Suvi hakkab tasapisi jõudma lõpule. Ehkki september ja enamasti ka oktoober on tavaliselt veel üsna aktiivsed äikese poolest, on siiski juba paras aeg teha tagasivaade suve ilmastikule, keskendudes äikesele. Ülevaade on ilmunud trükis ajakirjas "Horisont", kuid eesmärk on see teha huvilistele võimalikult kättesaadavaks, mistõttu on nüüd siin postitusena.
Tagasivaade sellest tuleb 2. septembril kl 10.05 Vikerraadio eetrisse saates "Huvitaja".
2013. aasta suvi on seni silma jäänud oma varajase alguse poolest, aga suve esimene pool on ka olnud kuum ja äikeseline, pakkudes pilvehuvilistele rohkelt uhkeid äikesepilvi.
Varajasest suvest rääkides on siin mõeldud eeskätt klimaatilist suve, mille alguseks loetakse ööpäeva keskmise temperatuuri püsivat tõusu üle 13°C. Teisisõnu – jäägu pööripäev kaugele tahes, ilma poolest on sel juhul suvi kätte jõudnud. 2013. aastal juhtus nii näiteks Tõraveres juba 7. mail, mis on erakordselt vara. Samadest ehk ilmaoludest lähtuvalt oli talv seal mail lõppenud ju alles 10. aprillil. Mida lähemale merele, seda rohkem esines muidugi kontraste, minu vaatlused ja kogutud raporteeringud viitavad sellele, et näiteks Viimsi põhjatippu saabus suvi umbes kaks nädalat hiljem kui Laagrisse, näiteks Harku vaatlusjaamas algas suvi 27. mail.
Märkus klimaatiliste aastaaegade kohta. Loomulikult on klimaatilised aastaajad erinevaile maadele erinevad. Eestis on kasutusel seni dotsent Ants Raigi poolt välja töötatud põhimõtted, kus klimaatilise suve algus langeb ühte paljude fenoloogiliste parameetritega, nagu viljapuude õitsemise lõpp, pihlaka õitsemise algus; ööpäeva keskmine õhutemp 13 kraadi juures saabub kasvuks soodne aeg enamikul meil kasvatatavail köögiviljadel.
Päike, äike ja udu
Siit jõuame teise erakordse asjaoluni – suve algus oli erakordselt kuum ja äikeseline. Näiteks Tõraveres oli mai keskmine temperatuur koguni 15°C, mis on 3,9 kraadi soojem kui pikaajaline keskmine (arvutatud aastate 1971–2000 põhjal). Kogu vaatlusreas on sellest soojem olnud ainult 1907. aasta mai. Samuti oli erakordne öökülmade puudumine. Ka Tallinnas oli mai tunduvalt soojem, kuu keskmine 11,9°C on pikaajalisest 2,1 kraadi kõrgem. Eesti keskmine oli 13,1°C, mis on täpselt 3 kraadi kõrgem pikaajalisest keskmisest.
Mais oli merel lausa nädalaid udu, mis jõudis sageli ka rannikualale. Seda põhjustas kuum ja niiske õhumass, mis püsis Eesti kohal: õhumassi alumise osa jahutas meri kastepunktini, mistõttu tekkiski udu. Võis näha ka eriskummalist olukorda – läbi udu sähvivat äikest, nagu näiteks 18. mail mere ääres
Juuni nagu keskmine juuli
Juuni jätkus samuti soojalt või isegi kuumalt, ehkki oli muutlikum ja juunisse mahtus ka üks jahedam periood. Ometigi oli kuu keskmine Tõraveres ja Harkus vastavalt 18,2°C ja 16,9°C, mis on pikaajalisest keskmisest 3,1 ja 2,6 kraadi kõrgem. Seega andis juuni keskmise poolest sooja juuli välja. Juuli pikaajaline keskmine on selle kõrval vaid umbes 16,5 °C.
Kuuma mai ja juuni tõttu jõudis loodus oma arengus pikaajalise keskmisega võrreldes koguni 2–4 nädalat ette.
Kus on peidus põhjused?
Mis põhjustas siis sellist kuuma ja äikeselist ilmastikku? Pilk tuleb pöörata tsirkulatsioonile ja selle põhjustele. Wangenheimi-Girsi klassifikatsioonis on Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsioonivormi: vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. C-tüübile on iseloomulik olukord, kus Venemaal ja/või Põhjamerel on tsüklon, Skandinaavias antitsüklon; E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon ja W-tüübi korral on antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud.
See, milline tsirkulatsioonivorm parasjagu ülekaalus on, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest. Kui viimane on nõrk, siis saavad areneda suure amplituudiga Rossby lained, mistõttu tavapärane läänevool (tsirkulatsiooni C-vorm) asendub näiteks põhja- või kaguvooluga (vorm E) ja see tähendab suuri anomaaliaid.
Õhu liikumine Wangenheimi-Girsi tsirkulatsioonivormide korral.
High – antitsüklon,
low – tsüklon,
nool – õhu peamine liikumissuund.
Allikas: Jaagus, 2010
Alates 15. maist vastas olukord tsirkulatsioonis Euroopa kohal selgelt idatüübile (vorm E). Viimase ilminguid oli ka juba nädalajagu varem. Antitsüklon oli siis Soome või Loode-Venemaa kohal. Idast tuli niisiis Eestisse sooja, sest maikuuks on õhumass mandril juba piisavalt soojenenud. Sellise tsirkulatsioonivormiga on seotud ka just maikuine äikeserohkus. Esimene ulatuslik äikeselaine oligi juba 9. mail, kui kujunesid esimesed idatüübi ilmingud. Seejärel pääses küll paariks päevaks taas mõjule läänevool (vorm W), kuid 15. mail kehtestus idatüüp juba kindlalt ja alates 17. maist muutusid suured äikesed Eestis tavaliseks.
17. mail oli palju äikest idapiiri taga, sest labiilne kuum õhumass oli veel seal. Siiski tekkis õhtu poole Läänemaal kuuma idavoolu ja merebriisi kohtumistsoonis kestev äike, mis tõi näiteks Haapsalusse paduvihma koos rahega (kahe tunniga 65,1 mm sademeid), mis põhjustas üleujutusi.
Haapsalus paduvihma põhjustanud äike õhtusel satelliidipildil. Allikas: Sat24.com
Äike ja keravälk
18. mail jõudis kuum ja labiilne õhumass Venemaalt täielikult Eesti kohale. Hommik oli mitmel pool udune, sest niiskust oli niivõrd palju. Pöörane päev algas pööraselt: juba hommikul kell 8 rikkus äike Leisis paljudel ruuterid ja digibokse ning lõi poes rivist välja lototerminaali. Lisaks sellele nähti keravälku lausa toas, mida kirjeldas perenaine Saarte Häälele nii: “Kui oleksin olnud meeter maad eespool, oleks ta mind maha löönd” ja lisas, et nägi vaid hetkeks ehk mõne sekundi jooksul esimesel korrusel asuva köögiukse juures pingpongipalli suurust tulekera, mis haihtus kohe pärast kärgatust.
Ennelõunasel ajal põhjustas ulatuslik äikesekolle Sõrves paduvihma, millega tuli 106 mm sademeid. See äikesekolle oli enne hääbumist välimuselt väikese orkaani moodi: keskel selgema ilmaga ala, mida ümbritsesid rünksajupilved. Tegelikult oli see suur rünksajupilvede kogum, mis meenutas MCV-d (Mesoscale convective vortex – lühend lahtikirjutatult inglise keeles – aga kuidas see oleks eesti keeles? – eestikeelset mõistet ei ole, aga võib tõlkida siis konvektiivkeerist sisaldavaks liitrünksajupilveks), kuid selle tunnuseks olev suletud tsirkulatsioon polnud siiski piisavalt välja kujunenud.
Märkus MCV kohta. Neid on vast paar korda kümnendi jooksul, vähemalt sellise välimusega liitrünksajupilvi. MCVsid on võib-olla kord või kaks kolme aasta kohta, st mitte igaaastased.
Pärastlõunal vallandus õhumassis alates Kagu-Eestist konvektsiooni kaudu tohutu energia. Päeva jooksul jõudis äike ka Soome lahele, kus oli samal ajal udu. Üsna mitmel pool sadas rahet. Õhtul tegi tõenäoline tornaado Valgamaal Hummulis majadele suurt kahju. Et see oli tõesti tornaado-trombi-tuulispasaga, annavad tunnistust pealtnägijate kirjeldused „keerlevast mustast sambast”, samuti toetas mingil määral seda hilisem radarianalüüs ja olulise tõendina leiti seintesse kinnilennanud objekte (projectiles).
