Kus tegeletakse tormijahiga?

Kes tahab kohe pealkirjale vastust, lugegu sissekande lõppu.

Tormijaht on üpris lai mõiste, mille alla võib päris erinevaid tegevusi kuuluda. Nö taga ajada võib nii äikest, trombe ehk tornaadosid kui ka hoopiski orkaane. Orkaanidega tegelemine ja nende seiret võib pidada tormijahtimise üheks suureks haruks, kuid tavaliselt peetakse silmas tormijahi all enamasti ikka suvetormide püüdmist ja uurimist.

Suvetorme võib püüda ja uurida nii teaduslikul kui hobilisel eesmärgil. Tormijahtijaid jagatakse nende ja nende eesmärkide, mitte aga tegevuste kui selliste järgi. Nii tehakse vahet järgmistel tegelastel/gruppidel: teadlased/uurimuslikul eesmärgil, puhkuse ja huvi eesmärgil, vaatlejad (kas kohapeal või juhuslikult peale sattunult), meedia ja uudiste eesmärgil, näiteks reporterid (USAs on tavaline, et näiteks telekanal saadab torme jälgima reporterid); fotograafia/video eesmärgil; õppetegevuse ja ekskursiooni eesmärgil; yahood (vahel nimetatakse klingoniteks), kes on viinud alla jällegi eelkõige USAs tormijahtijate mainet ja on seetõttu korralikke tormiküttide vahistamisi ette tulnud, vt http://lagujailm.blogspot.com/2008/05/texases-ahistab-politsei-tormiktte-j.html; professionaalid, kelle töö ongi tormide jahtimine ja lõpuks on veel nö kohalikud, kuid nende jahid on tavaliselt juhuslikud ja mitte kuigi suurt maa-ala katvad ning orkaanikütid, kes sõidavad ka orkaanidesse ning informeerivaid troopilise ilmaga tegelevaid ilmakeskusi. Nii et üpris kirju ja suur seltskond. Minu eesmärke ja tegevust võib liigitada puhkuse ja huvi eesmärgil jahtimiseks ja õigem on kasutada mõistet äikesejahtimine (äikesejaht).

Äikesehuvilised Läti-Leedu piiril 1.7.2009. a.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Esimest korda läksin äikesejahile juuni lõpu poole 2009. aastal ja olen seega kaks aastat sellega tegelenud. Mõlemal suvel olen enam kui 10 korral saanud käia ja tühjade kätega jäämist on vaid paaril juhul ette tulnud. Tavaliselt on vähemalt üks huviline olnud kaasas, mõnikord ka 2-3. Mingit erilist reklaami pole oma tegevusele teinud, kuid eks ilm.ee kaudu võib-olla nii mõnigi lugeja teab sellest, näiteks 2009. aasta suvel kirjutasin sinna kokkuvõtteid, ent 2010. aasta suve tegevuse olen jätnud rohkem enda ja kaasasolnud huviliste teada.

Osaliselt on tegemist just huvilistele suunatud teenusega ja vastav teenus on tasuline. Tasu on üldiselt kokkuleppeline, kuid sõltub läbitud maast ning kaasaolevate inimeste arvust. Huviliste eesmärgid ja tegevus jahtidel on mõneti erinev. Paljud on tulnud lihtsalt huvist kaasa või et saada elamusi/nautida äikest ja sellega kaasnevat, samas on olnud teadlikumaid inimesi, kes jälgivad pilvede struktuuri ja sellega seotud protsesse või nähtuseid. Ise aga olen saanud parema ettekujutuse äikesepilvede liikumisest, nende kujunemisest ja dünaamikast, samuti võimalikest ohtudest ja millised võivad olla äikesetormi tagajärjed. Pilveraamatu tarbeks on õnnestunud saada häid ja iseloomulikke fotosid. Mingil määral on äikesejaht olnud ka aktiivseks puhkuseks.

