Pilved 2. veebruaril

2. veebruari hommik oli Tallinnas enam-vähem selge, kuid taevas oli siiski valkjas. Ilmselt oli see tingitud suurest õhuniiskusest (lumel oli härmatis), eriti teataval kõrgusel (silmapiiril madalad pilved), kus oli vesi kondenseerunud piisakesteks. Need aga hajutasid valgust ning sellest ka taeva värvus.

2. veebruari hommikul

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Esialgu püsis ilm ilus, aga siis ilmusid edelast ja lõunast madalad, kiiresti liikuvad pilveräbalad. Samal ajal temperatuur tõusis kiiresti, kuid õhuiiskus püsis umbes 90 % piires. Kuna soe õhk mahutab märka enam veeauru, kui külm õhk, tähendas õhuniiskuse püsimine temperatuuritõusu foonil, et kuskilt lisandus tunduval hulgal niiskust. Seda näitasid ka madalad pilveräbalad (Stratus fractus). Nende pilvede kõrgus oli maapinnast ainult 90-100 meetrit. Kohati läks taevas üsna pilve, kuid ajapikku jäi pilvi vähemaks, kuid ei selginenud täielikult. Huvitav oli see, et pilvede kõrgus suurenes üha. Lõpuks olid pilved (pärast päikese loojumist) 500 m kõrgusel (Stratocumulus). Seejuures võis märgata, et vastavalt pilvede kõrguse kasvule nende liikumise suund üha muutus kuni nad liikusid esialgse edela-kirde asemel lõpuks loodest kagusse. Hüdrodünaamikas nimetatakse seda nähtust Ekmani spiraaliks ja see tekib Coriolisi jõu ning hõõrdumise vastastikmõju tulemusena.

Kui pilved olid veel madalas faasis, siis pakkusid need mõne kõrgema objekti juuresolekul päris kena vaatepilti:

Tallinna teletorn ulatub üle madalate pilvede (pilvede kõrgus 150 m, liikumine edelast kirdesse).

Päikeseloojang (pilvede kõrgus umbes 400 m ja liikumine läänest itta).

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Peatselt: lennuki kondensjälgede huvitav areng ühel õhtul.