Ilmal ei ole mälu

Kommentaariumis avaldati arvamust, et ilmal on mälu, st praegune ilm ja ilmastik on millegi arvelt tulevikus. Kui esitati vastupidiseid arvamusi, siis püsis see arvamus seda kindlamini, kusjuures tekkis isegi mulje, et kui on väga suur soov, et see on nii, siis ka on nii. Ometigi loodus ei käi isiklike veendumuste järgi ega järgi seda, mida üks või teine inimene soovib. 

Siinkohas teen illustreeriva põike transpersonaalsesse psühholoogiasse. Kes vähegi on huvi tundnud pärismaalaste kultuuride ja etnoloogia vastu, teab, et mitmetel rahvastel, eriti neil, kel on šamanism säilinud, on ilma mõjutamiseks teatud pühaduse tehnoloogiad ja tseremooniad. Näiteks ühes S. Grofi teoses (tõlgitud 2011 eesti keelde: "Kui sünnib ilmvõimatu") on kirjeldus ühest Mehhiko hõimust - huicholidest, kes on asteekide järglased. Raamatu autor räägib 1970ndate California põua ajal kogetud juhtumist, mis on järgmine. Põud kestis mitmeid aastaid, kusjuures veenappus valitses ka jõukamates peredes. Loomulikult kannatas suuresti põllumajandus. Autoril oli selle hõimuga kontakte ning ühel koosviibimisel tehti ettepanek inimesele, kes hõimu traditsioone ja tseremooniaid tundis, teha vihmatseremoonia. Ettepanek oli naljana mõeldud, aga see, kellele see tehti, ei võtnud seda naljana ja viiski rituaali läbi, mis sisaldas tundide viisi loitsimist, trummilöömist ja muusikat (jätsin täpsema kirjelduse välja). Koidikul viidi osavõtjad koosviibimise ruumidest välja mere äärde. Nauditi vaadet Vaiksele ookeanile. Mingil hetkel märgati, et oli tibutama hakanud. Hiljem muutus kerge vihm päris paduvihmaks. See tundus osavõtjatele mõistagi suure imena. Jutustati veel üks juhtum sellest, kuidas Navajo reservaadis oli kellegagi juhtunud sarnane kogemus. Sealgi viidi läbi vihmatseremoonia, kusjuures esialgu oli ilm täiesti selge. Tseremoonia läbiviija tegevus tegi inimestele nalja, kuna kõigile näis, et ta on pühendunud rumalale ja tobedale tegevusele. Enne tseremoonia lõppu jõudis aga vastu ootusi vihm kohale ja osavõtjad, kes nalja heitsid, olid häbistatud. 

Need lookesed näitavad loodusrahvaste usku tseremoniaalsesse maagiasse, muuhulgas sellesse, et teatud tegevuste abil saab ilma mõjutada. Tänapäeva tehnoloogilised ühiskonnad on ilma mõjutamisel läinud hoopis teist teed - kasutatakse loodusseaduseid (otseseid kausaalseid põhjusi), et näiteks vihma esile kutsuda. Tuntumaks selliseks vahendiks on hõbejodiid, mille struktuur sarnaneb jää omaga ja mis allajahtunud pilvedes põhjustab veetilkade jäätumise ja soodustab sademeid. Kui rääkida veel loodusrahvaste meetodist, siis see ei tähenda, et šamaan päriselt näiteks vihmasaju tekitab, vaid tseremoonia õnnestumist seletatakse sünkroonsusega. Sünkroonsus on võõrastavana tunduv kokkusattumus, mis seob sisemise reaalsuse igapäevaelu juhtumistega ehk teisiti öeldes, väline reaalsus põimub psüühikasisesega. Kui nüüd rääkida sellest, mida nö tavaline Lääne ühiskonnas üleskasvanud inimene sellistest juhtumitest arvab, siis ilmselt tõlgendatakse seda lihtsalt kui kokkusattumust ehk juhusliku sündmusena või antakse mõni proosaline seletus. Kui paarile tuttavale lugesin need kirjeldused ette, siis nad arvasid, et küllap olid šamaanid vaadanud enne tseremoonia läbiviimist ilmateadet, sest muidu poleks nad ju seda läbi viinud ja oleksid häbisse jäänud. 

Kui nüüd tulla tagasi ilma mälu juurde ja jätta kõrvale seletused ja juhtumid, mis mõjuvad akadeemilisele seltskonnale väga eksootiliselt ja hullumeelselt, siis jah, ega enda veendumustega ja soovidega ilma ei muuda. Mäletan põhikoolist, et vahel oli väga suur soov, et tuleks äikest või sügisel, et tuleks esimene lumi. Paaril korral ka soov täitus kähku, mistõttu mõnda aega uskusin, et küllap soovimine mõjub. Alles hiljem selgus, et tegu oli kinnituste otsimisega (confirmation bias) ja seetõttu pole mõtet meelepärast ilma soovida. Tuleb soovid ja eelarvamused kõrvale jätta. Vaja on jälgida loodust ja kasutada teaduslikku meetodit, mis seisneb selles, et kui mingi arvamus on tekkinud või hüpotees püstitatud, siis tuleb seda ka kontrollida ning selle alusel ehitada teadmistesüsteem üles. Ilmselt siin ongi põhjus, miks mõned lugejad arvavad, et vaidlen kogu aeg vastu - asi on selles, et tihti kujunevad välja mingid arvamused ja ettekujutused, mida ei kontrollita ja mis ei osutu kontrollimisel vettpidavateks; koolis õpetatakse mingeid asju lihtsustatult või isegi vääralt, nagu õhumasside kohta selgus jne, aga ma olen ikka niipalju, kui vähegi võimalik, ise kõike kontrollinud (viimati lume sulamisega seonduv) ja sel juhul loomulikult lähevad siis arvamused lahku, sest need on kujunenud erinevatel alustel.

Kui hakata vaatama ilmavanasõnu, siis näib vanarahvas arvavat, et aasta jooksul saadav soojushulk eriti ei muutu, seega peaks soe suvi külma talve kompenseerima: kuidas talv, nõnda suvi: on talvel külm ja selge, siis on suvel soe ja kuiv, on aga talvel soe ja tuisune, siis on suvel külm ja vihmane või: mida külmem veebruar, seda soojem suvi. See näitab ka seda, et ilmal peaks olema justkui mälu või et kuude ilmastik on omavahel tihedalt seotud. Sellest on kirjutanud M. Merilain: http://www.eestiloodus.ee/artikkel3407_3387.html

Selliseid seoseid on ikka ja jälle püütud leida. Näiteks kasutati veel hiljaaega hooajaprognooside tegemisel analoogaastate meetodit, mis seisneb selles, et otsitakse sarnase temperatuurikäiguga aastad välja. Eeldus on see, et on olemas teatud iseloomulikud viisid ja mustrid, kuidas temperatuur aasta jooksul muutub. Ometigi on selliseid võimalusi sisuliselt piiramatul hulgal, mistõttu selline meetod end eriti ei õigusta, aga mingisuguseid korrelatsioone võib leida.

Üldiselt praegu, sh M. Kaasiku pikaajalises ehk hooajaprognoosis hinnatakse nii temperatuuri, õhurõhuväljasid kui sademeid teatud maa-alal. Kui probleemile lähenetakse süsteemselt, siis on vaja andmeid ja hinnanguid väga suure ala kohta. Seejuures õhurõhku või temperatuuri saab hinnata paremini kui sademete hulka ja jaotumist, sest viimane on iseloomult palju varieeruvam ja muutlikum nii ajas kui ruumis. Selleks kasutatakse süsteem maismaa-atmosfäär-ookean koostoime hindamine numbrilise modelleerimise alusel. 

