näha äikesepilve jäätunud tippe ja teisi võimsaid rünkpilvi. Äikesepilve tipud kasvasid kõrgusse ja näha oli kiudpilveloori, millest läbi tipud püüdlesid kõrgusse.
3. augusti hommikupooliku tavaline pilvine taevas.Päeva jooksul oli ka selgimisi, kuid õhtupoolikul siiski sadas lühiajaliselt vihma. Oluline muutus toimus õhtul, kui pilvede tüüp muutus täielikult: taevasse ilmusid konvektsioonivaalud, pilved muutusid pikkadeks ribadeks, oli paar mandlikujulist pilve ja mõnedel pilvedel oli kiudpilveloor peal (see loor ei pruugi sugugi olla jäätunud, kuid välimuse tõttu seda nii kutsutakse). Tundus, et on äikest oodata.
Seda siiski ei juhtunud, vaid hakkas vihma sadama. Mõne aja pärast kattus taevas madalate fractonimbustega, mis enamasti välistab äikest. Kui need aga kaovad mingil hetkel, siis see võib näidata äikese lähenemist. Seda siiski ei tulnud, kuid Läänemerel oli äikest päris palju.
Tegemist oli nn mereäikesega, mis enamasti hajub, kui maismaale jõuab. Mereäike on üks kohaliku äikese tüüpidest. Kohalikud äikesed kipuvad lagunema, kui nad liiguvad teistsugustesse tingimustesse, kui seal, kus nad tekkisid.
4. augusti hommikul veidi pärast kl 7 müristas mõõdukalt, kuigi enne oli udu ja sel hetkel taevas tihedalt madalalt pilves (nende kõrgus ainult 80-100 m maapinnast). Varem olen madalate kihtpilvede või fractonimbustega (taevas on üleni või suures osas nendega kaetud; üksikuid kihtpilvetükke võib sageli eriti lausäikese ajal märgata) äikest näinud ainult ühe korra: 30. septembril 1999.
Sel aastal oli suvi väga soe ja rannailma soosiv. Augusti lõpus oli jahedam, kuid septembri alguseks saabus suurem soojalaine ja kuni kuu keskpaigani oli 25° sooja. Soe püsis kaua, alles novembris saabus külm, kuid seegi ei püsinud kaua. 30. septembril sadas lausvihma ja sooja oli 17°. Puhus kagutuul. Hommikul oli märgata kihtpilvede all suuremaid pilverünki, mille saabumine tõi tiheda, kuid üsna peene vihmasaju.
Õhtul pärast kl 20 võis kagu-ja idataevas esimesi välgusähvatusi näha. Samal ajal sadas nõrka vihma ja taevas oli üleni fractonimbustega kaetud. Kui see sähvatuste piirkond pea kohale jõudis, siis muutus vihm tugevaks. Kogu äike kestis umbes pool tundi. See juhtum on väga haruldane ning teine kord siis oli 4. augusti hommikul.
Varsti pärast müristamist sadas üsna tugevasti vihma ja taevas olid endiselt madalad pilved. Läbi nende oli näha ka äikesepilve, mis oli tumedam piirkond alguses edela-ja läänetaevas, kus ta liikus pea kohale ja edasi itta. Hiljem, saju vaibudes, oli ka selget taevast näha. Läbi madalate pilvede oli idas ja kirdes näha äikesepilve jäätunud tippe ja teisi võimsaid rünkpilvi. Äikesepilve tipud kasvasid kõrgusse ja näha oli kiudpilveloori, millest läbi tipud püüdlesid kõrgusse.
Kl 19:57.
4. augusti hommikul kl 7:18. Äikesepilv on läänetaevas kohe pea kohale jõudmas.
Sama koht 34 min hiljem: taevas hakkab selginema.
Lahkuva äikesepilve tipp.
Päike valgustab pilvetippe. Näha on nende ümar kuju ja kiudpilveloorid.
Pärast äikest jäi taevas ühtlaselt pilve, kusjuures ilm püsis enamasti sademeteta. Tähelepanekud näitavad, et kui pärsat sadu jääb ilm pilve, siis on peatselt oodata suuremat sadu. Eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar