Mõtlemine ja sugulussidemed

Hakkasin ühel päeval lihtsalt mõtlema ja jõudsin vägagi huvitavatele järeldustele. Kirjutan siis, mis ja kuidas. Las iga lugeja mõtleb, kas olen ülemõtleja vms.

Sissejuhatuseks: mis on mõtlemine? Arutleme nii, kasutades lausearvutuse aluseid ning formaalset loogikat. On 2 väidet või sõna A ja B. Mõtleme nüüd nende tähtedega ja püüame veidi avada mõtlemist kui sellist. "Mõtlemise'' sõna laiemalt mõistes võib rääkida "õigest'' ja "valest'' mõtlemisest, kuid selle hinnaks on sõna tähenduse hägustumine: kui ma saan n.ö. mõelda "A on ja A ei ole'' ning "neli on seesama, mis viis'', miks mitte siis juba igasugust vaimset tegevust "mõtlemiseks'' nimetada. Kuna loogika seisukohast pole meie terminoloogiline probleem kriitiline, jätame siinkohal keelefilosoofilise arutelu katki. Kes aru sai, võib julgelt edasi lugeda.

Selgub, et paljud ei tunne sugulussidemeid ja pole ka imestada. Need on üllatavalt keerukad. Toon kaks näidet, kuidas võib mõtlemisraskustesse sattuda. Olgu esimene näide hästi lihtne. Püüame defineerida vanaisaks olemise tähtede y ja x abil. See võiks olla umbes selline: "x on y-i vanaisa siis ja ainult siis, kui on olemas selline z, et x on z-i isa ja z on y-i isa või z on y-i ema''. x ja y on siis suvalised inimesed (konkreetsete inimeste kohta nii loomulikult väita ei saa).

Kes ka sellest kenasti (mitte ilusti) aru sai, võib julgelt edasi lugeda. Järgmise näite sidusin relatiivsusteooriaga ja sedasi võib tõesti juhtuda, nii uskumatu, kui see ka pole. Väljamõeldud lugu on siis järgmine.

Aastaid tagasi abiellusin piltilusa lesknaisega. Lesel oli punaste juustega täiskasvanud tütar. Minu isa armus kõrvuni sellesse punapäisesse tüdrukusse ja peagi nad abiellusid. Seeläbi sai isast minu väimees ja kõik mu senised sugulussidemed muutusid põhjalikult. Minu tütrest oli saanud mu ema, kuna ta oli mu isa naine. Peagi sünnitas mu abikaasa pisipoisi. Mu vastsündinud poeg on minu isa naisevend ja seega minu onu. Asjade selline käik ei valmista mulle rõõmu, sest poeg on ühtlasi ka mu naise täiskasvanud tütre vend, kes teadagi on mu kasuema. Isa noor kaasa sünnitas varsti poja, kelle üle neil mõlemal oli väga hea meel. Kuid samas on poiss ka minu lapselaps, kuna on mu tütre poeg. Nüüd on mu naine minu ema ja see kurvastab mind, sest kuigi ta on mu naine, on ta samal ajal ka mu vanaema. Kuna mu naine on minu vanaema, olen mina tema lapselaps. Sellele mõtlemine ajab mind hulluks, sest minust on saanud veidraim juhtum, keda iial nähtud: oma vanaema abikaasana olen iseenda vanaisa!

Näete isegi, kui hakata mõtlema. Tõepoolest, kas mõtlemine on ikka vajalik ja tänuväärne? Eks otsustage ise, kas ma olen ülemõtleja või mitte. Kes soovib, võib koostada sugupuu ning määrata genotüübid ning fenotüübid (infot on muuseas piisavalt, kui oletada, et tütre mees on pruunijuukseline!).

थे पुर्पोसे।