Väärib märkimist, et tol päeval mõõdeti maksimumtemperatuuriks 30,8°C Võrus. Täpselt sama kõrge oli temperatuur 26. juunil Lääne-Nigulas ja Pärnu-Saugas.
Sõrve tohutu paduvihma toonud äike oli välimuselt väikese orkaani sarnane. Allikas: Sat24.com
Äikese levik 18. mail. Allikas: http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/arkisto.php?pvm=20130518
18. mai äike Tartus
Järgmised päevad oli samuti soojad või lausa kuumad ja mitmel päeval oli palju äikest. Erakordset nähtust, mida nüüd peetakse keravälguks, nähti äikeselisel ja kuumal 30. mail Raplamaal Palasi külas. See juhtum oli eriti ebatavaline just keravälgu suuruse poolest: maa lähedal pole nii suurtest teateid. Küllaga on selliseid ja suuremaidki nähtud näiteks kilomeetrite kõrguses lennukite pardalt.
Makromaailma nähtustest on keravälk ilmselt kõige salapärasem. Keravälgu olemasolu vaevalt et keegi eitab (erinevalt ufodest, poltergeistidest jms), kuid puudub nähtust seletav teooria, rääkimata oskus seda tehislikult tekitada. Erinevad teooriad suudavad kirjeldada küll keravälgu erinevaid aspekte, aga mitte nähtust tervikuna. See viib mõttele, et keravälguks võidakse pidada ka erinevaid nähtusi. Mõningaid neist on võimalik seletada, nagu lühise tõttu tekkiv helendus ja sädemed. Kuid ka nende kõrvaldamisel jääb hulk nähtusi, mida peetakse keravälguks ja mida seletada ei suudeta. Selliste hulka kuulub ka ebatavaline juhtum Raplamaal.
Pealtnägija joonistus. Paremal väiksemal skeemil on näidatud kaugused ja suunad teistest taludest.
Juuni algul jäi Eesti üha kitsenevasse sooja õhumassi, kus 4. –7. kuupäeval oli paljudes kohtades äikest. Sooja õhumassi piir püsis saarte või Lääne-Eesti kohal. 7. juunil kuuma õhumassi lahkudes oli Imaveres rahetorm ja paduvihm, mis põhjustas üleujutusi.
Lähenev äike 4. juunil Tallinnale. Autori foto
10. juunist algas jahedam periood, kui mõnel päeval polnud 20 kraadigi sooja. 13.–14. juunil küll kiilus korraks südasuvine soojus vahele, kuid siis jätkus jahe ilm, sest valitses tsirkulatsiooni läänetüüp. Siin-seal oli äikest. Teatava üllatuse pakkus 18. juuni, kui jahedas ja üsna kuivas õhumassis oli äikest mitmel pool Kesk- ja Ida-Eestis, kusjuures mõnes kohas oli äike tugev. Selle põhjuseks oli väga külm õhk troposfääri keskosas.
Uuesti läks ilm väga soojaks 21. juunil ja püsis sellisena 27. juunini. Seega oli jaanid seekord ebatavaliselt soojad, sest temperatuur tõusis kuni 28°C. See oli taas põhjustatud tsirkulatsiooni idatüübist: Loode-Venemaal püsis antitsüklon, mistõttu õhuvool oli kagust ja idast. Samal ajal liikus üle Läänemere Rootsi kohale lõunatsüklon, mille soe sektor oli täidetud niiske (kastepunkt 20°C) ja kuuma troopilise õhumassiga, mistõttu 26. juunil tõusis temperatuur mõnel pool üle 30°C.
27. juunil jõudis soe sektor kuuma ja niiske õhuga Soome kohale. Seejärel sektor sulgus –parasvöötmetsüklonis piiravad sooja õhumassi ehk sooja sektorit soe ja külm front ja kui külm front liigub soojast kiiremini, siis frondid mingil hetkel liituvad ja soe sektor sulgub. Selle tulemusena tõrjuti soe õhumass aluspinnast kõrgemale ja vabanes meeletus koguses energiat, mille tõttu andis Soome meteoroloogiainstituut lausa erihoiatuse äikese kohta. Kuna olukorda hinnati eluohtlikuks, siis soovitati inimestel jääda siseruumidesse. Selliseid hoiatusi igal aastal ei antagi.
26. juunil jõudis Skandinaavia kohale lõunatsüklon, mille soe sektor tõi kuuma õhumass Eesti kohale ja hiljem Soome. Sektori sulgumist on juba ilmakaardil näha. Allikas: Berliini Vabaülikool
Äikese levik 27. juunil. Allikas: http://www.puuppa.org/~pnuu/salama/arkisto.php?pvm=20130627
Tol erakordsel päeval registreeriti Soome kohal 28500 pilv-aluspind tüüpi välku. Juuni rekord see siiski polnud, sest näiteks 29. juunil 1988 registreeriti Soomes koguni 40000 pilv-aluspind tüüpi välku. 27. juuni äike põhjustas nii üleujutusi, puude murdumist, kehavigastusi ja majade süttimist välgulöögist kui võttis elektri ära 25000 majapidamiselt. Kuum õhumass jõudis kuu viimastel päevadel uuesti Soome idaserva, mistõttu seal jätkusid suured äikesed.
Kahe esimese suvekuuga ehk mai ja juuniga tuli nii mõnelgi pool juba suve tavapärane äikesepäevade arv ehk 15-25 täis. Kui vaadata pilv-aluspind tüüpi välkude arvu, mida keskmisel aastal registreeritakse 60-80 tuhat (NORDLIS välgudetektorite võrgustiku andmed), siis tundub, et sel hooajal on juba keskmise alumine piir täis. Seega juuni lõpu seisuga on hooaeg olnud küll tunduvalt äikeselisem, kuid juuli on alanud keskpäraselt ja juuli keskpaik on hoopiski tagasihoidlik, mis ilmselt tasakaalustab esimese poole temperamentsuse. Huvitaval kombel läheb see üsna hästi kokku Baltimaade äikesekliima uuringutes leitud juuni lõpu ja juuli alguse sekundaarse miinimumiga (Enno et al, 2012).
Niisiis oli kevad meie kandis lühike ja järsk, minnes kiiresti üle suveks. Järsult alguse saanud suve spurt jätkus väikeste vaheaegadega juulini, kuhu sinna jagus haruldasi loodusnähtusi ja palju äikest. Selle valguses tundub juuli, mis ülevaate kirjutamise ajaks vastas pikaajalisele keskmisele, jahe ja tavaline. Igatahes tänavuse aasta juuni keskmiseni see ei küündinud.
Mõnel aastal on äikesehooaeg eriti aktiivne mais, näiteks 2010. a., kui mais oli kahenädalane kuuma ilma ja äikese periood. Sellisel juhul on tegu ka tsirkulatsiooni idavormiga, mis oli ju iseloomulik käesolevalegi hooaja esimesele poolele. Sagedamini on siiski selline periood hulga lühem, nagu 1995. ja 2007. a., kui see oli vaid nädala vältel mai lõpus-juuni algul. Seega on tüüpiline ikka selline mai, kui äikest on tagasihoidlikult ja rohkem ehk paaril päeval, aga sel korral oli soe või lausa palav ja äikeseline periood tervelt 2/3 kogu kuust. Kui mõnel aastal ka on mai kuum, nagu 2010, siis järgneb sellele tavaliselt jahe juuni, mis oli sel korral päris kuum. See on juba päris ebatavaline. Lausa erakordne oleks olukord olnud siis, kui juuni oleks jäänud kõige soojemaks suvekuuks, nagu talvel oli kõige külmemaks kevadkuuks märts.
Juulis jätkus suvi palju rahulikumalt. Rohkem oli äikest veel 5. juulil ja väga vähe 6.-7. juulil, kuid pärast seda algas rahuliku ilmaga periood. Järgmine äikesepäev oli alles 14. juulil. Rohkem oli äikest ka 18. juulil. Pärast seda algas jaheda ilma periood, sest polaarfront jäi lõuna poole.
Äike 6. juuli õhtul Ilmatsalust kirdes
Rünksajupilv 7. juulil Venemaa poolel (Mustveest)
Äikese eel 14. juulil Harjumaal
Tipploor 18. juulil Tallinna kohal
20. juuliks jõudis Venemaale tsüklon, mis jäi seal väheliikuvaks ja hoidis südasuve eemal. 21. juulil suurenes õhumasside gradient Venemaal ja tsüklon aktiviseerus. 23. juuliks jõudis tsükloni põhjaservas kirdest kuum õhumass Läänemere äärde. Soojal frondil oli mõnel pool ka äikest. 24. juulil lähenes Venemaalt külm front, mistõttu oli äikest Peipsi ümbruses ja tehti loodusajakirjadega äikesejaht, vt
http://ilmjainimesed.blogspot.com/2013/07/aike-23-ja-24-juulil.html
Pärast paari pilves päeva oli taas rohkem äikest 26. juulil, sest Soomest ulatus vööndina Eestisse labiilse õhumassiga ala. Äike oli tugev Raplamaal, kus sadas ka rahet.
26. juuli äike Raplamaal Tallinnast nähtuna
Äike saabumas 30. juuli õhtul Laagrisse
31. juulil ja 1. augustil jäi Eesti kohale labiilse õhumassiga madalrõhulohk. Seetõttu sadas mitmel pool hoovihma ja mõnel pool oli äikest. Iseäranis huvitavaid pilvemaastikke pakkus 1. august. Seejärel mõjutas Eesti ilma kõrgrõhuvöönd ja näha võis viimaseid kordi helkivaid ööpilvi.
1. augusti pilvemaastikke: ülemine pilt on keskpäeval Tallinnast, alumine Paide lähedal. Alumise pildi kohta: ei ole mingit kahtlust: “Mitte miski looduses ei ole võrreldav pilvede mitmekesisuse ja dramatismiga; miski pole samaväärne nende üleva üürikese iluga.” Nii alustas viis aastat tagasi välja antud toreda “Pilvevaatleja käsiraamatu” autor Gavin Pretor-Pinney oma teost.
6.-9. augustil jäi Eest Venemaa antitsükloni lääneserva. Edelast jõudis kohale troopiline õhumass. Sellega seoses oli juba 7. augustil mõnel pool Lääne-Eestis äikest. 8. augustil, hiidpagi aastapäeval, oli ilm päikeseline ja rahulik. Aasta kõrgeim temperatuur mõõdeti Valgas, kus sooja oli 32,5 kraadi. Õhtupoolikul tekkis Tartumaal äike, mis liikus Peipsi kohale.
7. augusti lopsakad kõrgrünkpilved ja õhtul üle Tallinna liikunud äike
11. augusti öösel liikus üle Kagu-Eesti äikeseline lõunatsüklon, kuid äike oli palju tagasihoidlikum kui 9. augustil. Küllaga tõi see mõnele poole paduvihma.
12.-16. augustil mõjutas Eesti ilma läänetsüklon, mis tõi paljudesse kohtadesse (hoo)vihma ja mõnele poole äikest. Selline ebapüsiv ilm lõppes 17. augustil. Seejärel oli paar soojema ja selgema ilmaga päeva, kuid 22. augustil liikus loodest kagusse külm front, mis tõi vihma.
23.-27. augustil püsis Skandinaavialt aeglaselt itta liikuva antitsükloni mõjul vaikne ja päikeseline ilm. Esialgu oli jahe (öösel langes temperatuur kuni 3 kraadini) ja päevalgi ei tõusnud 20 kraadini, kuid alates 25. augustist oli sooja taas üle 20 kraadi.
11. augusti õhtune äike Laagrist nähtuna
Eesti Äikesevaatlejate Võrk
Kuna 2005. a lõpetati enamikes jaamades äikese visuaalvaatlused Tõraverre paigaldatud välgudetektori tõttu ära. Võrdlusandmestiku tarbeks rajati seetõttu samal aastal asjahuvilistest koosnev vaatlusvõrk, mille abil kogutakse muuhulgas andmeid äikesega kaasnevate ohtlike nähtuste ning nendest tingitud kahjustuste esinemisest Eesti territooriumil. Eesti Äikesevaatlejate Võrguga on oodatud liituma kõik huvilised vanusest ja tegevusalast sõltumata. Mingit eelharidust või ettevalmistust see ei nõua, vaja on ainult piisavalt huvi ja aega.
Kontakt: Sven-Erik Enno, Tartu Ülikooli Geograafia osakond, Vanemuise 46-326, Tartu, 51014 või seenno@ut.ee
.JPG)
.JPG)
