14. augustil tekkis äike Tallinnas. See oli minu jaoks täiesti ootamatu (pole aastaid nii olnud)! Äikese tunnused olid küll olemas, aga äike tekkis kõrgetesse väikestesse pilveräbalatesse, ehk teisiti öeldes, vastavad pilved äikeseks puudusid.
Kohe pärast välgusähvatust. Äikesepilvi justkui pole, küll aga on näha nõrku sajujooni.
Esimene kärgatus oli umbes kl 8.20 Männikul, järgmist tuli üle 10 min oodata ja see oli umbes Viimsi kohal või kuskil rannikul. Selleks ajaks olid tekkinud ka vastavad pilved ning äike kogus Soome lahel kiiresti jõudu. Tegemist oli kõrge äikesetüübiga, mis tähendab, et konvektsioonivoolud arenevad vahemikus 2-6 km, seega on pilve alus kõrgemal kui 1500 m. Tavalise äikese korral on alus 600-1200 m kõrgusel. Ka Hiiumaal nähtu oli kõrge äike. Sel aastal esines kõrget äikest ka mai lõpus, kuid erinevalt praegusest polnud see Castellanus-tüüpi. Mai äikesed olid kõrbetüüpi.
Umbes tund pärast äikese algust. Äikesealge on mujale nihkunud. Näha on madalaid pilvi, mis viitavad stabiilsele madalale õhukihile ja säbrulisi kesk-kihi pilvi, mis viitavad labiilsusele kõrgemates õhukihtides.
Lõpetuseks radaripilt välkudest. Korrektselt on märgitud äike Tallinna lähedusse. Samuti on näha, et lõunast läheneb elektriline aktiivsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar