Lõunatsüklonid ja suve lõpu kuumus

Umbes poolteist kuud tagasi oli vaja tõstatada lõunatsükloni küsimus, kuna nende määratlus on võrdlemisi segane ja piiratud. Lõunatsüklonite teema haakub hästi ka intensiivse soojuse advektsiooni ja suurte temperatuurianomaaliatega.

Aastaaegade määratlusi on palju, kuid eelistan keskmise temperatuuri ja fenoloogiliste tunnuste alusel määratletud aastaaegu, vt näidet suve kohta http://teadus.err.ee/artikkel?id=5187&cat=1&pg=30

Need võimalused, kuidas kevadel, suvel või hilissuvel võib suur kuumus 60. laiuseni jõuda, erinevad, kuid on ka kattuvaid variante. Praegu on vaatluse all hilissuvi, mis algab tavaliselt augusti keskel või teises pooles ja kestab septembris, vahel kuni oktoobrini välja (see on küll erandlik, kuid näiteks 2006. a. lõppes suvi Tartus alles 30. septembril, sest kuni selle ajani oli ööpäeva keskmine püsivalt üle 13°C), teinekord aga väga vara, 2007. a. juhtus see juba 27. augustil (ikka ööpäeva keskmise järgi). Muide, 2007. a. august oli väga kuum ja äikeseline, temperatuur oli sageli, ka kuu teises pooles, üle 30°C.

Hilssuve algust on vahel raske määrata, sest see toimub vahel sujuvalt, teinekord pole aga selle määratlemiseks raskusi, 2010. a. algas hilissuvi üleöö - kui 17. august oli veel kuum ja äikeseline, nagu enamus päevi enne seda, siis 18. august oli jahe (nagu praegu) ja sajune ja ilm jäigi selliseks, pisut suve hõngu sai tollal alles septembri lõpus tunda. Käesoleval aastal märgib hilissuve algust praegune külmalaine - kõik, mis jäi 3. või 4 juuli kuni 7. augusti vahele, on südasuvi, varasem - varasuvi, hilisem - hilissuvi. Isegi kui hilisuve jooksul on kuum periood, on see ikkagi hilissuvi ja siis öeldakse, et ilm on südasuviselt soe (palav). Mõnikord räägitakse ka kõrgsuvest ehk puhkajate suvest, mille all mõistetakse seda ööpäevade perioodi, kui päevane maksimum tõuseb vähemalt 25°C-ni, kuid sellise osa suvest kui aastaajast määratlemine on levinud praktika ja mõistlik näiteks Kesk-Euroopas, kuid mitte nii kaugel põhjas, kui Eesti. Seetõttu on põhjamaades ja Eestis kasutusel soojapäeva mõiste, mis tähendab ööpäeva, kui maksimum on vähemalt 25°C. Sellised päevad võib siis lihtsalt kokku lugeda, et saada teada, kui palju oli kuumust suvel. Üldiselt on kokku lepitud nii, et pakaseks nimetatakse -25°C ja madalamat temperatuuri, kuumuseks üle 25°C temperatuuri. Mõnikord räägitakse ka 10- või 20kraadisest pakasest või näiteks 24-kraadisest kuumusest, kuid seda saab vaidlustada.

Nüüd tagasi lõunatsüklonite ja kuumuse juurde. Hilissuvel võib kuumus jõuda Eestisse peamiselt kahel võimalusel: kas kiiresti üle Euroopa edelast või üle Venemaa alade enamasti lõunatsüklonite toel. Lõunatsüklonid on selline tsüklonite liik, mille sooja sektorit täidab troopiline (või aastaaja kohta ebatavaliselt soe) õhumass ning mis tekib tavaliselt Vahemere, Musta mere või Kaspia mere ümbruses, kuid võib tekkida ka Kesk- või Ida-Euroopa kohal. Lõunatsüklonid liiguvad enamasti itta või kirdesse, kuid üsna sageli ka põhja, harvem loodesse. Lõunatsüklonitel tehakse oma omakorda vahet formeerumisregioonide alusel, nii räägitakse vahemere I, vahemere II (ehk idaosa), mustamere või kaspiamere (ehk kagu-) lõunatsüklonitest. Ma lisaks siia nimekirja veel mandri- ehk põhjatüübi, mis tekib mandri kohal ja kaugemal põhjas, kui muidu traditsiooniliselt lõunatsükloniteks peetud tsüklonid. Mandri- ehk põhjatüübi alla lähevad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa, samuti Venemaa keskoblastite kohal tekkinud lõunatsüklonid. Oluline on see uus tüüp selle poolest, et kuna sellised lõunatsüklonid on tekkinud lähemal, kui "tavalised" lõunatsüklonid, siis võivad need Eestisse vägagi aktiivsena jõuda ja põhjustada ohtlikke ilmaolukordi. Muidugi võivad seda põhjustada ka kaugemal tekkinud lõunatsüklonid, oleneb selle trajektoorist, liikumiskiirusest jne.

