Eksamid 2008

Eksamiperiood on kõikidele gümnaasiumilõpetajatele ilmselt lõppenud. Mida see siis kaasa tõi?

Üldiselt oli seegi periood nagu igal teiselgi aastal. Mõnedele tõi pettumust, mõned aga rõõmustasid tulemuste üle väga.

Tundub siiski, et teatud mõttes oli käesolev aasta raskem ning eksamid küpsemad. Eksamid küpsemad selles mõttes, et oldi aru saadud tagakülje tagasiside küsimustiku mõttetusest ning tunduvalt piirati õpilase valikuvabadust eksamiülesannete tegemisel (vähem valikuülesandeid). Suurim murelaps oli muidugi inglise keele eksam, kuid lõpuks jäi suurem osa ikkagi rahule. Mõned ülesanded olid küll suurema raskusastmega, kui pidanuks ja see keskmistas tulemused ka mõnel oskajal.

Eesti keele eksam oli selles mõttes lihtne, et teemasid jätkus kõigile ja võimaluse said needki, kes tegelikult midagi ei osanud. Ka teistes eksamites ei olnud märgata olulisi puudujääke. Ainsad huvitavad vaatlusobjektid olid kas aineõpetajad või siis välisvaatlejad. Kõige naljakam olukord tekkiski kirjandi lõppedes, kui vaatleja ei uskunud, et kirjand on valmis, sest see polevat ju võimalik. Eks iga õpilane kirjutab omas tempos. Oli neidki õpilasi, kes sattusid hüsteeriasse ja olid kirjandi kirjutamise alul äkitselt teovõimetud; kuuldusi oli isegi neist, kes andsid täiesti valge lehe ära.

Huvitav ja omaette probleem on geograafiaeksam. Mõned ütlevad, et see olevat ainus eksam, kus keegi pole kunagi saanud 100 punkti, mõned, et ikka vist paar õpilast on kunagi saanud. Kui esimene või isegi teinegi väide on õige, siis järelikult peab see eksam olema kas omaettte keerukas või midagi sellega lahti, sest tundub, et kõikide teiste eksamite puhul on vähemalt üle aasta ikka 100-punkti saajaid olnud. Ilmselt nõutakse seal kas õpikusõnastust või siis on eksam lihtsalt liiga laiahaardeline. 100 punkti saaja peaks olema sel juhul universalist. Eelmine aasta oli vestlus selle eksami teemal ning jutu järgi ei pidanudki nagu eksam nii täpse sõnastusega olema, ent punkte võeti siiski mõttetult ja isegi vääralt sõnastuse eest maha või teisisõnu öeldes – eksamitegija peab täielikult loobuma mõttest, et ta on sama individuaalne kui iga teinegi inimene ja siis tegema aastaid ainult õpikutega ja teadlastega koostööd, et ehk tuleb maksimaalne ära.

Ülejäänud eksameid on palju kergem läbi närida. Konkreetsete ülesannetega saab oskaja enamasti ikka täispunktid, aga loovust nõudvates ülesannetes võtab maad subjektiivsus ja on üsna võimatu öelda, kas inimene on väärt punkte või mitte.
Probleem on veel küpsuskirjandiga, mis tuleks muuta osaoskuste eksamiks. Ainus probleem on selles, kas kasutame igapäevaelus tõesti reegleid teadlikult, et mõtteid moodustada ja kas eeskujulik reeglitetundja oskab loovteksti koostada või mitte? Ilmselt on praegune süsteem siiski parem.
Huvitav oli seegi, et ühiskonnaeksamitulemus saadeti SMS-ga paar päeva hiljem kui see oli infosüsteemides olemas. Üldiselt süsteem toimis ja rohkem ei ole küll midagi ette heita.
Ainus asi, mida siiski võiks ülesannete koostajatele soovitada: arendage vahetut kontakti õpilastega, muidu jääte liiga kaugeks ja võimalik, et tulemused ei peegelda siiski vajalikul määral tegelikkust.
Lõpetuseks üks labane nali, mida kuulsin ühelt kaasõppurilt:
Teadupärast selgus möödunud aastal, et matemaatika eksami ülesannete koostajaks osutus üks vanem naine, kes kartis paaniliselt, et äkki keegi näeb, mis ülesanded eksamisse tulevad.
Käesoleval aastal kuulutas, et ta valvab algusest lõpuni selgi aastal eksamitöid ja loomulikult koostab ülesanded kõrvalise abita. Kord hilisel mai õhtul istus ta siis trükikojas ja vaatas, et kõik sujuks ja kedagi nägemas pole. Vastu hommikut sai vajalik arv eksamitöid valmis ja läks hommikul kirjastaja juurde, et kuulge, sain valmis ja katsume asjaga ühele poole saada. Kirjastaja oli kaval ja ütles, et oi, need trigoülesanded on ju nii rasked. Koostaja ehmub valgeks, annab rahapataka ja ütleb, et pange need tööd sõna otseses mõttes põlema.
Järgmisel hommikul on koostaja valvamas juba uusi töid.