Kelvin-Helmholtzi lainepilved

4. septembril oli ilus soe ilm. Taevas pakkus taas mitmekesiseid pilvemaastikka ja palju vaatamisväärset. Näiteks ühel lennuki kondensjäljel arenesis Kelvin-Helmholtzi lained. Vahel on need nagu teravate tippudega harjad, kuid äärmuslikel juhtudel meenutavad murdunud laineid.

Nende pilvede tekkeks peab olema kaks õhukihti, mille tihedused ja liikumise kiirused on piisavalt erinevad (tuulenihe), kusjuures õhukihtide liikumissuunad tavaliselt ei ühti ning sel juhul võivad piirpinnal areneda lained. Paralleeli võib tuua veega: merelained tekivad põhimõtteliselt samamoodi, sest õhu ja vee liikumise kiirused (ja tihedused) on erinevad ning vastastikmõjus tekivad lained. Midagi sarnast võib toimuda ka atmosfääris ning sel juhul võivad tekkida pilvelaineid. Nende teke on tõenäolisem siis, kui näiteks liigub soe õhumass külmema õhu kohale (õhukihtide tihedused erinevad), või jugavoolude korral. Üldiselt on atmosfääri kihistus sel juhul stabiilne (inversioonikiht) ja konvektsioonipilvede teke vähetõenäoline.
Kelvin-Helmholtzi lained on tavaliselt jälgitavad keskmiste (Altocumulus) või ülemiste (Cirrus, Cirrostratus) pilvede puhul. Vaata veel üht näidet.

Esimene foto on tehtud bussiaknast, kuid teine juba 5 minutit hiljem õues - lained on hääbunud. Võib arvata, et nende teke oli seotud seekord jugavooludega, pealegi arenesid need ju kiudpilvedel.

Viimasel fotol on näha kiudpilvi ja siis veel üht teist pilveliiki. Fotol ei ole näha, kuid palja silmaga võis näha õrnu pastelseid värve - pilvede küütlemine, mis näitas, et pilv koosnes ilmselt veepiisakestest. Vaatlejad ilmajaamadest määraksid selle ilmselt kiudrünkpilvedeks, kuid ma eelistaksin nimetust kiudrünkpilvede sarnased kõrgrünkpilved. Hiljem arenesid need tavalisteks kõrgrünkpilvedeks, kuid nende alla tekkisid sajujooned, sest veepiisakesed jäätusid.