Tormijahtijate varustus, kogemus jne varieeruvad väga suurel määral. Kui tipptasemel tegijatel on radarisüsteemid jmt varustus kaasas, siis on neidki, kes lihtsalt lähevad pilve taga ajama, kui näevad tormi. Minulgi pole mingit erilist varustust, kui vaid auto ja Internetiühendus, et saaks pidevalt pilvede, äikest ja sajualade tekkimist ning liikumist jälgida, ja muidugi kaart, et teekonda planeerida ja võimalikke marsruute kaaluda.

Sobivaid päevi, millal minna, saab kuni kaks päeva ette prognoosida. Selleks on palju võimalusi, kuid praktikas on kõige sobilikemateks osutunud CAPE-LI kaardid. Seal on mudelipõhiselt atmosfääri energia ja stabiilsus Euroopa-alale prognoositud, mille järgi võibki kaaluda sobivaid päevi. Silma tasub peal hoida siis, kui Eesti või Läti põhjaossa jääb ala, kus LI on -2 või madalam ja CAPE samal ajal 600-700 J/kg või rohkem. Kuna prognoosid muutuvad pidevalt jne, siis tuleb nii neil kaartidel kui muudel mudelijooksudel ja ilmaprognoosidel silm kogu aeg peal hoida. Vahel on prognoos ühe ööpäevaga nii palju muutunud, et uus erineb võrreldes varasemaga nagu öö ja päev ja nagu öeldud, usaldusväärselt saab maksimaalselt sobivat päeva üks-kaks päeva ette prognoosida. Tihti on äikesteks piisavalt soodne piirkond seotud mõne frontaaltsooniga ja vastavalt frondile võib see ala jääda Eesti kohale või sattuda Venemaale või Läänemere kohale ja sellega tuleb plaanide tegemisel arvestada. Vastavat ebakindlust soodsa piirkonna paiknemise osas saab vahel ette näha ja seegi on sel juhul soodsaks asjaoluks planeerimises.

Üpris tõenäoliselt olen Baltikumis ainus, kes äikesejahiga süstemaatiliselt tegeleb, vähemalt pole õnnestunud leida infot, et kedagi veel leiduks. Kindlasti on neid, kes näiteks hetkeajel on huvi pärast mõne äikese vms juurde sõitnud.
Küllaga näiteks Soomes tegeletakse tormijahtimisega juba aastaid (sai 1990ndatel alguse). Võiks siis ju mõelda, kus veel maailmas sellega tegeletakse. Kohe võib välja tuua 3 suurt piirkonda, milleks on Põhja-Ameerika, Euroopa ja Austraalia. Nimetatud kohtades võib leida üpris kõrgetasemelist ja süstemaatilist/laialt levinud tormijahtimist ja vastavaid võrgustikke. Euroopas on tormijahtimine laiemalt levinud Lääne-ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Euroopas võib nimetada kindlasti Soomet, kuid ka Rootsit (stormtracker.cjb.net, wighnews.se/vader/vaderindex.html), Taanit (www.14all.dk/skypumpe) ja Ida-Euroopast Bulgaariat (www.angelfire.com/sc/stormlab/index.html) ning Venemaad (www.hotcity.com/~vladimir/stormsasia.htm, weatherchasers.ucoz.ru/publ). Lõuna-Ameerikas tegeletakse tormijahiga näiteks Brasiilias (www.metsul.com/blog/), kuid seal on probleemiks see, et radaripildid pole üldiselt avalikult kättesaadavad ja radarivõrgustik ei kata kaugeltki kogu riiki. Lähis-Idas on tormijahtimisega tegeldud näiteks Israelis: israelstorms.netfirms.com. Paraku kõik toodud linkidest enam ei tööta.

Tormijahtimisel ei saa üle ega ümber mõistlikust ohutundest ja vastavast teadlikkusest, sellest on üpris hästi ja põhjalikult kirjutatud siin: www.cimms.ou.edu/~doswell/Chasing2.html