Üks päev klassiõega

Tegelikult sain temaga juba ka varem kokku, käisin siis ta kodu vaatamas, rääkisime niisama ja tegin ka oma uurimust äikesest. Leppisime kokku 17. augusti.

Tol päeval pidin suvilasse minema rongiga. Ajasin ruttu kodus asjad korda ja siis rattaga minema. Rongini oli ainult 5 min, kuid lootsin jõuda. Olin foorist üle saanud, rongi veel polnud. Hakkasin sõitma, tõkkepuud langesid. Lisasin kiirust, kett maas. Viimaks jõudsin perroonile, kuid kedagi polnud, tõkkepuud olid juba üleval ja rong läinud. Mis siis ikka, lähen rattaga, see 40 km pole midagi, varemgi sõidetud ja kiiret ka pole. Ainsad häirivad asjad olid tugev vastutuul ja et rattal töötas vaid 1. käik.

Pärast pooltteist tundi sõitu olingi kohal. Vahepeal tekkis ka väsimus, kuid see siiski kadus, kui lisasin sõites pinget. Pärast väikest puhkepausi suvilas eneses hakkasin vaikselt liikuma rongijaama poole, kus pidimegi kokku saama.

Väikese hilinemisega jõudsingi kohale, käisin poes ja võisime koos alustada teekonda. Tee oli mõistagi keeruline ja huvitav, igal silmapilgul ning kohas oli midagi põnevat. Eriti tore oli kitsedega kohtumine. Viimaks, talle justnagu üllatusena, jõudsimegi õigesse kohta. Jõime teed ja einestasime imekergelt, et edasi uurida, mida ekstravagantset pakub eksterjöör ja Loodus.

Vaatasime sipelgaid ja nende teid (ühes kohas olid sipelgad arvutuste kohaselt miljoneid kordi käinud ning rohu mullani ära kulutanud), seda, kuidas okas-ja lehtpuud olid kokku kasvanud (pildil), käisime kohtades, kus 4 ja 7 teed ristuvad, nägime sipelgate "lüpsilehmi", uutmoodi tigusid jpm. Viimaks käisime ploomikus (loa korral ka sellest pilt) ning mustikal ja nägime ümaralehist huulheina. Kahjuks polnud reaktsiooni esilekutsumiseks midagi valgurikast kaasas.

Päeva lõppedes nägime taevas imelisi pilvemaastikke ning juhatasin ta võimalikult keerukat teed pidi õige teeotsa juurde. Päev oli igati asja ette läinud ja ta tõepoolest veendus kui huvitav ja ilus on Laitse loodus.