Süsteem maismaa-atmosfäär-ookean koostoime hindamine. Eesti on subatlantilises kliimaperioodis. See tähendab, et meie ilmastiku kujundajatena on tähtsal kohal nii mered ja ookean(il toimuv) kui ka manner. Sealjuures on ookeani mõju veidi ülekaalus. See, kui soe või külm on talv, sõltub sellest, kui tugev on õhuvool Atlandi ookeanilt. Näiteks soojadel ja muutlikel talvedel on õhuvool Atlandi ookeanilt Euroopa põhjaossa tunduvalt ülekaalus (tugevam), kuid külmadel ja stabiilsetel talvedel on läänevool nõrk või isegi lakkab. Aga jällegi, määramatused on suured ja kasutatavad looduskomponendid väga muutlikud.

Ikkagi pole veel selgitanud otseselt seda, miks siis ilmal pole mälu. See tuleneb kaoseteooriast. Kaoseteooria mõtteid oli juba revolutsionääril ja filosoofil Mihhail Bakuninil (1814–1876), kes on väitnud, et  korratus (või kaos) on korra ema. Tollal ei pälvinud sellised ideed veel erilist tähelepanu. Kaoseteooria tõi teadusesse  matemaatik, aga ka meteoroloog Edward Norton Lorenz (1917-2008). Tema lugu on järgmine.

Ta töötas 1960. aastal ilmaprognooside kallal. Tema käsutuses oli arvuti ja 12 võrrandist koosnev modelleerimismudel.  Selle mudeli väljundiks oli arvude rida, mis vastas ilmaennustuse mingile parameetrile. 1961. aasta ühel päeval tahtis Lorenz näha üht konkreetset arvurida uuesti. Aja kokkuhoiu mõttes ei alustanud ta uut arvutamist mitte päris algusest, vaid vahepealt, sisestades paberväljatrükilt sellele kohale vastavad arvandmed, ja pani arvuti edasi arvutama. Kui ta lõpuks tagasi tuli, et näha tulemust, siis oli arvujada eelmisest millegipärast kõrvale kaldunud, lõpetades hoopis teistsugust rada pidi.

Lorenz hakkas uurima seda, miks selline kõrvalekaldumine tekkis. Lõpuks selgus, et asi oli tema aja kokkuhoidmise tõttu tehtud otsuses: ehkki arvuti hoidis arve oma mälus kuue komakohaga, siis Lorenz oli paberväljatrükil piirdunud sel korral kolme komakohaga. Kui ta sisestas paberilt vaheandmeid, piirdus ta 0,506-ga, samal ajal kui esialgses arvureas oli sama koha peal tegelikult 0,506127. Erinevus tulenes mitte ainult sellest, et komakohti oli vähem, vaid ka võrranditüübist, mis on sellistele muudatustele ülimalt tundlik. Ehkki selliste kaootiliste võrrandite tundlikkus algandmete suhtes on eriti suur, ei tähenda siiski, et kui muudame hästi natuke algandmeid, siis lõpptulemused on täiesti suvalised, vaid need koonduvad kindlalt piiritletud hulka, mida nimetatakse atraktoriks. Samas see, kus konkreetne lõpptulemus atraktori enda sees paikneb, on taas kaootilise iseloomuga, mis tähendab, et kaos ja kord vahelduvad omapärasel viisil. Pärast sellistele järeldustele jõudmist ja ilmaga seostamist postuleeris Lorenz, et ilma kui atmosfääri olekut ei ole võimalik täpselt ennustada.

See efekt sai tuntuks liblikaefektina: „Liblika tiivalöök Brasiilia ürgmetsas võib põhjustada tornaado Texases“. See ütlus on küll üledramatiseeritud, kuid viitab ilmekalt sellele, et atmosfääri olekut mõjutavad nii paljud asjaolud, et ilma kujunemine on kaootiline protsess. Seetõttu pole ka ilmal mälu ja ei saa öelda, et praegune ilm on millegi muu arvelt. Võrdselt võimalikke võimalusi on lihtsalt nii palju.