7.-12. augustil olin Hiiumaal - otsustasin aja maha võtta ja puhata. Peatuskoht oli otse Kärdla külje all mere ääres, seega rand käeulatuses. Esimesest puhkepäevast kuni viimaseni oli tõepoolest ideaalne puhkeilm - selge või vähese pilvisusega, nõrga meretuulega ja kuni 30° soojaga. Teisel päeval (8. august) esines küll suuremat pilvisust ja õhtul sadas merel ka vihma, kuid meie puhkekohas oli ilm endiselt ideaalne ja eemalolev vihmasadu pilvedega pakkusid lihtsalt imelist vaatepilti (foto).
Castellanus-tüüpi Cu med - Cb calvus mere kohal
Ka viimane päev oli kena ilmaga. Hommikutaevas oli küllaltki sinine, kuid päeva peale mattus taevas järjest tihedamasse vinesse. Pärastlõunal ilmusid esimesed labiilsuse tunnused - viirgudena Ac ja Cas-sarnased kõrgrünkpilved. Õhtupoolikul tuli isegi üsna ootamatult kõrgetest pilvedest kergelt vihma.
Õhtu saabus lämbe ja soe, kl 21 võis veel üle 20° sooja olla. Taevas olid endiselt palju pilvi. Tegin lõket, teised oli maja ees, kuulasid muusikat. Lõkke ääres kuulsin paar korda nõrka madalat mürinat, mis sarnases küll äikesemürinaga, aga kuna oli pime, siis oleks ju ilmselt olnud ka sähvatusi näha, aga ei. Samuti segas tagant tulev muusika ja esialgu ei pööranud tähelepanu. Umbes 4. mürina ajal ma siiski eemaldusin lõkkest, et veenduda, et tegemist pole ikka äikesega. Vähese ootamise järel nägingi imeõrna violetset sähvatust metsatuka tagant ja mulle oligi selge: tõepoolest läheneb äike. Teatasin kohe ka teistele, eks meis kõigis on peidus paras äikesehuvi. Teised polnud sellegipoolest nii püsivad (peale minu veel 4 inimest).
Ma olin umbes 5 min jälginud äikest. Tuul ja teised pilved liikusid kagust kirdesse, kuid äikesekolle asus lõuna-edelasuunal. See tegi mind ja isegi teisi murelikuks, et äkki läheb mööda. Umbes pool tundi liikus äike siiski lähemale ja siis sai selgeks, et äike tabab meid igal juhul (tegemist oli äikesetüübiga, mis liigub maalähedase tuulega nurga all). Huvitav oli äikesetsooni serv: tegemist oli vatjas-kiulise kaarega, mis lükkas enda eest kõik teised pilvetüübid kahte lehte laiali. Väga tüüpiline tugevama ja püsivama äikese korral. Selle tsooni servast natuke silmapiiri pool läbis pilvemassi heledam sälk. See sälk tähistas äikesepilve õiget serva. Pilte kahjuks teha ei saanud, sest oli liiga pime. Ei õnnestunud tabada ka ühtki välgunoolt.
Äike paistis silma sellega, et lähenes äärmiselt aeglaselt. Veel tund esimeste sähvatuse märkamisest hiljem olid ikka välgud metsa taga, ehkki nüüd võis eristada konkreetset välgunoolt. Enne oli lihtsalt sähvatus. Sähvatus muutis pilvestruktuuri nähatavaks, mis oli äärmiselt imeline: kohati ühtlase ja kõrge pilvemassi taustal huvitavad räbaldunud tumedad pilvetükid; koht, kust välku lõi, oli nagu kokkukeeratud nöör, mille keermete vahelt vehkles aeg-ajal lillakas või kollakas tulekeel.
Lõpuks, paar tundi sähvatuste märkamisest, liikus äike näiliselt äkitselt palju lähemale. Nüüd sähvis õrnalt ja kaugelt juba ka kagu-ja idataevas. Mõned välgud olid ainult paari km kaugusel ja põhjustasid ootamatut mürinat ning raginat. Vihma peaaegu ei tulnud. Kärdla linna valgus moodustas taevas pilvedel ilusa ovaalse kuma, kusjuures mere pool oli näha astmeid: pilv muutus sealt samm-sammult õhemaks. Viimaks tuli kerge tuuleiil, paar välku oli mõnesaja m kaugusel ja hakkas vihma sadama. Umbes 5 min tuli mõõdukat vihma, siis vihm nõrgenes aegamisi.
Kui hakkas vihma sadama, nõrgenes äike järsult ja välgutas igal pool saare ümber, kuid mitte saare kohal. Eemal metsa taga oli taas näha, et välgutab pidevalt ja kumiseb nõrgalt. Esimene äikesepool liikus mere kohale, kust aeg-ajalt oli kuulda omapärast mürinat: ilmselt lõi välk vette. Teised olid võtnud keebid ja otsustasime randa jalutama minna. Välgud olid nüüd pilvesisesed ja väga kõrgel, mistõttu äike olulist ohtu ei oleks põhjustanud. Vihm oli õige nõrgaks jäänud ja ma läksin kõigest särgiväel.
Jõudsime randa. Seal oli midagi muulitaolist. Läksime muuli otsa ja vaatasime, kuidas taevas sähvivad välgud igal pool ühtlaselt ümberringi. Vihm oli lakanud. Välke eriti konkreetselt ei eristanud, lihtsalt sähvatused siin-seal. Ainult mere kohal oli veel välke näha. Metsa tagant liikusid sähvatused lähemale ja taas hakkas tibutama. Varsti oli taas äike pea kohal, kuid mitte eriti vali. Olime sunnitud tagasi pöörduma.
Tee peal tuli taas mõõdukas vihmahoog, kuid see nõrgenes taas ja võis üsna vabalt vihmavarjuta hakkama saada. Välgud olid nüüd ainult pilvesisesed, mürin nõrgenes ja äike taandus tunni jooksul peamiselt merele. Siiski, metsa tagant oli ikka veel näha, et väga nõrgalt sähvib pilve sees välk, kuid olin juba väsinud ega jäänud edasist ootama. Kell oli 2 öösel.
Hommik, kell on 6. Taevas on tugevalt hämune ja kohati kiudpilvedega (foto). Õhk oli väga soe ja lämbe. Liikusin Kärdla bussijaama poole. Teised ütlesid, et mere kohal oli äikest vähemalt kl 5 näha. Tagasiteel oli imeõrna müristamist kuulda, kuid suunda oli võimatu määrata. Nii mööduski äikeseöö ja Hiiumaa case.
Hommikutaevas Hiiumaal pärast võimsat äikeseööd
Äikese +: 1) pikk kestus
2) suhteliselt ohutu (kõrged pilvesisesed välgud)
3) väga soe ilm
4) vähene vihm, mis ei seganud äikeseilmaga jalutamist
5) esinemine öösel, mis muutis äikese väga efektseks
-: 1) äike nõrgenes, kui jõudis kohale
2) pimedust ei lubanud pilte teha
3) pikk ooteaeg, mis lõppkokkuvõttes kujunes ehk siiski nauditavaks, kuna äike lähenes ja pakkus küllaltki ilusat ja imposantset vaatepilti
Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist oli viimase aastete kauneima ja parema äikesega, eelkõige vaatemängulises mõttes. Tugevuse poolest oli ta mõõdukas, ei midagi erilist. Tähelepanuväärsem tolle äikese juures oli saare mõju: ajas äikese laiali, ka väga pikk algus ja üllatavalt nõrk vihm, nii et 4 tunni jooksul sai ainult maa pindmine kiht märjaks ja võis vabalt väljas olla (v. a. paar mõõdukat vihmahoogu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar