Õhumass oli veel 8. juulil väga soe ja niiske, mis soodustas äikeste teket. Kuigi paljusid ilmakaarte vaadates võis näha, et Eesti kohale jäi madalrõhuvöönd, siis baarilise topograafia kaartide järgi jäime siiski neutraalsesse piirkonda. Seda nimetatatakse sadulaks, vahel ka eikellegimaaks ja kujutab endast ala, mis jääb kahe madlarõhkkonna ja kahe kõrgrõhkkonna vahele. Sadulale tüüpilist ilma ei ole, vaid seal võib päev otsa olla selge ja kuiv või väga halb ilm, tuul on tavaliselt nõrk ja muutlik. Nii tekkisidki 8. juulil sisemaal kõrged äikesepilved. Esialgu olid pilved väheliikuvad, kuid hiljem hakkasid liikuma lõunasse või edelasse, viimaks ka itta.
Lähima äikesepilve sajutsoon ei ulatunud oluliselt lähemale kui sada km Tallinnast.
Õhtu poole tekkis äikesepilv Kirde-Eesti kohale, mille hajudes tekkisid ümberringi uued pilved. Võimalik, et põhjuseks oli hajuva äikesepilve väljavool, mis andis tõuke väiksemate pilvede tekkeks. Kuni õhtuni oli taevas väga konvektiivne, ent päikese loojudes tekkis kaugel läänes ja edelas kirkama taevaga riba. See oli kahe õhumassi piir. Järgmisel päeval oligi taevas märksa sinisem, kuid õhtul lisandus edelast ja läänest taas vinet, mis näitas soojema õhu sissetungi algust.
Järgnevalt pilte 8. juulist.
Äikesepilv on lähemal kui 20 km. Näha on alasi, uued kerkivad rüngad ning iseloomulik sinakas varjund.
Kiiresti lähenev pagitsoon.
Kui sajuala serv kohale jõudis, oli näha rohekat värvust, kuid fotol ei tule see nii hästi välja.
Ühes parklas oli võimalik kõike rahulikult jälgida. Tormi tugevnedes lisandus siia järjest autosid ja mõne aja pärast tuli lahkuda, sest muidu poleks lihtsalt välja enam saanud.
Lahkuv äikesepilv puistas ka rahet. Rahe oli üsna peen ja nõrgavõitu.
Lahkuv äikesepilv. Pilve alus muutub kõrgemaks ja paistab alt läbi, see näitab äikese nõrgenemist.
Uus pilv lõuna pool. Näha on alasit ja tõusva õhu sammast koos kasvavate rünkade riviga. Kohati tekivad ka nn äikese-kaaspilved, need on keskmise kihi pilvede ribad.
Alasis müristas kogu aeg, kuid välkusid näha polnud.
Ilmselt kõige paremini väljakujunenud mammatus, mida olen näinud (Põltsamaa lähedal). Selles kohas sähvatas välk keskmiselt kord minutis. Välkude ja müristamise vahe järgi võis määrata ligikaudu pilve kõrgust. Alus oli 4-5 km kõrgusel, tipp ulatus kuni 10 km kõrgusele. Neid kõrguseid sai määrata muidugi siis, kui välku oli pilve pinnal võimalik näha (2 korda), sealjuures välgu ülemine osa ulatus pilve ülaossa. Seda välgutüüpi nimetatakse inglise k ka anvil crawler ja kujult on see puutaoliselt hargnev, laskudes pilve tipust kuni pilve alumise pinnani ja joostes seal laiali.
Pärast äikeserohket päeva on tüüpiline, et metsad ja puudesalud auravad (õigem on öelda, et siin-seal tekib udu). Sel päeval olid pilved kõrge alusega, kuid ometi tekkis ka selline madal pilverida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar