Äikesed ja pilvelehter 6. juulil 2010

6. juulil oli korralik äikesepäev. Põhiline äikesetegevus koondus pärastlõunaks Loode-Eesti kohale, õhtuks Edela-Eestisse ja ööseks saartele ning Põhja-Eestisse, kuid ka mujal oli äikest.

Muutused hakkasid toimuma 5. juulil, kui taevas muutus järjest vinesemaks ning tekkisid õhukesed kõrgrünkpilved, aga neid oli väga vähe. Vine tekkimise ja tihenemise põhjused võivad olla järgmised: õhuvool tõi lõuna poolt tolmusemat õhku; kuna varem valitses kõrgrõhkkond ja laskuvad õhuvoolud (isegi päevaseid rünkpilvi ei tekkinud), siis ülevalt tulnud õhu tõttu oli taevas üsna kirgas, aga kui laskumine asendus õhu tõusuga, siis pääses tolmune õhk ka kõrgemale atmosfääri; õhk muutus niiskemaks. Pärast päikeseloojangut tekkis taevasse konvektsiooni teel kõrgrünkpilvi, mis näitavad labiilsust mõne km kõrgusel. Öösel arenes ka rünksajupilv, kuid äikest seal polnud.

Tallinnas andis 6. juuli päevane sadu isegi ametlikult paduvihma mõõdu välja. Kõnekeeles öeldakse iga tugevama vihmahoo kohta padukas, kuid ametlikult peab sadama 30 mm 1 tunni jooksul või 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel. Harku jaamas sadas 56,5 mm vihma. Paduvihmad on haruldased, kuid padukad võrdlemisi tavalised.

Käesolevat suve peetakse 2001.aasta omale väga sarnaseks, sest kuuldavasti olla ilmataat 0 ja 1 segamini ajanud. Ühiseid jooni on päris palju, isegi praegune frontaaltsoon, kuid äikesed on siiski märksa nõrgemad, seda ka 6. juuli kohta. 7. juulil oli päeval äikest vaid Ida-ja Lõuna-Eestis ning needki nõrgad. Võimalik, et homme on äikest rohkem. Suurimaks erinevuseks ongi ilmselt ikkagi stabiilsem, rahulikum ilmastik (võib-olla järgneval nädalal on paar tugevat äikesepäeva? Või tuleb nüüd neljapäeval? Sellist asja saab öelda alles tagantjärele, lähemalt järgmises postituses). Teine erinevus oli see, et mai keskel oli paar nädalat väga soe. 2001. aastal oli kõige soojem ilm 1. mail, kui sooja oli üle 25 kraadi ja järgmisena oli sama soe ilm pärast jaanipäeva.

6. juulil oli kaks võimalust, mida teha. Otsustada tuli siis, kui pilved hakkasid Tallinna kohale koonduma. Paremaks pidasin sõita suvilasse, see on paarkümmend km Tallinnast edelas, et jääda äikesepilvede kuiva tsooni, jälgida nende arengut ja struktuuri ning seda pildistada.