Parasvöötmes valitseb polaarne õhumass

Kommentaaridest selgus, et õhumasside temaatika on segane ja ei teata, mis, kuidas jne. Seetõttu tuleb tuua sellesse selgust. Esmalt defineerime paar mõistet. 

Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on üksnes mõni kilomeeter, aga horisontaalne ulatus sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige tiheduse poolest. Aktiivses tsüklonis on frontidega eraldatud soe ja külm õhumass.

Front on kahe erineva tihedusega õhumassi vahel olev üleminekutsoon. Kõige paremini on see mõistetav temperatuuri alusel, aga fronti saab määrata ka niiskuse, tuule suuna või õhurõhu kaudu. Frondid jagunevad näiteks soojadeks, külmadeks, liitunuteks, olenevalt sellest, milline õhumass on pealetungil (teisi klassifitseerimise võimalusi ei käsitle).

Õhumasse jagatakse geograafilistel ja termodünaamilistel alustel. Termodünaamiliselt jagunevad õhumassid labiilseteks, stabiilseteks ja indiferentseteks ehk ükskõikseteks, ka kohalikeks. Meid huvitab aga siin just geograafiline klassifikatsioon. Selle alusel jaotatakse õhumassid arktilisteks, polaarseteks ehk parasvöötmelisteks, troopilisteks ja ekvatoriaalseteks. Need jagunevad veel merelisteks ja mandrilisteks, ainult ekvatoriaalne õhumass on alati mereliste omadustega. Mandri kohal on see niiskem, sest vihmametsadest on auramine (evapotranspiratsioon) suurem kui ookeanilt. Ekvatoriaalne õhumass meid ei mõjuta, kõik teised aga küll. Lisaks sellele kõneldakse vahel veel antarktilisest õhumassist, mis sarnaneb mandrilisele arktilisele õhumassile, kuid on külmem ja kuivem, olles seega mandriliste omadustega.

Õhumass kujuneb välja siis, kui mingi suurem kogus õhk püsib kaua (nädalaid) ühe koha peal. Sellist moodustumiskohta nimetatakse õhumassi koldeks (praegu mandrilisel arktilisel õhumassil näiteks Gröönimaa) ja tekkimisprotsessi õhumassi formeerumiseks. Kui õhumass liigub kohta, kus aluspind on teistsuguste omadustega kui koldes, näiteks soojem või külmem, niiskem või kuivem, siis hakkavad selle õhumassi omadused muutuma - seda nimetatakse õhumassi transformeerumiseks.

Mandriline arktiline õhumass tekib Gröönimaal ja talvisel ajal Jäämere jääväljadel. Sel juhul jõuaks see kohale näiteks üle Kara mere, kuid kipub transformeeruma mandriliseks polaarseks õhumassiks. Arktiline mereline õhumass tekib aga laiemalt Põhja-Jäämerel ja on eelmisest niiskem. Mandriline polaarne õhumass tekib Euraasia mandril, seega näiteks Venemaa aladel ja on talvel arktilisest õhumassist vahel külmemgi, kuid suvel jällegi soe või väga soe, sarnanedes siis temperatuuri poolest lausa troopilisele õhumassile. Mereline polaarne õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ja on väga niiske. See on viimasel kolmel nädalal meil siin ka olnud. Troopiline mereline õhumass tekib Atlandi ookeani 30ndatel ja 40ndatel laiustel (näiteks Assoori saarte piirkonnas). See on väga niiske õhumass, talvisel ajal tähendab see suuri sulasid, suvel aga palav ja niiske. Troopiline mandriline õhumass kujuneb välja näiteks Araabia kõrbetes ja on väga kuiv. Põhjustab kohale jõudes samuti kõrget temperatuuri. 

Õhumasside sagedus Eestis (Jaaguse andmed): 

polaarne kontinentaalne õhumass (48%) - maksimum talvel (58%);
polaarne mereline õhumass (46%) - maksimum juulis-augustis (58%), miinimum talvel (31%);
arktiline õhumass (6%) - maksimum talvel (11%), veel kevadel, muul ajal harva;
troopiline õhumass - jõuab kohale väga harva, peamiselt suvel. Igal aastal seda ei ole.

Kahjuks troopilise õhumass kohta ei ole täpseid andmeid. Troopiline õhumass kipub transformeeruma oma teekonna jooksul. Täiesti ootuspärane on aga see, et polaarset õhumassi on kõige sagedamini - Eesti jääb ju parasvöötmesse. Näiteks aprillis tähendab polaarne õhumass seda, et sooja on kuni 10 kraadi, ent kui on vaikne ja päikeseline, võib veidi rohkemgi olla, aga selgel ja vaiksel ööl on öökülm. Suvel tähendab selline õhumass 15-20 kraadi sooja, eriti kui tegu on polaarse merelise õhumassiga. Kui on mandriline, siis nagu eespool öeldud, võib ka tunduvalt soojem olla.