Oli vast halode päev...

30. mai õhtupoolik ja õhtu pakkus Tallinnas vaheldusrikast vaatemängu halode poolest, boonuseks lopsakad lennukite kondensjäljed. Kokku võis jälgida vähemalt 6 halovormi, sealhulgas piiritletud halo, seniidikaart, horisondiringi ja 120° parhelion.

Lisaks halodele pakkus õhtu irisatsiooni pilvedes ning imelisi pilvemaastikke, sellest järgmises postituses.

Kondensjäljed ja kihtrünkpilved.

Tsükloni tulekut näitavad kiudpilved.

Kondensjälg. Pane tähele, et seal, kus jäljes on katkestus, on ka õrnad kiudpilved puudu!

Lopsakad kondensjäljed.

Horisondiring ja 120° parhelion.

Ilmselt kondensjäljest arenenud kiudpilved.

Kondensjälgede all on näha langjooni (virga).

Multihalo

Uncinus (kassiküünepilv). Seda suusakujulist pilve nimetas vanarahvas Noa laevaks. Neid oli 30. mail taevas täis. Vanarahvatarkuse järgi tuleb nende nägemisel kolmandal päeval vihma, mis praegu kehtib päris hästi (vihmaseks läheb 1. juunil).

Õrn seniidikaar. Sellele halovormile on iseloomulik roheka värvuse hea väljatulek ning üldse säravad värvid.

Ilus kiudpilvemoodustis.

Ebapäike koos horisondiringiga.

Veel seniidikaart.

Päikeseloojangut ilmestasid kaks ebapäikest koos päikesesambaga (Tartu lähedal).

Pilvemääraja täieneb

Pilvemääraja täieneb jätkuvalt, valmis sai lühiartikkel ümaratipulistest, vt http://www.ilm.ee/?47422 ja alasiga rünksajupilvedest, vt http://www.ilm.ee/?47289 , kuid see indutseeris selgitava jutu ka äikese-kiudpilvedest, vt http://www.ilm.ee/?47413, mis tundub rünksajupilvedest huvitavamgi teema.

Äikese-kiudpilvedeks nimetatakse mõnikord tihedaid kiudpilvi (Ci spissatus, vananenud nimetusega Ci densus) ka üldiselt, inglise keeles kasutatakse vahel terminit false cirrus ja siis saab äikesepilve jäätunud laienev ülaosa nimeks false cirrus anvil.

Lisaks juttu segataevast: http://www.ilm.ee/?47298 ja http://www.ilm.ee/?47297.

Ci spissatus Matsalus 23. mail, kuid pole tekkinud rünksajupilvedest. Teised inimesed, kes seda pilvemaastikku nägid, neile meenutas alumine ja pikk eraldiseisev tiheda kiudpilve tükk krokodilli.

Ülevaatlik jutuke pilvedest koolis õpetamiseks

Järgnevalt toon ära lühijutukese, mille koostasin ja mida võiks koolides geograafias pilveteemade sissejuhatuseks rääkida, et õpilaste motivatsiooni tõsta. Jutu rääkimiseks kuluks ilmselt üks tund.

Üldse on huvitav see, et pilveliike õpetatakse 6. klassis ning seejärel alles gümnaasiumis peamiselt seoses kliima või atmosfääriga. Pilved võiks olla hea sissejuhatus kliimasse või atmosfääriteemasse.
Mis puutub nimetustesse, siis sellele ei peaks olema õpetamine orienteeritud, sest oluline on ikka seos inimühiskonna, pilvede ja ilma või looduse vahel või kitsamalt rääkides mõistmine, et looduses ikkagi on harva hästi väljakujunenud konkreetsed pilveliigid või -vormid ja nimetused või klassifikatsioon on mudel, nagu ühes postituses arutleti, samuti on vaja aru saada pilvede ja ilmavahelistest seostest ning pilvede seosest neid tekitavatest ja kujundavatest protsessidest ja nähtustest. Loomulikult on nimetustel ka väärtus, sest see on suhtlemise aluseks.

Pärast jutukest on toodud märkmed geograafia olemusest ja õpetamisest (M. Rannikmäe loengu alusel) ning toodud konspektiivselt näide jaotusmaterjali koostamise algetappide kohta õpilastele.

Pilved, meie igapäevased kaaslased

Pilved on vähemalt Eestis tõepoolest igapäevasteks kaaslasteks. Isegi kui taevas tundub olevat täiesti selge, siis tasub terasemalt silmitseda näiteks silmapiiri ja üsna tõenäoliselt leiab sealt ikka mingeid kiud-või rünkpilvi. Mõnikord päästab pilvepõuast ka lennukid, mis jätavad sageli endast kondensjälje maha.

Kuigi tänapäevaks on pilvede olemus üpris hästi teada, et nad koosnevad veepiisakesteks või jääkristallidest, sageli nende segudest ja et mis protsesside käigus tekivad pilved jne, on seda huvitavam uurida vanarahva tähelepanekuid ja arvamusi pilvedest. Kui pärast sooja vihma minna põllule, siis võib sealt mõnikord leida sültjaid tompe. Vanasti arvati, et need on pilvetükid, mis sadasid vihmaga maha ning arvati pilved olevat tegelikult sellised. Need tombud on vetikad, mis soojas vihmas kiiresti põllul paljunesid.

Pilved põhjustavad ka paljusid optikanähtuseid atmosfääris. Neist kõige tavalisem on kahvatute värvidega rõngas päikese ümber, mida nimetatakse väikeseks haloks või haloringiks. Kuid mõnikord tekivad ka väga haruldased kujundid või kombinatsioonid. Kõige haruldasemad arvatakse toimuvat kord aastatuhande jooksul. Taevased halonähtused on isegi ajaloo kulgu mõjutanud: 1551. aastal piiras Karl V sõjavägi Magdeburgi linna. Ühel päeval ilmus taevasse korraga kolm eredat päikest. Linna elanikud olid segaduses ja ei teadnud, kas pidada kolme päikest heaks või halvaks endeks. Siis aga võtsid vaenlased maha müürilõhkujad, panid kokku telgid ja lahkusid linna alt. Midagi polnud teha: piirajad pidid lahkuma, sest, nagu väejuht keisrile ette kandis: «Ei saa alistada linna, mille kohal särab tervelt kolm päikest!»

Kuna pilved tekivad otseselt atmosfääris toimuvate protsesside tagajärjel, st pilve võib nende protsesside kõrvalsaaduseks pidada ja et pilved on nii tavalised, siis võiks ju mõelda pilvede ja ilmavahelisele seosele. Pilved mõjutavad otseselt ilma: kas paistab päike või mitte, kas ja mida sajab jne. Seega oleks väärtuslik välja selgitada, millised on ühe või teise ilmaga seotud pilved ja kas pilved näitavad ilma mõneks ajaks ette. Kujutlege ette olukorda, et peate minema matkale. Teil pole võimalus ei telerist ega raadiost kuulata ilmateadet, pole Internetti, kust vaadata prognoose ning siis jääbki üle loodusele toetumine ja pilvede ning ilmavahelise seose tundmine osutub väga väärtuslikuks, et näiteks teada, kas öösel hakkab sadama või mitte, milline on hommikupilvede järgi päevane ilm jne.

Peamised pädevused, millele rõhku panna: väärtus-, õpi-, suhtlus-ja ettevõtlikkuspädevus (pädevusi saab vaadata: https://www.oppekava.ee/vv_maarus_g/guemnaasiumi_riiklik_oppekava_vabariigi_valitsuse_maeaerus_nr._13_28.01.2010
(üldpädevused Gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa alt).

Geograafia on dualistlik, sest on sotsiaal-ja loodusteadused koos, olles nende piirialaks. Eesmärgiks divergentsete küsimuste esitamine, st küsimusi, mis paneksid õpilased loovalt mõtlema.
Loodusgeograafidel pole selget loodusteaduslikku mõtlemist, teaduslik meetod pole selgelt väljendunud. Geograafia integreerib aineid.

Konflikt nõuka-ja praegusaja vahel (tollal valmistati õpetajaid näiteks just kitsalt erialaselt ette). Teoreetiliselt peab geograafiaõpetaja teadma kõiki geograafias vajaminevaid distsipliine terviklikult.

Millised on õppematerjali klassi viimise õpetamise eesmärgid? Need on laiad, mitte, et see ja teine mõiste selgeks saada. Üks jaotus: ainealased, üldteaduslikud ja personaalsed eesmärgid. Eesmärgis välja tuua, mida õpilased omandaksid, oskaksid jne.

Loodusteaduslikud mõisted, mis on uued. Need vaja kirja panna. Kui katsed, milliseid abivahendeid on vaja.

Mitte õpetada asju, millel puudub ülekandeväärtus!

