pühapäev, 12. juuni 2011

Äike 11. juunil Lääne-Eestis

11. juunil oli tugev äike Lääne-Eestis. Seda õnnestus ka lähemalt käia vaatlemas. Oli nii pagisid kui paduvihma, Saaremaalt anti teada rahest ja tormikahjustustest. See pilvekobar on järgnevalt satelliidipildilt hästi näha:














Päeval tekkis pilvi mujalgi, aga nii korralikku äikest need ei põhjustanud. Küllaga võis vaadelda eriti hästi välja kujunenud alaseid. Lihtsalt ilus alasi ei näita, et tegu on korraliku äikesega. Tiht võibki kõige ilusamaid alaseid näha hajuvate või nõrkade õhumassisiseste äikeste puhul. Korraliku ja ulatusliku äikese puhul on alasi tihti nii ulatuslik, et vaatleja ei näegi seda alasina, vaid äikese lähenedes kattub taevas algul kiudkiht-, siis kõrgkihtpilvedega. Äikesepilvede kobarat katavad tihti kilbina ülemise kihi pilved, mille servad ulatuvad pilvekobarast eemale. 8. augusti tormi puhul oli see eriti hästi näha.

11. juunil oli väga tihe vine - see näitas, et niiskust on palju. Koos labiilse õhumassiga näitas see suurt äikese potentsiaali. Juba lõuna paiku võis kagutaevas näha tornjaid rünkpilvi, mis esialgu kord kerkisid kõrgemale, siis jälle tipud hajusid, see jättis mulje pulseerimisest. Pärastlõunal moodustus esimene rünksajupilv, mille ümber kogunes järjest enam pilvi ning nii saigi alguse läände liikuv äikesepilvede süsteem. Muide, tegu oli nn kõrget tüüpi äikesega, st rünksajupilvede alus on väga kõrgel, antud juhul vähemalt 2-3 km kõrgusel aluspinnast.

Välkude arv oli suur, tipphetkel võis visuaalselt näha kuni 5 ja enamgi välku minutis, müristamist oli aga pidevalt kuulda. See näitas, et esiteks ulatuvad pilvede tipud väga kõrgele, teiseks on pilvedes väga tugevad tõusvad õhuvoolud, võimalik, et 20-30 m/s.

Kogumikus "Universum valguses ja vihmas" on P.Posti ilma ja selle tekkimist käsitlevas artiklis väidetud, et võimsates konvektsioonipilvedes võib troopikas olla tõusvate õhuvoolude kiirus 10 m/s, meil parasvöötmes mõned m/s. See pole kindlasti õige, juba empiiriline andmestik ja vaatlused näitavad, et õhuvoolude kiirus võib-olla palju suurem. Näiteks ei saa mõne m/s õhuvool kuidagi pilvedes hoida isegi mõne cm-seid raheterasid, rääkimata suurematest. Ka suurte, 5-7 mm vihmapiiskade tekkimiseks on tarvis vaja vähemalt 5-10 m/s kiirusega tõusvaid õhuvoolusid. Tavalise, õhumassisisese äikese puhul on tõusvate õhuvoolude kiirus pilvedes 7-14 m/s, kuid tugevate äikesetormide ajal võib-olla üle 30 m/s. Tennisepalli suuruste raheterade tekkeks on vajalik umbes 40-60 m/s kiirusega tõusvad õhuvoolud. Seega ikkagi parasvöötmes ei ole 10-20 m/s tõusvad õhuvoolud äikesepilvedes mingi haruldus ja vahel on need tugevamadki.

Esimene kujunev äikesepilv.











Pärastlõunal arenesid kiiresti rünksajupilved, oli äikest. Vaade Laitsest edela suunas.








Risti lähedal, vaade itta ja kirdesse. Äikesepilvede servad.










Kõige kiiremini arenevad pilved teatud tõusvate õhuvoolude piirkonnas. Satelliidipildilt võib näha, et seda ala katavad kilbina ülemise kihi pilved. Vahel on kogu ala lausaliselt rünksajupilvedest koosnev, kuid mitte alati. Antud juhul olid rünksajupilved vahedega.





Taanduvad äikesepilved lääne suunas (vaade Haapsalu poole). Heledam osa pildil on see ülemistest pilvedest koosnev kilp, mis näitab aktiivset tõusvate õhuvoolude piirkonda. Mujal fotodel on kilp konvektsioonipilvede tõttu maskeeritud.




Mammatused Lihulast nähtuna.









Üks kolmest väga uhkest alasist. Vaatamata muljetavaldavale välimusele oli seal äike väga nõrk.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar