Küllaltki pikalt on postitused olnud sünoptilisest meteoroloogiast. Nüüd võiks pilgud pöörata jälle pilvedesse. Seekord keskendume mõnedele lihtsatele viisidele, kuidas pilveliike määrata ja üksteisest eristada.
Ilmselt kõige vanem ja kasutatavam määramismeetod on vaatlus. Pilk taevasse võimaldab kohe saada ülevaate pilvede välimusest ja hulgast (muidugi peab olema piisavalt avatud koht). Pilvede kõrgust on raske hinnata, sest pole objekte, millega võrrelda ja järelikult nõuab kõrguse hindamine väga palju kogemusi.
Esimesena võikski vaadata seda, kas pilved on tumedad või heledad, sileda või ebaühtlase alusega, rünklikud või rohkem kihina. Suurem tumedus on iseloomulik madalamatele pilvedele ja heledus kõrgematele. Konvektsioonipilved on sageli sileda alusega, kuid näiteks kihtrünk- või kõrgrünkpilved on sagedamini ebaühtlase või rebenenud alusega. Sile alus näib sageli veel olevat madalate kihtpilvede, kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede puhul. Ka kihtsajupilvede alus on sageli väga ühtlane, aga sajuloori tõttu on raske öelda, kas pilvekihi alumine osa on ka tegelikult sile või sademed lasevad sellel nii paista. Hatakpilvede puhul ei näe või on raskendatud kihtsajupilvede nägemine. Ükski tunnus pole ilmselt siiski absoluutne.
Kui olla piisavalt avatud kohas, siis saab kohe ülevaate pilvede välimusest ja hulgast. Fotol on põhiliseks kihtrünkpilved, kuid taamal ka rünkpilved.
Madalamad pilved on tumedamad kui kõrgemad, kuid arvestama peab ka päikese kõrgusega, konkreetsete pilvede paksusega, asuga üksteise suhtes (varjud), paksuse ja tihedusega jne. Fotol on rünkpilved, kihtrünkpilved, kõrgrünkpilved ja kiudkihtpilved.
Konvektsioonipilvede alused on sageli siledad. Fotol on peamiselt rünkpilved.
Väga ühtlane välimus (ja ilmselt sile alus) võib-olla ka mitmel teisel pilveliigil, nagu siin kõrgkihtpilvedel.
Järgmisena tasub vaadata spetsiifilisi, kuid kergesti märgatavaid tunnuseid. Nendeks on optilised nähtused, varjud ja päikeseketta visuaalne ilme. Olulised on sellised tunnused teatud pilveliikide eristamisel, nagu kiud-, kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede puhul.
Optilisi nähtusi, täpsemalt halosid, võib-olla kõikide mainitud liikide puhul, kuid tavalisimad on need kindlasti kiudkihtpilvede puhul, võrdlemisi sagedased ka kiudpilvede puhul, seevastu kõrgkihtpilvedel on halosid väga harva ja need on sellisel juhul vaevumärgatavad. Kiudkihtpilvede puhul on halod tavaliselt palju terviklikumad, kuid kiudpilvedel enamasti vaid fragmendid.
Varjud on olulised eeskätt kiudkiht- ja kõrgkihtpilvede eristamisel, aga ka kiudrünkpilvede määramisel. Esimese kahe puhul tuleb vaadata, kas tekivad täis- või ainult poolvarjud. Täisvarjud saavad tekkida ainult kiudkihtpilvede puhul, seega poolvarjude puhul on tegu kõrgkihtpilvedega. Loomulikult peab arvestama päikeseketta kõrgusega horisondist - selle meetodi puhul peaks see olema vähemalt 15-20 kraadi, kuid sellelgi juhul on võimalik, et horisondi lähedal on kõrgkihtpilved, sellal kui vaatluskoha kohal on veel kiudkihtpilved. Mõnikord on pilvekihi paksus muutuv - kord on võimalik jälgida täisvarjude tekkimist, siis jälle pole. Sel juhul tuleb määrata mõlemad - nii kiudkiht- kui kõrgkihtpilved.
Kiudrünkpilved ei heida erinevalt kihtrünk- või kõrgrünkpilvedest varje. Seega, kui taevas on väikesed valged või sinakad topikesed või lained piiratud kohas, kuid need ei heida varje, siis on tegu ilmselt kiudrünkpilvedega. Siiski, siin peab arvestama veel sellega, et alles tekkivad kõrgrünkpilved on ka sageli sellised. Sel juhul võiks mõned minutid jälgida pilvi ja kui need muutuvad ikkagi suuremateks, nii et hakkavad varje heitma, siis on targem määrata need kiudrünkpilvedeks. Kui selline protsess võtab aega juba tunni ümber ja rohkem, siis võib ka kiudrünkpilvedeks määrata. Varjude olemasolu soovitatakse vahel jälgida ka kiudpilvede puhul, kuid see siiski pigem ei tööta, sest kiudpilved võivad olla nii paksud (Cirrus floccus, spissatus), et heidavad hästijälgitavaid varje.
Päikeseketta visuaalne ilme on oluline kõrgkihtpilvede puhul. Sel juhul paistab päike nagu läbi mattklaasi või on vesise ilmega. Sellist olukorda pole kiudkiht- ega kiudpilvede puhul.
Kiudpilved on päeval sageli valged ja halod pigem ei ole tüüpilised.
Hommikul või õhtul võivad kiudpilved olla väga värviküllased. Need siin paistavad silma veel paksuse poolest, mistõttu heidavad varje.
Kiudrünkpilved on päeval valged või sinakad ja varjudeta.
Kiudkihtpilvede puhul on halo väga tüüpiline, kusjuures see on enamasti terviklik. Samal ajal tekib objektide taha täisvari. Taamal on näha tumedamaid pilveribasid - need võivad olla juba kõrgkihtpilved.
Kui päike on madalal horisondi kohal, siis täisvarju järgi kiudkihtpilvi määrata ei saa. Seega juhinduma peaks taeva kaetusest ja pilvede läbipaistvusest. Siin on lisaks veel kiudpilvi.
Kõrgkihtpilvedest paistab päike, kui üldse, ähmaselt läbi. Täisvarjusid ei teki ja halonähteid pole või on need vaevumärgatavad.
Kui taevas on konvektsioonipilvi, siis tuleks uurida, kas neist langeb sademeid ja millised on pilvede tipud. Aitab ka äikese olemasolu, kuid selle puudumine on väheütlev.
Keskmistel laiustel annavad rünkpilved harva sademeid ja need on nõrgad, nagu üksikud vihmapiisad, lumekruubid või räitsakad. Seega näitavad sademed rünklikust pilvest, et tegu on ilmselt rünksajupilvedega. Kui pilvede ülemine osa on nähtav, siis on kõige kindlam ikkagi jäätumise olemasolu - rünkpilvede puhul ei ole tipud jäätunud, rünksajupilvedel on. Jäätumise tunnuseks on pilvetippude lamenemine, detailivaesemaks muutumine ja kiudpilvede ilmumine. Üsna sageli on pilvemass ulatuslik ja ülemine osa pole nähtav. Sel juhul aitab äikese olemasolu, mis viitab kindlalt rünksajupilvedele.
Sademete olemasolu võiks olla oluline ka kõrgkiht- ja kihtsajupilvede eristamisel. Kõrgkihtpilvedest ei paista sageli päike üldse läbi. Järelikult tuleb sel juhul vaadata sademeid. Kihtsajupilved on tüüpilised laussajupilved. Seega, kui taevas on üleni pilvedega kaetud ja sajab ühtlaselt, siis tuleb määrata pilveliigiks kihtsajupilved. Kui aga sademeid pole või on need väga nõrgad (üksikud piisad, lumehelbed), siis kõrgkihtpilved. Mõnikord on sademed märkimisväärsed, aga päike paistab nagu kõrgkihtpilvede puhul. Sel juhul on kaks võimalust: kas määrata läbipaistvateks kihtsajupilvedeks (Nimbostratus translucidus) või sajulisteks kõrgkihtpilvedeks (Altostratus praecipitatio). Minu meelest on läbipaistmatus siiski kihtsajupilvi defineeriv tunnus, mistõttu ikkagi sel juhul soovitaks määrata kõrgkihtpilvedeks.
Oluline võib-olla ka sademete tüüp ja langemise iseloom. Nii näiteks võib-olla küsimuseks see, kas taevas on kihtpilved või kihtsajupilved, sest ka kihtpilved katavad sageli tervet taevast ja võivad olla paksud. Kui sajab uduvihma või lumeteri, siis see on kindel tunnus, et tegu on kihtpilvedega. Seevastu kihtsajupilvedest sajab nii suuri vihmapiiskasid, et need tekitavad veepinnale kukkudes ringe. Uduvihma puhul veepind ainult võbeleb kergelt. Kui on tahked sademed, siis tegu on tavaliste lumehelvestega (mitte lumekruupide, jääkruupide või lumeteradega) ehk sajab lauslund. Kihtsajupilvedele viitab ka jäävihm ja lauslörts. Kui sadu on hootine, siis tuleb kahtlustada maskeeritud konvektsioonipilvi.
Rünkpilvede tipud on teravalt välja joonistunud ja näha on rünklikkus.
Siin on näha, et teatud kohas on konvektsioonipilve ülemine osa muutunud lamedamaks, detailide hulk aga väheneb ja servad muutuvad kiuliseks - see on kindel tunnus rünksajupilvedeks määramiseks.
Kui tipud pole näha, siis aitab äikese olemasolu või sademete hootine iseloom - see on jällegi rünksajupilvedele iseloomulik.
Vahel on taevas lauspilves ja sajab ühtlaselt, aga kui on äike, siis on tegu rünksajupilvedega.
Taevas on küll lauspilves ja päikest näha pole, kuid kuna sademeid pole, siis tuleb määrata kõrgkihtpilvedeks.
Sademed on intensiivsed, kuid päike paistab läbi. Kuna läbipaistmatus on kihtsajupilvi defineeriv tunnus, siis tuleb määrata kõrgkihtpilvedeks.
Taevas on lauspilves, päike ei paista läbi, sajab ühtlaselt vihma, kusjuures veepinnale tekivad ringid - need on kihtsajupilved.
Lauspilvisus, päike ei paista läbi, sajab ühtlaselt lund - jällegi on tegu kihtsajupilvedega.
Lisaks sellele on veel mõningaid huvitavaid või vaieldavaid meetodeid. Näiteks kasutatakse vahel kõrgrünkpilvede ja kihtrünkpilvede eristamisel kolme sõrme meetodit: sirutatakse välja kolm sõrme (nimetissõrm+pikkpeeter+nimetamats) ja püütakse nendega katta pilv. Kui pilv jääb sõrmede alla, on tegemist kõrgrünkpilvega, kui pilv sõrmede alla ei mahu, siis on see kihtrünkpilv. See on jäme määramismeetod, sest pole tavapäratud olukorrad, kui kihtrünkpilved on väiksemate tükkidena (vahel määratakse siis rebenenud või suitsjateks rünkpilvedeks - Cumulus fractus) või kõrgrünkpilved suuremad, eriti tornja alaliigi puhul (Altocumulus castellanus).
Veel kasutatakse näiva suuruse järgi määramist kõrgrünk- ja kiudrünkpilvede puhul: kui pilveelemendi (tükk) näiv nurkläbimõõt on väiksem kui 1 kraad, siis on tegu kiudrünkpilvedega. Sel juhul peavad pilvetükid olema siiski kõrgemal kui 30 kraadi horisondist.
Rünkpilvi saab teistest pilveliikidest eristada ka liitumise abil: kui rünkpilved sulanduvad üksteisega kokku, moodustavad suuremaid kogumikke vms, siis on see märgiks mingist muust pilveliigist. Näiteks on üsna sagedane olukord, et algul tekivad tüüpilised rünkpilved, aga siis muutuvad need lamedamaks ja liituvad omavahel. See näitab kihtrünkpilvede tekkimist (Stratocumulus cumuliformis, täpsemalt Sc cumulogenitus või diurnalis). Samuti võib-olla vastupidine olukord, et hommikused kihtrünkpilved muutuvad üha eraldiseisvamaks, tipud paremini defineeritavateks jne, mis näitab rünkpilvedeks muutumist (või asendumist). Erinevalt rünkpilvedest on kõrgrünkpilved enamasti liitunud või omavahel seotud kobaratena.
Kõrgrünkpilved võivad olla vahel päris suured, eriti siis, kui need on seotud labiilsusega. Samuti on näha siit kõrgrünkpilvedele tüüpiline kobardumine ja liitumine, mida klassikaliste rünkpilvede puhul pole.
Mõnikord on kihtrünkpilved üsna väikesed. Sel juhul ei pruugi kolme sõrme meetod aidata.
Rünkpilvede liitumine viitab sageli mingi teise liigi tekkele, näiteks siin võiks kahtlustada rünksajupilvede arenemist.
