Pilved ja ilma halvenemine

Kõige kindlamaks pilvisuse suurenemise näitajaks on konksjad kiudpilved – Ci uncinus. Need näitavad ka seda, et on suur ilma halvenemise potentsiaal, mis vahel realiseerub päev hiljem, mõnikord ei halvenegi ilm.

18. juunil võis jälgida juba lõuna paiku konksjad kiudpilvi. Antud juhul aga tuul ei pöördunud, seega sademete tulekut oli veel vara oodata. Mõni tund hiljem oligi ilm pilves ja õhtuks selgines taas. Enne pilvisuse tihenemist õnnestus näha üle hulga aja ka Noa laevasid, mis näitavad ka sajuse ilma tulekut.

17. juunil oli ka järgnevus, kuid konvektsioonipilvede tõttu oli seda raskem märgata. Kui kohale jõudsid kõrgkihtpilved, siis konvektsioonipilved hajusid ja ülemisi pilvekihte oli võimalik hästi jälgida ja pildistada. Peatselt muutus kõrgkihtpilvede alumine pind muhklikuks ning seejärel tekkisid sinna pilvetükid. Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind näitab suurema saju saabumist, ka pilvetükid viitavad suuremale sajule, aga see viimane pole prognostiliselt enam eriti oluline tunnus, sest nende ilmumise ajaks on sadu tavaliselt juba alanud. Muhklikkust võib aasta läbi olla, aga pilvetükke näeb vaid suvisel ajal.

17. juunil järgneski märkimisväärne sadu. Koos oli nii kihtsaju- kui konvektsioonipilvedest pärinev sadu. Konvektsioonipilvi oli raske märgata, kuid saju iseloomu järgi saab sellest aru, sest kihtsajupilvedest ei tule järsult muutuva intensiivsusega sademeid. Äikest siiski ei täheldanud. Meeles on paar juhtumit, kui terves Eestis sadas palju vihma ja enamikes kohtades oli äikest, kuid see oli ebatavaliselt nõrk, ainult kümmekond müristamist kuuldi üle riigi ja üpris ühtlaste vahedega.

Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind.

Pilvetükid saju alguses.

18. juunil konksjad kiudpilved.

Noa laevad

Paunadega kondensjälg

Varsti oli taevas pilves.

Tekkis 22-kraadine ja piiritletud halo.