Niisiis lõunatsüklonid võivad tuua veel augusti lõpus ja septembriski südasuviselt palava troopilise õhumassi Eestini, põhjustades ka ohtlikke konvektiivtormide tekkimise võimalust. Üks selliseid näiteid on 2004. a. hilissuvi. Siis oli augusti lõpus üle Baltimaade Kesk-Euroopasse ulatuv frontaaltsoon, millel tekkisid lained ja väikesed tsüklonid. Need transportisid sooja põhja poole ja nii tõusis 31.8.2004. a. temperatuur 27°C-ni, pärastlõunal oli paljudes kohtades intensiivset äikest. Hiljem sai frontaaltsoon ja osatsüklonid täielikult Atlandi ookeanilt saabuva läänetsükloni osaks.

Toon ära ka EMHI tollase prognoosi (olen neid 2004. a. salvestanud):

Tänane ilmateade

Teisipäev, 31.08.2004

Täna päeval on pilves selgimistega ilm. Sajab hoovihma ja on äikest, kohati võib sadu tugev olla. Puhub lõunakaarte tuul 4-10 m/s, hommikupoolikul veel puhanguti kuni 13 m/s, äikese ajal on tugevaid tuuleiile. Sooja on 18 kuni 22, Ida-Eestis kuni 24°C.

Ja tegelikkus oli

Eilne ilm

Ilm eile, 31.08.2004

Eile päeval oli pilves selgimistega ilm. Mitmel pool sadas vihma ja oli äikest. Valgas ulatus sajuhulk kuni 22 mm-ni. Maksimaalne õhutemperatuur oli vahemikus 17,6°C Sõrves kuni 26,7°C Tartus. Möödunud öö oli pilvine ja vihmane, oli äikest. Minimaalne õhutemperatuur oli 13,0°C Viljandis kuni 16,5°C Mustvees. 1.09.04. kell 9.00 oli õhurõhk Tallinnas 761 mm, tõuseb aeglaselt. Suhteline õhuniiskus oli 99%. Eile oli Moskvas tº max 30ºC!   Eriti hulluks kiskus olukord 1.9.2004. a., EMHI: Hoiatus PEIPSI JÄRV: kagutuul 8-10 m/s. EESTI: Jõgevamaal on moodustunud ohtlik äikesevöönd, mis liigub kiiresti põhjaranniku poole. Sellise äikseliiniga võivad kaasneda tuuleiilid üle 25 m/s, pole välistatud ka keeristormide e.trombide tekkimine. Ka 1997. a. augustilõpu kuumus oli seotud lõunatsükloniga, kuid väga suure, aeglaselt põhja või loode suunas liikuva ja Mustalt merelt pärit olevaga. Selle põhjaservas kandus Venemaalt kuum õhumass Eestini. Siit jõuame veel ühe juhu juurde, mis võib kuumust tuua nii kevadel kui suve lõpus - see on Kesk-Euroopa kohal püsiv ulatuslik, aga väheliikuv või aeglaselt liikuv tsüklon. Selle kauges loodeservas võib kagust tõusta kuum õhumass Läänemereni. Nii juhtus näiteks 2007. a. mai lõpus, kuid ka 2002. a. augustis, kuid nende lõunatsükloniks pidamine, eriti 2007. a. mai lõpus juhtumi puhul, on kaheldav või vähemalt vaieldav. 2002. a. põhjustas augusti keskel üle Kesk-Euroopa Ida-Euroopasse liikuv tsüklon paduvihma ja üleujutusi, millest kirjutati palju ja isegi Postimehe pühendas pea terve numbri sellele. See sama tsüklon siis tõigi kuuma ja põuase ilma Eestisse, huvitav oli see juhtum ka seetõttu, et Eesti oli siis mõneks päevaks Euroopa kõige soojem koht. Kokkuvõtteks: hilissuvel võib kuumus saabuda Eestisse Lääne-Aafrikast kiiresti üle Kesk-Euroopa (selles postituses jätsime selle variandi välja), lõunatsükloniga Kagu-Euroopast/Venemaa lõunaaladelt ja Volgamaalt või ulatusliku Kesk-Euroopas paikneva tsükloni loodeservas samuti Venemaa aladelt. Kui kuumust transportiv tsüklon on ulatuslik ja aeglane, siis võib palav ilm palju päevi püsida, kui tegu on aga mingi frontaaltsooni, väikese keerise (osatsükloni) või lõuna(osa)tsükloni sattumisega läänetsükloniga vastastikmõjju (2004. a. augusti lõpp), siis on ilm ebastabiilne, soojus võib-olla vaid ühepäevane. Kõige tähtsam oleks endale meelde jätta, et Läänemeri on liiga väeti, et saaks oma "jaheda" veega tühistada sünoptilises skaalas toimuvaid protsesse, seetõttu kui ikkagi soojus tuleb lõunast või kagust, siis ka tõuseb temperatuur vähegi selgema ilmaga väga kõrgele, pealegi suve lõpus on Läänemere temperatuur ikkagi 15°C või kõrgem, millel ei ole õhumassile erilist mõju. Ei tohi unustada, et vee suure soojusmahtuvuse (erisoojuse) tõttu jahtub meri väga aeglaselt ja nädalake jahedat ilma ei mõjuta oluliselt veetemperatuuri. Teine asi võib-olla uhthoovusega (süveveekerge), mis aga ei toimu tervel Läänemere korraga, vaid ainult teatud kohtades ja teatud tingimustel. Läänemeri on muidugi oluline kliimategur ja mõjutab vägagi palju mikrokliimat, sellest tuleneb ju vähemalt osaliselt Eesti olemine "kliima suurriigiks".