1. september ja kihtsajupilved

Üle paljude aastate on see vihmase ilmaga. Ausalt öeldes ei mäletagi ühtegi juhtumit, kui 1. september oleks halva ilmaga, 2007. a. küll sadas vihma, aga see oli vaid hoovihm, mitte nagu täna - laussadu. Kuna see päev on esimene koolipäev, siis on kõik juhtumid kuni 1996. a.-ni meeles. Mõned tuttavad, kes on selle ilusa ilma fenomeni ära tabanud, on väitnud, et 1. september on alati ilus ja oma plaanid vastavalt seadnud. Eelmistel kordadel pole nad pettunud, kuid ega atmosfäär küsi selles, kuidas eelmine kord oli, varem või hiljem see halb ilm tuleb ja tänane on hea näide. Muide, õhurõhk oli väga kõrge, üle 1020 hPa, normaalrõhuks loetakse umbes 1013 hPa, seega kes ütles, et kõrge õhurõhuga ei saa ilm väga halb olla!?

Muide, kihtsajupilved olid täna kaua hatakpilvedeta ja nende alus oli 2600 m peal. Paljude artiklite põhjal ja autorite arvates on selline asi võimatu ja saab olla vaid kõrgkihtpilvedel, kuid ega loodus ei küsi sellest, mida paljud arvavad. Klassikaline näide on M. Jürissaar. 
Tänane näitas, et frondi kohalejõudes langes lõpuks pilvede alumine piir 1800 m-ni, veelgi hiljem 1680 m-ni, kuid selle alla tekkisid umbes 600 ja 270 m kõrgusel hatakpilved. Lisaks olgu märgitud, et seal toodud joonis tsükonist ja frontidest on ideaal. Tänasel juhtumil oli tegu väga kitsa sooja sektoriga. Laussadu ja kihtsajupilved võivad olla ka sooja tüüpi oklusioonifrondil ja külmal frondil.

Kihtsajupilved 1.9. Eesti kohal. Allikas

EMHI kodulehelt vaata 9. tundi (kohalik aeg on 3 tundi hiljem, sest tabelis on UTC aeg), kust näeme, et pilvede liik on kavalalt määratud: Läbipaistmatud kõrgkihtpilved või kihtsajupilved. Kõrgkihtpilved võivad paljude (silmas pean sünoptikuid, meteorolooge jt teemasse puutuvaid) arvates olla 2 km-st märksa kõrgemad, nii et eks kasutaja siis ise valigu sealt tabelist, mis talle rohkem sobib. Tegelikult on ikkagi nii, et kihtsajupilvede alus asub üsna sageli 2 km-st kõrgemal, olen isegi näinud juhtumeid, kui see oli 3 km peal. Seega pole nii, et sellistel juhtudel on tegu läbipaistmatute kõrgkihtpilvedega. Ka 11. juunil, kui üle Eesti tuiskas lõunatsüklon, püsis isegi tugeva saju ajal kihtsajupilvede alumine piir kogu aeg 2200-2300 m peal ja Tõravere vaatlejad (andsin samal ajal pilveõpet neile) tahtsid need tõsimeeli määrata kõrgkihtpilvedeks. Õnneks oli tegu küllaltki avatud inimestega ja õnnestus selgitada, et päris nii see ikka pole, et kui on 2 km-st kõrgemal, siis on automaatselt kõrgkihtpilved. Alles õhtu poole, kui sadu nõrgenes, ilmusid hatakpilved (muide, senimaani polnud neidki ja vaatlusprotokoll näeb ette, et hatakpilved -  Stratus fractus - tuleb vaatlustabelisse märkida olenemata sellest, kas neid on päriselt või mitte, sest nii on ette nähtud ja teisi juhtumeid ei saa olla) ja pilvede piir langes peaaegu 100 m peale. See oli siiski hatakpilvede, mitte kihtsajupilvede alumine piir. 

Eile, kui A. Kallisega käisin uurimas Umbusi lähedal tornaado purustusjälgi, küsisin, millised olid vaatlejate reaktsioonid/tagasiside minu pilveõppele. Selgus, et väga positiivsed, ainsa negatiivse asjana märgiti, et see tekitas väga suurt segadust. See ei üllata, sest enamik vaatlejaid ei ole meteoroloogiat õppinud või on teinud seda piiratult (sealhulgas Nõukogude ajal õpet saanud ja vananenud infot/arusaamu kandvad inimesed) ja tegu on pigem lihtsalt asjahuvilistega, kes on vaatluste tegemiseks reeglid ja protokollid pidanud ära õppima. Eeskirjad on aga tihti eluvõõrad ja absurdsusi täis. Üks on juba käsitletud kihtsajupilvede ja hatakpilvede küsimus, lisaks sellele selgus, et eeskirjade järgi ei tohi talvekuudel rünkpilvi vaatlustesse märkida, sest neid ei saa tekkida. Erandiks on veebruar ja märts, kui rünkpilvi võib märkida, kuid ainult siis, kui puudel ei ole lund, sest sel juhul on tumedad alad, mis võimaldavad konvektsioonil tekkida. Selliseid näiteid on veel ja veel. Pole ime, et segadus tekkis, sest vaatlejad on ära õppinud ja peavad tegutsema eeskirjade järgi, mis võivad olla tegelikkusega vastuolus. 

Midagi väga huvitavat selgus õppe käigus veel. Mõni vaatleja, kes oli aastaid või lausa aastakümneid vaatlusi teinud, ütles, et hinge on aja jooksul pugenud kahtlus, kas ikka on päris nii, nagu eeskirjad nõuavad ja näevad ette. Siiski on sellised mõtted ainult kahtlusteks jäänud, sest tuge pole kuskil saadud. Selle põhjuseks on see, et kedagi kas ei huvita või keegi ei tea. Kuna ma lähtun alati kogemuslikust baasist, mida kasutan loengutes ja õppes, siis pakkus pilveõpe palju positiivseid emotsioone, sest vaatlejad leidsid pärast aastaid või aastakümneid närinud kahtlusi lõpuks ometi endale tuge. Olgu märgitud, et selline reaktsioon oli ainult kõige avatumatel ja entusiastlikumatel vaatlejatel. 

1. september on teadmistepäev. Õpime siis järgmiste piltide abil veel.

Lõuna paiku oli ilm lauspilves, sadas lausvihma ja ei mingeid hatakpilvi (Stratus fractus). Kihtsajupilvede alumine piir oli 2600 m peal.

Paar tundi hiljem hakkas sadu nõrgenema, sest front jõudis kohale. Tekkisid hatakpilved.

Veel hiljem tihenesid hatakpilved (Fractonimbus), nüüd oli pilvekihte kolm: kihtsajupilved umbes 1700 m peal, hatakpilved 270 ja 600 m peal. Lausvihm asendus uduvihmaga. Ja kõik see väga kõrge õhurõhu taustal!