Kihtsajupilv on selle poolest huvitav pilveliik, et see on 10-st põhiliigist kõige probleemsem: seda on keerukas klassifikatsioonis kuskile klassi sokutada.
Nagu teada, pani kaasaegsele pilvede klassifikatsioonile aluse inglise loodusuurija, admiral Luke Howard, kes kasutas Linné järgi binaarset nomenklatuuri. See sisaldas endas nelja põhiklassi, millest üht nimetas ta nimbuseks ehk sajupilvedeks. Tänapäevaks on see eraldi nimetusena käibelt kadunud, ent on säilinud mõnede pilveliikide nimetuste ees-või järelliites, viidates rohkele sajule, sama kehtib ka kihtsajupilve (Nimbostratus) puhul.
Kihtsajupilve peetakse üldiselt igavaks pilveliigiks, millel puuduvad isegi alaliigid, kuid mida ilmestavad sageli räbapilved, kui sadu liiga tihe ei ole, ent siiski tehakse vahet nendega kaasuvate lisapilvede ja lisaomaduste alusel (praecipitatio, virga, pannus). Kihtpilved on märksa mitmekesisemad satelliidipiltidel (lõunatsüklonitel on eriti arenenud kihtsajupilvede ülemiste pilvede hulka kuuluv osa, läänetsüklonitel tihti madalam osa) ja kaasatoodavate sademete poolest; need on segapilved, sisaldades nii jääkristalle kui veepiisakesi; samuti võib kihtsajupilvedes olla tühikutega vahekihte jm huvitavat.
Põhiprobleem seisneb aga kihtsajupilvede paigutamises klassifikatsiooni. Viimases on tänapäeval neli klassi: madalad, keskmised ja ülemised ning vertikaalarenguga ehk konvektsioonipilved.
Vananenud käsitlustes paigutatakse kihtsajupilv alumiste ehk madalate pilvede hulka, sest väidetavasti on kihtsaju,pilve alumine piir mõnesaja, vahel ka kuni 1500 m kõrgusel maapinnast. Madalateks loetakse pilvi, mille alus asub maapinnast vähem kui 2000 m kõrgusel. See ei kehti konvektsioonipilvede kohta, mille aluse kõrgus sõltub õhuniiskusest, kuid siiski loetakse madalpilvisuse hulka kuuluvateks (meteovaatlustel määratakse eraldi madal-ja üldpilvisuse hulk, see on eriti tähtis lennunduses). Vahel kirjutatakse ka, et kui soe front läheneb, siis kihtajupilvede alumine piir üha alaneb ja frondi ülemineku hetkel võib-olla 100-200 m kõrgusel. Siin aetakse segamini kihtsajupilvede alumine piir selle all asuvate kaas-või lisapilvede alumise piiriga. Kihtsajupilvedega kaasnevad tihti räbalpilved, mis võivad tekkida ka teiste pilveliikide puhul, kuid mitte kunagi täiesti iseseisvalt (või loetakse need sel juhul teiseks pilveliigiks), tihti näitavad räbalpilved frondi lähedust, olles frondi piires kõige tihedamad ja kõige madalamal. Siiski ei ole kihtsajupilve ja nende all asuvad räbalpilved täpselt üks ja seesama. Samuti on raske määrata pilvede alumist piiri, kui neist sajab tihedalt, saju puhul näib pilve alus olevat tunduvalt madalamalt, näiteks kui seilomeetriga (aparaat, mis mõõdab laser -vm valguskiire abil pilvede aluse kõrgust maapinnast) mõõta mõõduka või tugeva saju ajal, võib tulemuseks saada vaid 200 m või vähemgi.
Uuema käsituse järgi paigutatakse kihtsajupilved keskmiste pilvede hulka, kuid märgitakse vahel, et osa kihtsajupilvedest võib asuda madalal "korrusel", näiteks http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=cloud-classification1 , vt alt teine lõik (NB! See on väga hea sõnastik ja tasub kindlasti meteoroloogia aluseks võtta, kuigi kõikidele headustele vaatamata tasub olla siingi heas mõttes kriitiline). Võib öelda, et õnneks on uuemat käsitust kasutatud ka näiteks M. Kuurme 7. klassis õppevahendis "Loodusõpetuse töölehede kogu", mis on välja antud juba 2001. aastal (et selles õppematerjalis on seda käsitust kasutatud, võib antud juhul küll seostada õppevahendi koostanud õpetaja edumeelsusega, sest väga paljudes uutes, st viimaste aastate ülevaadetes, õpikutes jne kasutatakse endistviisi vana arusaama või käsitust), kuid kahjuks on seal tehtud viga (kihtsajupilvede puhul nn vana käsituse esitamine pole siiski otseselt viga!), sest konvektsioonipilved on paigutatud madalate pilvede hulka. Nii et tasub silmas pidada, et kui mõnes värskelt ilmunud allikas on kihtsajupilved paigutatud madalate pilvede hulka, siis tegemist ei ole veel uuema käsitusega, vaid lihtsalt pole uut omaks võetud või väga sageli lihtsalt ei teatagi, et kokkuleppe või kihtsajupilvede asend süsteemis on muutunud (TÜ-s võib kahjuks sama teadmatusega kokku puutuda).
