Värske õhu olemus

20. saj alguses huvituti, mis põhjustab õhu värskust, milline on selle füüsikaline olemus. Küsimus kuulub radiatsoonikeemia valdkonda ning kulus paar aastakümmet eriti intensiivseid uuringuid, enne, kui miski selguma hakkas.

Põhiline olemus seisneb laetud ioonide ja osoonis. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et värske õhk on osaliselt nö kiiritatud seisundis. Radioaktiivsed ained, kui neid on väga vähe, annavadki õhule värske lõhna. Kui mõjutada haistmisretseptoreid otseselt radioaktiivse kiirgusega, siis see ei tekita värske õhu tunnet. Võti seisneb selles, et õhu tavapärased osakesed peavad muutuma kvalitatiivselt või tekkima uued osakesed.

Kiirguse tähtsus seisneb selles, et see ergastab õhu molekule, kuid olulisim komponent on ikkagi osoon. Kõik muu, samuti kiirgus ja ioonid, lihtsalt tõstavad esile osooni lõhna ning samal ajal pehmendavad seda.

Osoonist veel niipalju, et tegemist on hapniku allotroopse teisendiga, mis on termodünaamilist ebastabiilne, lagunedes 2O3=>3O2 (eradub soojust) . Kasulik on ta peamiselt atmosfääris, kus moodustab osoonikihi, ent maapinnalähedases õhukihis tekitab ta fotokeemilist sudu. Seda esineb eriti palju maanteede ümbruses, Tallinnas näiteks Narva maanteel, kui ilm on soe ja suhteliselt vaikne. Organismidele on osooni liig eriti kahjulik, sest tal on väga tugevad oksüdeerivad omadused, ent pärast äikest on õhus meeldiv värskus, mis ongi just osooni, lämmastikoksiidide ja ioonide koosmõjul tekkinud, ja see on igati kasulik.