Olulistest küsimustest

Ei ole siin blogis teab kui kaua arutlenud või mõtisklenud "psühholoogiateemadel".

Eks iga inimese kogemused on erinevad. Öeldakse, et kui teaduses nõustutakse mingi seisukoha või õpetuse vms, siis on tegemist jüngriga. Võib-olla peaks väitega nõustuja vaatama endasse ja küsima, mis on tegelikult tähtis.

Inimesele on olulised teised inimesed. Muidugi, leidub neid, kellel on väga kindlad eesmärgid, põhimõtted jmt, kuid suuremale osale inimestele on tähtsad teised inimesed, mis sest, et sellele ei pruugita üldse mõelda. Jutt pole tingimata lähedusest, sest selle vajaduse määr on personaalselt erinev. Kas on õige arvata, et need, kes ei mõtle inimestele kui kõige olulisemale, ümbritseb piisavalt inimesi ja kontakte?

Paraku on nii, et tõsidus või distantsi hoidmine või isegi kindlad eesmärgid ei pruugi tagada sisemist rahulolu. Samuti ei pea ju hobi ja inimesi omavahel kuidagi siduma või ühendama. Teinekord ongi selles põhjus, miks vahetevahel on imestatud, et läbivaid püsisuhteid (põgusa tutvuse tase jäägu välja) ei olegi elus olnud, kuigi justkui ollakse ju olnud küllalt suhtleja ja mida kõike veel.
Veel ühe tähtsa asjana oleks vaja mõelda esmamuljest. Küllap paljud nõustuvad, et see on hästi oluline. Kuid kas esmamulje tähendab tõesti lihtsalt esimest pikemat jutuajamist, inimese nägemist, pidu vms? Esmamuljena võiks ju määratleda tutvumise esimest astet ja oluline võib see olla töö-või koostööalastes suhetes, sest ilmselt on üsna harilik, et siis ei saagi tutvus kuigipalju edasi areneda. Inimesed ei lase teist inimest nö endasse, ei võta vastu, kui varasemad suhted on välja kujunenud. Ülikooli või tööle jõudes on see sageli juhtunud.