Stsenaarium, mida tuleb teha. Kuidas jõuda nii kaugele, et toimuks õpetamine, see on õpetamise strateegia. Mida teha, et eesmärk saavutada? Mida tuleb selleks organiseerida? Tegevused tuleb ise välja pakkuda.
Kuidas kontrollida, et õpilased oleksid omandanud teadmise või oskuse, mõelda välja, kuidas mõõta. Laps õpib seda, mida hinnatakse! Lõpuks tuleb mingi raport vms. Küsimus, mida õppisite? Tuuakse välja kognitiivsed ja materiaalsed, kuid mitte sotsiaalsed oskused. Aga viimaste pärast just tund õpilastele meeldibki.
Mis meeldis? Kirjutavad seda, mida ei õppinud. Kui tahame, et lapsed õpiksid, peame need kokku viima. Kuidas hinnata rühmatööd? Vaadata üldiselt, kas kõik osalevad, kuulatakse, millest räägitakse, vaadatakse lõpp-panust ja saab 3-4 rühmale hinde panna. Seega ühe tunniga kõikidele hinnet ei saa panna, vaid kujuneb lõpuks välja koondhinne. Taustinfo on õpetaja rida. Õpilase jaotusmaterjal.

Toodud lühujutus on küll mitmeid teid ja võimalusi, võib välja tuua küll stsenaariumi kaks poolt: kliima, hoovused, pilved ja teine on bioloogiaga seotud, pilvede ja sademete mõju taimedele, kuid probleemi siin pole. Üks võimalikke lahendusi: probleem ehituses: ilmakaared, pilved ja hooned. Kust pilved tulevad, mis mõju neil on seintele (sademed, päikesepaiste ja pilvevarju vaheldumine). Vaja on leida probleem, mille lahendamiseks on argumente mitmest valdkonnast vaja: midagi turismi ja puhkamisega seoses, näit miks mere kohal on selge?

Lõpptulemuse on selline.

Jaotusmaterjal õpilastele sotsiaalteadusliku probleemi alusel:

Probleem: happevihmad, joogivesi ja selle mõju inimesele

Uus ainealane sisu ja mõisted: oksiidid ja dissotsiatsioon, kuiv-ja märgsadestumine, veekogu hapestumine, antropogeenne element keskkonnas, ammoonium, atmosfäärikeemia.

Eesmärgid valida õppekavast valikkursuse (LTÜ alt)

Üksikküsimused: kust happelised oksiidid pärinevad; kuidas tekivad happevihmad (pilvede tekkimine, liitumine); milline on mõju tervisele (nii kujunevad ka põhjus-tagajärg seosed),

Stsenaarium: kõige alguses diskussioon probleemi üle (visuaalse õppematerjali kasutamine), teha katse vaaside ja lilledega, grupitöö kahe peale ja raporti kirjutamine.
Katse: kontrollvaas, kaks vaasi (ühes orgaaniliste hapete lahus, teises mineraalhapete lahus), igas üks või kaks lille (saaks uurida happelisuse mõju liikidele!) ning jälgida, mis lilledega vaasis toimub. Viimaks peavad õpilased paaristööna kirjutama selle põhjal midagi raportitaolist.

Miraaž

Miraažist ja refraktsioonist: http://www.ilm.ee/?48566.

Nädalavahetus möödus Puhtus ja natuke ka Matsalus sääskede kütkes. Ilm pakkus jätkuvalt meeldivaid elamusi ja vaatamisväärset, sealhulgas (muudest asjadest edaspidi) võis 22. mail jälgida nõrka miraaži. Tegin ka fotosid, kuid need olid olulised veidi teisel põhjusel, kui et jäädvustada miraaž: selle teket on võimalik veidi ette aimata või aru saada, et miraaži teke on võimalik.

Mere (või mõne suurema veekogu) puhul on jälgitavad eelkõige ülemised miraažid. Need tekivad siis, kui külma aluspinna (vesi või jää) kohal asub soe õhukiht ehk tegemist on inversiooniga. Sealjuures peab olema tuul nõrk või puuduma, et see ei segaks õhumasse. Veepind on tavaliselt sile või laugete peenlainetega, samuti on tihti ka hämu ja silmapiir kaob, täpselt selline olukord on esimesel fotol, mille tegemise ajal tuul vaikis, ilm läks väga soojaks, kuid vesi oli endiselt külm ja lainetus kadus. Oli vine ning silmapiir kadus, mis näitas, et oodata võis miraaže:

Pildi keskosas on väga õrnalt tumedat viirgu näha, kus peaks silmapiir olema, see ongi nõrk ülemine miraaž.

.

.

.

.

.

.

.

.

