6. septembril võis Tallinnas näha väga kontrastset vaadet, kui loojuv päike valgustas kihtrünkpilvi:
13. septembriks taandus lämbe ja kuum õhumass Venemaale, viies kaasa intensiivsed sajud ja äikese. Ometigi oli ilm ikka pilves ja päev läbi sadas vihma. Pilvede poolest oli päev väga huvitav. See algas täiesti ühtlase pilvekihiga, kusjuures sadas veidi vihma. Ühtlane pilvekiht asus mõnesaja meetri kõrgusel ja pidi liigiliselt kuuluma kihtpilvede hulka. Küllaltki suured vihmapiisad näitasid, et kihtpilvede kohal on kõrgema pilve kiht. Mõnedes jaamades, kus madalaid pilvi ei olnud, mõõdeti ülemise pilvekihi aluse kõrguseks üle 2 km. Seega pidid need olema kõrgkihtpilved, kuid läbipaistmatud ja koos sademetega saame kokku Altostratus opacus precipitatio. Tartus madalam pilvekiht oli Stratus opacus nebulosus, sest kihtpilvedest ei tule nii suuri vihmapiisku, et need saaksid lompidel ringe tekitada.
Pärastlõunaks kihtpilved kadusid ja alles jäid kõrgkihtpilved koos kihtrünk- ja rünkpilvedega, mis justkui asendasid hatakpilvi. Peatselt kadusid ka need ja alles jäi nõrka lausvihma andev ühtlane umbes 2 km kõrgusel asuv pilvekiht. Selle võis määrata nii kõrgkiht- kui kihtsajupilvedeks, sest oli täpselt vahepealne liik (üleminek). Vaatamata tunde kestvale sajule hatakpilvi ei tekkinud. Vastu õhtut läks sadu tugevamaks, nii et lompidele tekkisid mullid, see on kahtlemata laussaju puhul kihtsajupilvedele iseloomulik.
Päev oli pilvede osas õpetlik ja oleks saanud teha ideaalse pilvepraktikumi. Päev näitas, et üleminekud võivad ette tulla (need on sagedased), et hatakpilvi ei pruugi vaatamata pikaajalisele sajule tekkida ja et nagu korduvalt kirjutatud, kihtsajupilved võivad jääda hatakpilvedeta ja asuda 2 km-st kõrgemal. Kõige tähtsam õppetund oli kindlasti see, et pilvede määramine on mitmetahuline (kompleksne) protsess, mille puhul on kõige olulisem roll kogemusel, loomingul ja erinevate andmete kombineerimises.
Pilvede määramisel on kõige olulisem nende välimus, kuid mida teha näiteks siis, kui kõik kihid ei ole nähtavad või pole ikka kindel, millise liigiga tegu? Siin tulevadki mängu teised andmed - näiteks radar võib näidata, kas tegu on kihtsaju- või rünksajupilvedega, satelliidipilt võib paljastada maskeeritud konvektsioonipilved või alumiste pilvede kohal olevad kõrgemad pilved jne. Sademete järgi saab samuti palju liigi kohta öelda. EMHI reeglistikus pole peale visuaalse vaatlemise teisi määramise vahendeid/abiinfot ette nähtud, kuid see peaks olema, sest muidu tekivad üsna sageli vead ja vaatlejaid ei pruugi ju taibata või arvestada teisi võimalusi. Pilvede määramine nõuab kogemust ja kui seda pole, võidakse kergesti liigiga eksida, klassikalised näited on kiudrünk- ja kõrgrünkpilved.
Mõningad aspektid jäävad sellegipoolest vaieldavateks. Näiteks ollakse üsna üksmeelel, et fundamentaalne on pilvede välimus ja kõrgusel on määramisel abistav roll. Aga kui pilve alus jääb 2 km-st kõrgemale, siis vaatamata intensiivsele laussajule määravad mõned asjatundjad need ikkagi kõrgkihtpilvedeks, isegi kui need on läbipaistmatud. Ma ikkagi arvan, et kihtsajupilvede peamine tunnus lisaks laussademetele ja läbipaistmatusele on selle suur paksus. Seega pole selle aluse kõrgus kuigi oluline näitaja, nii et kui taevas on lauspilves, päike ei paista läbi ja on laussademed, siis aluse kõrgusele vaatamata on tegu kihtsajupilvedega. Kui aga päike paistab läbi, nagu ikka kõrgkihtpilvede puhul üsna sageli, kuid sajab intensiivselt, siis on need ikkagi kõrgkihtpilved.
Juhtum 1. Lauspilvisus, läbipaistmatud, tugev lausvihm, aluse kõrgus 2300 m - kihtsajupilved
Juhtum 2. Lauspilvisus, läbipaistvad, tugev lauslumi, aluse kõrgus üle 2000 m - kõrgkihtpilved
Niisiis on vaja määramise reegleid ja eeskirju muuta.
Mõnikord, kui kihtsajupilved või kõrgkihtpilved on labiilses õhumassis, siis tekivad neis maskeeritud konvektsioonipilved. Need võivad jääda üsna õhukesteks, kuid suudavad põhjustada üle liikudes üldisest laussajust tugevamaid ja hoogsademetele sarnanevaid sademeid. Neid nimetatakse MPAdeks (mesoscale precipitation areas). Satpildil on need üldisest pilvemassist väljaulatuvad kuplid ja mügarad, kuid alasita. Tekivad mitme km kõrgusel üldise pilvekihi sees, mistõttu on need vaatamata väiksele vertikaalsele ulatusele piisavalt külmad, et jääkristalliprotsess saaks toimuda.
Siin on kaks pilvekihti - kihtpilved ja kõrgkihtpilved
Kihtpilved on kadunud, alles on kõrgkihtpilved ja kihtrünkpilved (või nende segu rünkpilvedega).
See kontrastse vaate foto on tõepoolest muljetavaldav. Aga kui päike horisondile jõudis, kas olid pilved ka altpoolt valgustatud?
VastaKustutaJaa, see andis punaka tooni, kuid mitte eriti intensiivse, sest niiskust oli vähevõitu (niiskes ja tomuses õhus tuleb punane rohkem välja). Rekord punase taevas osas on jäädvustatud siinsel pildil: http://ilmjainimesed.blogspot.com/2009/08/paikeseloojang-14-augustil.html
VastaKustutaEsimene pilt on ilusast ilusam - need lainekujulised pilved lisavad oma kujuga vürtsikust punasele loojangule juurde.
VastaKustutaEga kui aus olla, ei tee ma vahest isegi vahet neil pilvedel. Vanasti tegin, kuid pikka aega pole pilvi õppinud ja on ununend. Jüri ehk mingiaeg õpetab. Ma ei tea, kas enam isegi on mõtet öelda aga seegi jutt on üsna asjalik, iga tavainimene ei oskaks selliselt (pikalt, täpselt, arusaadavalt) selgitada neid asju.
VastaKustuta