21. juunil oli Mustamäe Gümnaasiumis kooliga hüvastijätt. Kõik olid selle päeva saabumise, õigemini lõppemise üle, rõõmsad. Mõni isegi nii rõõmus, et jättis tulemata. Üks klassiõdedest ütles, et on seda päeva 12 aastat oodanud, ja miks ka mitte, Eestis jätab haridussüsteem tõepoolest mingil põhjusel teoorjuse mulje.
Lõuna-Ameerikas peavad õpilased karistuseks ja häbiväärseks olukorda, kui keegi neist ei tule kooli, sest neile see meeldib, ainult lust ja lillepidu. Meil aga antakse veel gümnaasiumiski üldteadmisi, ehkki on selge, et huvipõhine haridus peaks hiljemalt 10. klassiga algama.
Aktuse ülesehitus oli tavapärane, alguses kogunemine ning siis kõned. Kõned on nagu ikka kõige tüütavam osa, sest need on nii trafaretsed: harva öeldakse midagi uut, aga siiski – üks kõnelejatest mainis, et meie klass pole olnud ühtne ega kuigi hea, mis on ka tõsi. Siinöelduna puudub sel eriline tähendus, kuid omas kontekstis oli see selgesti tajutav, et tegemist polnud klišeega.
Viimaks loeti ette medalistide nimekiri, parimad eksamisooritajad ja kõiki lõpetajaid iseloomustati ühe lausega. Kahjuks tarvitati liigeselt sõnu “täiuslik” ja “ideaalne”, mistõttu nende sõnade tähendus tuhmus. Mõne lõpetaja iseloomustus oli väga labane, näiteks üht iseloomustati kui klassi suurimat naerjat, tarvitati isegi sõna “naerukajakas”. Kes need iseloomustused koostas, jäi paraku küsimata, kuid siiski mingisuguse pildi võis täielik võhik saada. Aktust austas oma kohalviibimisega ka Jüri Ratas, kel hakkas siiski äkitselt väga kiire.
Ilm oli aktuse ajal väga heitlik ning taheti küll pildistamist väljas teha, ent tehti sees, kuigi siis juba päike paistis ja oli rahulik. Mõistagi oli kõigil sealviibimisest villand, eriti just palavuse tõttu, mõnel oli püsti tõustes isegi selg nähtavalt märg.
Ette tuli ka viperusi. Näiteks lipukandjal kukkus lipuvarda alumine osa ära ja hiljem, kui ta selle sisse tõi, siis käis see varras niimoodi vastu kohalviibijate jalgu, et lausa mõni vandesõna toodi kuuldavale. Samuti nimetas direktor meid endiselt abiturientideks, mispeale kõik hakkasid mürinal naerma ja tal olid silmad häbi täis. Korra kostis mikrofonist hirmus kriuksatus ja kui lõpuks oli lipu äraviimine, siis oli puudu muusikast. Direktori paari vihase karje peale suudeti midagi ometigi ära korraldada.
Lõpuks, kui algasid õnnitlused pere poolt, ei leidnud keegi muidugi üksteist üles ja oli jälle meeletu segadus, aga tunni möödudes oli eksinuid ainult kümmekond, kusjuures oli neidki vanemaid, kes käisid oma võsukesi otsimas prügimaja või staadioni tagant – tõepoolest, üks lõpetajast leitigi nii. Niipea, kui veel aulas pildistamine läbi sai, tormasid kõik minema, nii et juba 10 min möödudes polnud enam peaaegu kedagi. Hakkas jälle vihma sadama.
Tagasi vaadates, mida inimesed ikkagi gümnaasiumist arvavad? Enamikele ei meeldi üldse sel teemal rääkida, sest on vaja meenutada varast tõusmist, nõmedaid õpetajaid, vastikuid kontrolltöid jmt. Kui uurisin vanema põlvkonna käest, siis nendel on kool suure austusega meeles, eriti mis pedagoogidesse puutub. Mõne aastakümne eest võisid õpetajad tõesti olla õpilastele suurteks eeskujudeks, kuid nüüd enamasti mitte.
Nooremates klassides näib olevat kambavaim siiski üsna tähtis, kuid gümnaasiumis enam mitte. Küllaltki vähetõenäoline on asjaolu, et kellegagi jäädakse tihedamalt pärast kooli lõppu suhtlema, hea, kui kokkutulekutelgi käiakse. Kooli alguses saadakse ikka ehk paremini läbi, sest „nende inimestega pean ju veetma ühes klassiruumis veel mitu aastat“. Abituuriumis muutub suhtumine üksteisesse üsna ükskõikseks, isegi silmakirjalikuks või teisiti öeldes, ollakse vabamad, enam ei olda huvitatud enda mainest ja tõepoolest ollakse selles suhtes ausad.
Siiski, mõnel inimesel muutub suhtumine ja eriti õpetajasse. Kas põhjuseks on lähenev lõpp või vaimne küpsemine, kuid mingi leppimine vahel osapoolte vahel siiski toimub.
22. juunil oli Paunküla puhkemajas ka lõpupidu, kus oli suurem osa lõpetajatest kohal. Ma siiski seal ei käinud, sest nagu hiljem kuulsin, oli peateemaks ikka joomine ja niisama lorajutu ajamine. Oleks viisakas ja intelligentne olemine, oleks isegi läinud. Aga peaasi, et teised rahule jäid!
Lõuna-Ameerikas peavad õpilased karistuseks ja häbiväärseks olukorda, kui keegi neist ei tule kooli, sest neile see meeldib, ainult lust ja lillepidu. Meil aga antakse veel gümnaasiumiski üldteadmisi, ehkki on selge, et huvipõhine haridus peaks hiljemalt 10. klassiga algama.
Aktuse ülesehitus oli tavapärane, alguses kogunemine ning siis kõned. Kõned on nagu ikka kõige tüütavam osa, sest need on nii trafaretsed: harva öeldakse midagi uut, aga siiski – üks kõnelejatest mainis, et meie klass pole olnud ühtne ega kuigi hea, mis on ka tõsi. Siinöelduna puudub sel eriline tähendus, kuid omas kontekstis oli see selgesti tajutav, et tegemist polnud klišeega.
Viimaks loeti ette medalistide nimekiri, parimad eksamisooritajad ja kõiki lõpetajaid iseloomustati ühe lausega. Kahjuks tarvitati liigeselt sõnu “täiuslik” ja “ideaalne”, mistõttu nende sõnade tähendus tuhmus. Mõne lõpetaja iseloomustus oli väga labane, näiteks üht iseloomustati kui klassi suurimat naerjat, tarvitati isegi sõna “naerukajakas”. Kes need iseloomustused koostas, jäi paraku küsimata, kuid siiski mingisuguse pildi võis täielik võhik saada. Aktust austas oma kohalviibimisega ka Jüri Ratas, kel hakkas siiski äkitselt väga kiire.
Ilm oli aktuse ajal väga heitlik ning taheti küll pildistamist väljas teha, ent tehti sees, kuigi siis juba päike paistis ja oli rahulik. Mõistagi oli kõigil sealviibimisest villand, eriti just palavuse tõttu, mõnel oli püsti tõustes isegi selg nähtavalt märg.
Ette tuli ka viperusi. Näiteks lipukandjal kukkus lipuvarda alumine osa ära ja hiljem, kui ta selle sisse tõi, siis käis see varras niimoodi vastu kohalviibijate jalgu, et lausa mõni vandesõna toodi kuuldavale. Samuti nimetas direktor meid endiselt abiturientideks, mispeale kõik hakkasid mürinal naerma ja tal olid silmad häbi täis. Korra kostis mikrofonist hirmus kriuksatus ja kui lõpuks oli lipu äraviimine, siis oli puudu muusikast. Direktori paari vihase karje peale suudeti midagi ometigi ära korraldada.
Lõpuks, kui algasid õnnitlused pere poolt, ei leidnud keegi muidugi üksteist üles ja oli jälle meeletu segadus, aga tunni möödudes oli eksinuid ainult kümmekond, kusjuures oli neidki vanemaid, kes käisid oma võsukesi otsimas prügimaja või staadioni tagant – tõepoolest, üks lõpetajast leitigi nii. Niipea, kui veel aulas pildistamine läbi sai, tormasid kõik minema, nii et juba 10 min möödudes polnud enam peaaegu kedagi. Hakkas jälle vihma sadama.
Tagasi vaadates, mida inimesed ikkagi gümnaasiumist arvavad? Enamikele ei meeldi üldse sel teemal rääkida, sest on vaja meenutada varast tõusmist, nõmedaid õpetajaid, vastikuid kontrolltöid jmt. Kui uurisin vanema põlvkonna käest, siis nendel on kool suure austusega meeles, eriti mis pedagoogidesse puutub. Mõne aastakümne eest võisid õpetajad tõesti olla õpilastele suurteks eeskujudeks, kuid nüüd enamasti mitte.
Nooremates klassides näib olevat kambavaim siiski üsna tähtis, kuid gümnaasiumis enam mitte. Küllaltki vähetõenäoline on asjaolu, et kellegagi jäädakse tihedamalt pärast kooli lõppu suhtlema, hea, kui kokkutulekutelgi käiakse. Kooli alguses saadakse ikka ehk paremini läbi, sest „nende inimestega pean ju veetma ühes klassiruumis veel mitu aastat“. Abituuriumis muutub suhtumine üksteisesse üsna ükskõikseks, isegi silmakirjalikuks või teisiti öeldes, ollakse vabamad, enam ei olda huvitatud enda mainest ja tõepoolest ollakse selles suhtes ausad.
Siiski, mõnel inimesel muutub suhtumine ja eriti õpetajasse. Kas põhjuseks on lähenev lõpp või vaimne küpsemine, kuid mingi leppimine vahel osapoolte vahel siiski toimub.
22. juunil oli Paunküla puhkemajas ka lõpupidu, kus oli suurem osa lõpetajatest kohal. Ma siiski seal ei käinud, sest nagu hiljem kuulsin, oli peateemaks ikka joomine ja niisama lorajutu ajamine. Oleks viisakas ja intelligentne olemine, oleks isegi läinud. Aga peaasi, et teised rahule jäid!
Lõpupildike kooliesisest
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaTegelikult oli vaatamata mõningateke viperustele tore päev. Ja Jüri, kõigile ei jäänud koolist sugugi mitte halvad mälestused;) Mina olen MG-ga nii umbes 95% ulatuses rahul.
VastaKustutaSeda ma usun, mullegi mitte, aga miskipärast vähemalt minu klassis ei soovita sel teemal rääkida, viidates mõningatele märksõnadele, mis on postituses.
VastaKustuta