esmaspäev, 6. juuli 2009

Äikeste meenutused III: äike 4. juulil 2002

Esitan esialgu ilma piltide ja joonisteta meenutuse siin. Hiljem peaks illustreeritud lugu ilmuma ilm.ee-sse (ootame seda, kuni inimeste huvi laulu-ja tantsupeo vastu raugeb).
4. juulil 2002 läks üle Eesti väga tugev äike. Äike oli kahes laines, põhiline ägedus koondus aga teisele korrale. Äikest oli päeva jooksul pea kõikjal, kuid kahjustusi tekitas eelkõige õhtune Eesti läänepoolest üle käinud torm.
Üldine sünoptiline olukord oli järgmine. Läänemere keskosas asus väheaktiivne tsüklon (õhurõhk keskmes 1004 mb). Hommikupoolikul liikus üle Eesti soe front ühes äikestega, päeval oli meie kohal tsükloni soe sektor, õhtupoolikul formeerus Edela-Eestis külma frondi äikeste laine, mis liikus kaarkajana põhja-kirde suunas.

Sündmused tavalisele vaatlejale Loode-Eestis nägid välja järgmised. Hommikul oli ilusa ilmaga ja nõrga lõuna- või kagutuulega. Temperatuur tõusis aeglaselt 25°-ni. Tasapisi hakkas taevas vinesse minema. Keskpäevaks oli vine muutunud õrnaks kiudpilvelooriks, mis üha tihenes lõuna ja edela poolt. Tekkis arvamine, et võib tulla äikest.
Esimene nõrk müristamine kostiski veidi pärast keskpäeva. Müristamiste hulk sagenes, kuid välkusid polnud näha. Lõuna poolt taevas üha tumenes ja hakkas nõrka vihma sadama. Tumeda ja suure äikesepilve taustale ilmusid väikesed Ac castellanused. Tundus, et on oodata suuremat äikest, kuid üllatuseks selgus, et müristamiste ja nõrga vihmaga seekord asi piirdubki. Umbes tund aega hiljem esimese müristamise kuulmisest muutus lõuna poolt alates taevas heledamaks ja pilved taandusid. Esialgu oli väga palju castellanuseid, kuid need taandusid ühes äikesevööndiga põhja ja kirdesse. Temperatuur oli 23°.
Pilv pakkus enne lahkumist siiski vägas kaunist vaatepilti idataevas, kui ühest väikesest pilverüngast lõi ülespoole lakkamatult sinakaid välke. Mingi aja pärast jäi seegi silmapiiri taha. Et temperatuur püsis, siis võis karta äikese kordumist ja nii ka läks.
Järgneva mõne tunni jooksul tõusis temperatuur väga aeglaselt 25°-ni ning kõik kordus täpselt samamoodi: taevas hakkas lõuna poolt kattuma õrna kiudpilvevinega, mis üha tihenes. Seekord ilmusid castellanused kiiremini ja need olid suuremad ning tulid nähtavale juba siis, kui päike veel paistis läbi pilvevine. Oli ka müristamisi kuulda.
Taevas kattus üleni ühtlaste pilvedega, kogu aeg müristas, kuid välke polnud näha. Hakkas sadama peent vihma. Temperatuur polnud sugugi langenud ja ilm oli tuulevaikne.
Ootamatult ilmus eemalt metsa tagant täiesti must pilveserv, mis liikus kiiresti üle ja tõi tugeva tuule koos vihmaga. Selle ees lõi kogu aeg välku (roosakad), mis olid enamasti pilv-maa. Kuigi kaua see raju ei kestnudki, vaid ligikaudu poole tunniga või isegi kiiremini läks kogu tuul ja vihm üle, kuid pilve alla jäime terveks õhtuks. Veel tunde oli põhjataevas väga tume.
Kui sajutsoon oli juba põhja eemaldunud, võis jälgida lääne-ja loodetaevas suuri rünki, mis sulasid kõrgemal asuva ühtlase pilvemassiga kokku. Nende rünkade ja ülemise pilvemassi vahel lõid pidevalt vertikaalsed välgud.
Sooja oli pärast raju 19°. Järgmiselgi päeval oli Eestis äikest, kuid mitte samas vaatluskohas.
See äike koos pagiga tõi kaasa tormikahjustusi. Kulminatsioon oli Keilas, kus väidetav tornaado (on peetud ka väga intensiivseks pagipööriseks – gustnaadoks) lõhkus Keile kiriku ja murdis aias puid. Samuti olid pärast tormi mõned autod keeratud rattad ülespoole. Inimesed kogunesid juhtunut karjadena vaatama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar