"Oh jälle need olümpiaadid," võin ma öelda, sest laupäeval (24.9.) hakkan juba nendega tegelema ning oktoobris jagatakse (oli vist 22. kuupäev) töölehedki kätte.
Laupäevasele üritusele Tartusse ootavat nad mind eriti soovitavalt või isegi tungivalt, väites, et ma olen möödunud aastatel väga häid tulemusi üles näidanud. Ma ise nii ei ütleks, edutu just pole, aga pole ka midagi kiiduväärselt. Samas, viimane aasta, kui saan olümpiaadidel osaleda, seega ootan üllatusi, ikkagi rahvusvaheline ju Indias.
Minul on kahjuks või õnneks touch of pessimism oodatavate tulemuste suhtes, see tähendab, et olen avastanud vastavalt akadeemilise hariduse edenedes raamidesse kasvamist mõtlemises. See pole sugugi hea. Ei ole enam 100% kõik meeles, mida võib-olla teadsin põhikoolis, kui mul oli aega pühendada end asjade teadasaamisele. Nüüd on koolilõpetamine, tulevase ametiga seotud küsimused, projektid, uurimused jm nipet-näpet päevakorras ja pole aega absoluutselt kõigele keskenduda. Eks elus ju ole nii, et midagi saame juurde, kuid midagi peame jälle ära andma. Allaandmisest pole mõistagi juttugi.
Mina jätan olümpiaadid ära sellel aastal. Küllatki kiire on väga suure hulga materjali omandamiseks enne ülikooli, just minu alal.
VastaKustutaÜhest küljest kahtlemata õige, kuid nagu mu 10-aastane olümpiaadide kogemus ütleb (esimest korda osalesin olümpiaadidel 2. klassis), on meil tegemist mitte teadmiste, vaid vihjete ja kogemuste süsteemiga. Ma olen igal aastal lahendanud ülesandeid pigem intuitiivselt kui et mul on peas mingi andmebaas, kust leian vajaliku info.
VastaKustutaAga eks Sa ise tead ning jõudu tegemistes!
Olles ise võitnud korra vabariikliku vooru geos, võin öelda, et olümpiaad on hea vaheldus igavatele kontrolltöödele.
VastaKustuta