Võib-olla (minu arvates) kõige parema käsituse, mida ma ei pea veelgi uuemaks käsituseks, võib leida siit: http://cloudappreciationsociety.org/collecting/about-cloud-classifications/ Siin on toodud ka põhjus, miks kihtsajupilv on problemaatiline: see pilveliik hõlmab tavaliselt vähemalt kaht "pilvekorrust", sageli isegi kolme, nagu rünksajupilvedki. Kihtsajupilved võivad seega olla kuni 10 km paksused, kuid erinevalt rünksajupilvedest kuuluvad kihiliste pilvede hulka (NB! Mõned uurijad kasutavad pilvede süstematiseerimisel hoopis pilveperekondade mõistet, näiteks kihtpilvede pere, mille hulka kuuluvad muide ka kiudkihtpilved, mitte vaid kiht-või kihtsajupilved; rünkpilvede pere; sajupilvede pere, viimaste hulka loetakse ka kiudpilved jne ja kuigi selline jaotamine pole ametlik, kuid minu meelest aktsepteeritav).
Sageli tehakse pilve põhiliikidest piltskeem, nagu see siin: http://www.enchantedlearning.com/subjects/astronomy/planets/earth/clouds/, kuid kus on tehtud ohtlik viga - kihtsajupilv on kujutatud hädise mõnesaja meetri, paremal juhul paari km paksuse pilvena, mis tegelikkuses ei suudaks olulisi ja kestvaid sademeid põhjustada, sest korralikeks laussademeteks peab pilv olema piisavalt massiivne ja paks. Sellistel skeemid või jooniskaartidel on selline viga ikka ja jälle korduv. Näitena toodud saidil on kasutatud lisaks veel vananenud käsitust. Veel näiteid: http://images.google.ee/images?um=1&hl=et&lr=&tbs=isch%3A1&sa=1&q=cloud+types&aq=f&oq= (kui link ei tööta, kirjutada googli pildiotsingu kasti sõnapaar cloud types ja otsi ning vaatepilt on kohe selge - enamikel on kihtsajupilv täiesti vääralt kujutatud, seda just paksuse ja ulatuse osas (näiteks http://www.free-online-private-pilot-ground-school.com/images/cloud-types.gif jne). Ülejäänud pilveliikide kujutamisega võib enam-vähem rahule jääda. Õige leidmisega võib päris tükk tegu olla. Raamatutes tundub olukord siiski parem olevat ja sealt leiab ka õigeid skeeme.
Viimaks võib välja tuua veel ka piltide küsimuse. Tihti esitatakse kihtsajupilvedena sellised fotod, mis ei kujuta tüüpilist kihtsajupilve või on koguni mingit teist liiki pilv, näitena olgu toodud see sait: http://www.australiasevereweather.com/techniques/moreadv/class.htm Toodud saidi fotod üldse on kuidagi nirud või äärmuslikud, esinduslikkust on vähe. Probleem on selles, et kihtsajupilvedest on head fotot raske teha. Mis puutub saiti, siis kui see mitteesinduslike fotode aspekt välja arvata, siis võib seda lehekülge julgelt soovitada, sest seal on jutt asjatundlik ning küllaltki huvitavalt esitatud ning lisaks on ka kihtsajupilved paigutatud vastavalt uuele käsitusele, ehkki lehekülg on päris vana, 2001. ja 2002. aastast pärit.
Niisiis võib pealtnäha üpriski igava välimusega ja argine pilveliik olla päris huvitava sisuga! Eelnevast lugesime ja tutvusime sellega, et inimene püüab loodust ikka klassifitseerida, et seda endale paremini seletada. Klassifikatsioon on aga tegelikult mudel loodusest või mingist nähtusest, ent loodus ei allu sugugi alati kuigi hästi sellistele jagamistele, lihtsustustele või mudeldamisele ning kihtsajupilv on selles suhtes hea näide. Üldse on klassifikatsioonid tegelikult maitse asi, võib teha nii üht kui teist moodi, kui see on kuidagi põhjendatud, kuid ei saa siiski leppida sellega, et teha võib ükskõik kuidas (näide konvektsioonipilvede arvamisest madalate pilvede hulka). Ka kihtsajupilvede arvamine madalate pilvede hulka pole otseselt viga, kuid ma pean õigemaks selle eripärasid arvestades (suurem pilvemass asub "keskmisel korrusel"; suur paksus, st hõlmab mitme kihi pilvi) ikkagi uuemat käsitust või süsteemi, mille kohaselt kihtsajupilved paigutatakse multi-level clouds alla.
Häid fotosid kihtsajupilvedest on raske teha ja veel raskem kuskilt netist saada, mistõttu olgu paar fotot esitatud.
Soe front 7. juulil.
4. septembri lausvihm ja kihtsajukad Tartus.
mida ma otsin, aitah
VastaKustuta