laupäev, 11. veebruar 2012

Mida arvata sellest?

Hiljuti ilmus uudis ühe ilmatarga arvamuse kohta:


Seos ilma soojenemise ja tuisu vahel ei ole nii jäik, kui seal on refereeritud. Praegune soojenemine on tingitud esiteks külma õhumassi eemaleliikumisest, mis ei pruugi olla seotud mõne aktiivse tsükloni pealetungiga ja teiseks õhumassi soojenemisest, sest veebruaripäike soojendab juba nii palju, et väga külm õhumass lihtsalt soojeneb aja jooksul kiirgusenergia arvel. Muidugi on võimalik, et tsüklonite mõjul muutub ilm soojemaks ja sel juhul on ka tuisk võimalik. Seega uudises toodud väide on vaieldav, sest võib nii, võib ka naamoodi olla. Konkreetsel juhul peaksin siiski seda pigem eksitavaks või puudulikuks.

Teine kommenteerimist vajav väide on seotud päikesega. Päikese aktiivsus ei ole nii üks-üheselt seotud konkreetsete kuuma- või külmalainete, äikeserikaste päevade või äikese vähesusega mingil suvel. Päikesel on mõju kliimale, ilmastikule, ilmale, kuid milline on mõju ja eriti veel mõju põhjustav mehhanism, ei ole teada. Ka tuleb mõju pigem statistiliselt kui nii konkreetsete juhtumite kaudu välja. Antud juhul oli külma põhjuseks ikkagi eriti tugeva kõrgrõhkkonna tekkimine ja püsimine ning kujunenud atmosfääri blokeering. Edasi võiks uurida, miks tekkis selline püsiv kõrgrõhkkond ja atmosfääri blokeering. Ilmselt on võtmeteguriks Rossby lained, polaarfront ja sellega seotud jugavool ning aluspinna ja atmosfääri vastastikmõjud. Ei pea õigeks, et konkreetset sündmust vaid ühe põhjusega seletatakse.

Kolmas kommenteerimist vajav koht on pikaajaline ennustus. Atmosfäär on ikkagi liiga kaootiline süsteem, et selle käitumist saaks nii detailselt ette teada. Muidugi saab teha hooajaprognoose, nagu NOAA või nagu konkreetselt selles uudises on see esitatud, kuid selle aluseks on ikkagi sellised seaduspärasused, mis ei anna kuigi suurt kindlustunnet. Võib leida palju aastaid, kui aprill oli hästi soe, aga mai hoopis jahe või jahedam (1999, 2000), kuid palju on neidki aastaid, kui on korralikke soojalaineid nii aprillis kui mais (viimastel aastatel).

Neljas asi, mida on vaja kommenteerida, tuleb välja ühe kommenteerija arvamuses: "See on üsna tõenäoline, kui on külm ja lumine talv, siis kevadet ei tule. Külmunud meri ja suured lumega kaetud alad takistavad sooja õhu tulekut ja kui see isegi jõuab kohale, on korralikust soojast järele jäänud vaid riismed ja temperatuur suurt üle nulli ei tõuse." See väide ei saa olla õige juba kasvõi viimase kahe aasta empiiriliste andmete põhjal. Lund ja jääd võib-olla palju, ent ometi võib kohale jõuda üllatavalt soe õhk. Näiteks Arktikasse, kus on suurtel aladel lumi ja jää, võib jõuda kuni 15-kraadine õhk. Tõsi küll, seal on nii soe tavaliselt mitmesaja meetri kõrgusel (inversioon) ja ilm enamasti pilves. Soe õhk võib jõuda kohale seetõttu, et õhumasside enda omadused ei muutu järsult, vaid pigem on muutumine pikaldane. Näiteks 2010. a. pikale ja külmale talvele järgnes järsk soe märtsi lõpus (sooja oli siis mõnel pool üle 13 kraadi) ja aprillis oli juba sageli sooja üle 10 kraadi - kevad tuli soe. Teinekord jällegi on talv soe, aga kevad tuleb külm. Peamine mõjutegur siin on ikkagi õhumasside liikumine ja atmosfääri tsirkulatsioon. Kommenteerija väide võib mingil määral olla õige saartel ja seal, kus domineerivad tuuled mere poolt (kitsal rannikuribal). Seega peab kõiki neid asju arvestama.

2 kommentaari:

  1. Tere. NOAA hooajaprognoos on viimasel ajal olnud jube hüppeline. Selge on, et veebruar tuleb kõvasti alla normi külmem, kuid märtsi osas tunudub, et läheb paari-kolme nädala pärast soojaks. Mul on selline tunne, et tuleb varajane kevad, aga ma võin muidugi tuhat korda eksida. Aitäh-.

    VastaKustuta
  2. Tere, jah, juba veebruari teisel poolel võib ilm minna sulale ja seejärel jätkuda kevadtalvine ebamäärane ilmastik (kord sula, siis teeb jälle veidi külmem).
    Ka Marko Kaasik on maininud, et mudelid on alates sügisest olnud väga ebastabiilsed. See näitab seda, et mängus on suured määramatused ja juba väike häiring või tegurite, mis muidu kuigi suurt mõju näiteks tsirkulatsioonile ei avalda, mõju tuleb nüüd just esile.
    Talv siiski ei määra seda, milline kevad või suvi tuleb. Statistika põhjal saab muidugi mingeid seoseid välja tuua, tugevaim on seos sooja talve ja sooja varakevade vahel, vt veel http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=199. Sealses artiklis on siiski seos talve ja kevade vahel minu meelest liiga jäigana esitatud. Ilmselt oleneb veel sellest, kuidas märtsi defineerida (kas talve- või kevadkuu). See on aastati erinev, näiteks 2004. ja 2005. a. märtsid olid tõelised talvekuud, ja kuni kuu peaaegu lõpuni oli siis ilm talvine ja suladeta. Seega oleks aastaaegade määratlemisel õigem lähtuda klimaatilistest ja fenoloogilistest näitajatest ja sel alusel astatistiline analüüs teha.
    Kokkuvõtlikult siiski ei tea keegi, kas tuleb tavaline, jahe või soe kevad. Loodaks ise ja mudelid ka pakuvad stabiilselt vähemalt aprillist alates sooja kevadet.
    Aprilliga seoses meenub ikka ja jälle 2000. a. aprill, sest tollal oli aprillis tõeline suvi ja rannailmad. Sageli oli sooja üle 20°C, paaril päeval isegi üle 25°C ("kõigi aegade" aprilli soojarekord mõõdeti ka tollal, sest 24. aprillil oli siis sooja kuni 28°C), kusjuures pea kogu tollane aprill oli jahenemisteta ja mida kuu lõpu poole, seda soojemaks läks, nagu sel aastal jaanuar läks külmemaks. Mõnel päeval oli äikest, siseveed soojenesid suplussoojaks. Järgnev suvi oli siiski Vahemerelist suve armastavatele inimestele vilets (küllaltki sajune, suuremaid soojalaineid õieti polnud). Samas 1999. aasta aprill oli samuti soe, mitmel päeval oli 20 ja enamgi kraadi sooja, kuid sellele järgnes väga jahe ja sagedaste lumesadudega mai ning tõeliselt ilus ja Vahemereliselt soe suvi. Kuid eks selline suur muutlikkus ja teadmatus ilma ja ilmastiku puhul ongi üheks atmosfääri põnevaimaks asjaoluks.

    VastaKustuta