Milline on norimise määr?

Horisondi märtsinumbris ilmus teine ilmapiiri lugu, milles on juttu eelmisest ja praegusest talvest ning nende võrdlusest. Üldiselt on tagasiside olnud positiivne. Siiski, üks tuttav, kes seda luges, tegi märkuse sõna külmakraadid kohta. Nimelt oli tal negatiivne kokkupuude selle sõnaga, et üks asjatundja võttis ühendust ja ütles, et sellist asja nagu külmakraadid pole olemas, vaid peab ütlema miinuskraadid ja seda just ametlikes tekstides. Minu enda algtekstis polnud üldse sellist sõna, vaid kasutasin miinuskraadide märkimiseks sümbolit "-", sest on lühem ja korrektsem. Toimetaja eemaldas märgid, asendades need sõnaga külmakraad(id), kuna nii on suupärasem. Ma ei vaielnud sellele eriti vastu, et minugipärast, mul on algtekst esitatud ja lõppversiooni eest ma ei vastuta, sest niikuinii käib sealt mitu erinevat toimetajat üle ja algne jutt muutub ning lisaks ei tundunud muudatused olevat just väga ebakorrektsed, seega, las olla. Teine sõna, mida kasutasin ja mis jäeti sisse, on edelatsüklonid. Edelatsüklonid tekivad Biskaia lahel (Atlandi ookeani 40nda laiuse ümbruses), mitte aga pole tegu tsüklonitega, mis tekivad Eestist edela pool või kuskil Edela-Euroopas, st tegemist on väga konkreetse terminiga. Ja nüüd küsimus, kumb norimine on õigustatud? Arvan, et esimene norimine ei ole õigustatud, et ei tohi öelda külmakraadid, vaid peab ütlema minuskraadid, sest pole piisavalt põhjendatud. Samahästi võiks ju edasi norida, et miinuskraadid on ebatäpne, vaid peab ütlema miinuskraadid vee suhtes, sest looduses pole olemas absoluutses mõttes miinuskraade. Teine norimine on õigustatud, kui mõistet on valesti kasutatud, sest tegemist on konkreetse terminiga. Seega peaks teadma, kust läheb norimise piir.

Ja olgu märkuseks öeldud, et kui keegi loeb ajalehest või ajakirjast mingeid jutte või artikleid, siis nendest on tavaliselt palju inimesi üle käinud ja need ei ole autorite jutud. Originaalne jutt või artikkel võis olla märgatavalt erinev sellest, mis tegelikult ilmus. Loomulikult ei tähenda, et lõpptulemus on halvem või mõte läks kaduma, vaid lihtsalt peab teadma, et tegemist on kollektiivse loominguga. Mis puutub minu juttudesse või kokkuvõtetesse, siis kuskil ilmununa on see ikkagi piisavalt korrektne, sest olenevalt sihtgrupist ei saa sageli kirjutada väga spetsiifiliselt või korrektselt, vaid peab arvestama lugejate teadmiste ja taustaga.