Umbes 10-15 minutit hiljem tõusis järsku jahe mõõdukas tuul, mis segas õhukihte ning tekkis silmapiir ja lainetus, miraaže sellistes tingimustes oodata enamasti pole.

Sama koht veidi hiljem, kui tekkis jahe ja märgatav tuul. Silmapiir on taastunud.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Sel päeval oli huvitav olukord, sest kuni pärastlõunani puhus merelt nõrk, aga soe tuul. Seejärel kadus tuul üsna kiiresti ära ja ilm muutus väga palavaks. Siis kadus vähenegi lainetus ja silmapiir hajus, sest tekkis miraažideks soodne kihistus. Kui selline olukord oli umbes tunni kestnud, siis tõusis äkitselt, tuulepuhangu sarnaselt, jahe tuul, mis oli mõõduka tugevusega. Ilm läks nii jahedaks, et oli vaja joped selga panna, enne seda võis vabalt riieteta õues olla. Kuna olime lahesopis, siis võis üle minna nõrk briisifront ja selle järel tekkis briis kas Liivi lahelt või Väinamerelt, enne seda oli mingis mõttes maatuul merelt, õigemini lahetuul.

Peipsi ääres on tähele pandud, et miraažid tähendavad enamasti ilmamuutust. See võib nii olla, sest ka antud juhul muutus ilm ju mingis mõttes topelt: esiteks jahe tuul varasema palavuse asemel ja pilved (päike läks varsti pärast jaheda tuule teket pilve taha) ja teiseks, üldisemalt madalrõhuala saabumine, jahenemine ja sajud.

Äikesed 22.-23. mail 2010

Tänaseks näivad olevat head tingimused äikeseks, äikest on olnud Soome lahel (http://ilm.pri.ee/aike.php), pilved liiguvad lõunasse. Tallinnas oli udu, mis näitab, et niiskust on juurde tulnud, põhja-ja kirdetaevas on näha kõrgrünkpilvi (viitavad selgelt ebastabiilsusele troposfääri keskosas). Ilmselt koodub äikesetegevus Põhja-ja Ida-Eestisse. Põhjuseks on külma frondi surve.

22. mail oligi mõnel pool äikest, vt ilm.ee nädalapildi galeriid http://www.ilm.ee/?47408. 23. mai öösel oli Tallinnas äikest, see liikus linna peale, ent nõrgenes kohale jõudes, pilte samuti ülaltoodud lingi alt. 23. mai päeval liikusid frondiga seotud äikesed edelast kirdesse Soome lahe kohale ning Venemaale. 24. mai oli juba väga jahe ja pilves, sadas ka vihma. Põhjuseks Soome lahele jõudnud tsüklon.

Hommikuudu 22. mai hommikul Keila lähedal






.

.

.

Kõrgrünkpilved pärast uduloori hajumist.

Pilvemääraja

Pilveatlas edeneb ikka tasapisi. Siin on üks proovilehekülg: http://www.ilm.ee/?47297

Fotodega on see probleem, et ilm.ee keskkonnast oleme välja valinud 18 pilti (neid tuleb rohkem; üks neist on toodud demol), kuid vaja on autorite luba, sest plaanis on ju ka trükis raamat pilvedest ja nende seosest ilmaga välja anda. Lihtsamaks teeb asja see, et mul on samuti hulk fotosid pilvedest ja pilvemaastikest, samuti on terve hulk T. Tanilsoo fotosid ja tema luba on olemas.

Selgituseks veel, et demolehekülg on määraja teises pooles, kus räägitakse konkreetsete fotode näitel ilma- ja pilvedevahelistest seostest, kuid esimene pool on üldosa ja pilveliikide tutvustus ja mitte nii detailne.

Maikuu palavus

Maikuu kuumalaine hakkab läbi saama, paar päeva jätkub soojust veel, kuid ööd juba on jahedamad (õhk on kuivem, soodustab jahtumist). Plaanis on kirjutada kuumalaine ja äikeste kohta ilm.ee-sse kokkuvõte ning terve maikuu kohta pikem ja põhjalikum kokkuvõte Horisondi veebi. Maikuu on sel aastal üpriski kontrastne kuu ning tekitanud neis, kes ilma vähem tunnevad, ka parajat segadust.

Saabuv jahedus viib meid tagasi soojalaine-eelsesse jahedusse, kus päeval suurt üle 10 soojakraadi loota pole, eriti just pilvise ilma puhul. Hetkel on veel lahtine, kas ilm läheb pilviseks ja sajab palju või sajab vähe ja aeg-ajalt. Mõlemal juhul on jahe.

Olukorra lühiselgitus on järgmine: kevadel järgneb suurele soojale sageli suur jahedus, selle põhjuseks on atmosfääri tsirkulatsioon ning et jahedad õhumassid ei ole veel nii soojad, kui nad on suvel (südasuvel pärast kuumuse lahkumist on ka jahedas õhumassis enamasti vähemalt 15-20 soojakraadi, mais võib sooja olla alla 10 kraadi). Tuleva jahenemise toob läänevoolu taastumine; soe oli aga seetõttu, et läänevool lakkas ja asendus poolmeridionaalse tsirkulatsiooniga, st idavooluga, mis tõi mandrilt sooja õhku. Selle põhjuseks omakorda oli aga suur planetaarne laine, mis ulatus Venemaa kohal kaugele põhja, Lääne-Euroopas kaugele lõunasse ning määras seega, kus oli ebatavalislt soe, kus aga vastupidi, väga jahe (veel nädal või kaks tagasi sadas Hispaanias lund!). Praeguseks on see olukord juba lagunenud ning läänevool teel Ida-Euroopasse. Edela-Euroopasse on juba naasnud südasuvine palavus.
Ka Soome sai suurest soojast osa, neil oli maksimumtemperatuur 29,6 kraadi, Eestis 28,1 kraadi. See toitis ka nende optimismi ja juba nende meteoroloog ennustab (uudis: http://www.ilmajaam.ee/?id=265176), et tuleb hea suvi (soojuse ja puhkamise poolest). Võib tulla, võib ka mitte tulla, sest isegi kui on täppimineku võimalus näiteks 60-80 protsenti, siis on ikkagi 2-4 juhul kümnest ei tule prognoositud või ennustatud suve (prognoosima öeldakse siis, kui kasutatakse teaduspõhiseid meetodeid, aga ennustama, kui kasutatakse rahvalikke või teaduslikkuse mõttes kaheldavaid meetodeid, kuid neid sõnu kasuatakse läbisegi, ka ise olen üsna segamini neid sõnu kasutanud ja mingit korda pole). Soome meteoroloogile ütleksin seda, et praeguseks pole suvine tsirkulatsoon veel välja kujunenud, vaid see võib nii ühes kui teises suunas minna (juuni kuuga kujuneb enamasti välja, sellel muide põhineb ka nn seitsemevennapäeva rahvalik ilmaennustus - tõetera on sees), kuid tema ennustus suve kohta just eeldab seda. Ka see, et nüüd üks tsirkulatsioonitüüp (poolmeridionaalne läänevoolu vastu) välja vahetub, näitab, et mingit püsivat olukorda veel pole ja suve kohta on ikka veel midagi vara öelda, kuigi on juba mai teine pool.

Lisan veel ühe tähelepaneku ja ühe enda mõttelise teooria. Olukord on hetkel (mõtlen käesoleva nädala teist poolt) sarnane möödunud aasta mai viimaste päevade ja juuni algusega. Nii nagu praegu, oli ka siis lauspäike, väga soe ja rahulik ilm (vt näiteks http://www.ilm.ee/index.php?45987).
2. juuniks kõrgrõhuala lagunes ja ilm halvenes järsult. Lõuna-Eestis tekkis mitmeks tunniks korralik äikesepilv ja sadas palju vihma, järgmised päevad olid aga väga tuulised, pilves ja sajused, nagu mõne sügistormi ajal, ka õhurõhk langes väga madalale (alla 990 hPa). Eestis pisut lõuna pool ühinesid kaks madalrõhuala keskust ja Eesti jäi mitmeks päevaks tsükloni põhjaserva. Selle kohta olen mõelnud nn pendliteooria, mida ei pea väga tõsiselt võtma, kuid mõelda võib ju ka nii. Nimelt on võnkuval pendlil kaks äärmuspunkti ning tasakaalupunkt ehk pendili vertikaalne asend. Võime tähistada ühe äärmuspunkti kõige halvema ja teise kõige parema (muidugi on see suhteline, võime rääkida ka kõige tsüklonaalsemast ja kõige antitsüklonaalsemast ilmast) ilma-või ilmastikuga. Kui nüüd mai keskel oli pendel ilusa ja soodsa ilma äärmuses, siis praegu on pendel hakanud liikuma tasakaaluasendi suunas ja on seal eeloleval nädalavahetusel ning liigub seejärel halva ilma äämusasendisse. Sellised kõikumised on eriti selged tavaliselt aprillis ja mais, muul ajal selline mõte eriti ei tööta.