Ilm ja inimesed

Optilised nähted lisatud

2012-02-12T14:22:00.001+02:00

Lõpuks on lisatud mõned optiliste nähtuste pildid: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kaart

Täna tõusis temperatuur Tapal viimaks 2 nädala jooksul -10 °C-st kõrgemale. Tugevnev tuul ja pilved ei lase sellest siiski veel rõõmu tunda.

Mida arvata sellest?

2012-02-11T14:18:00.002+02:00

Hiljuti ilmus uudis ühe ilmatarga arvamuse kohta:

http://www.ilmajaam.ee/734498/saare-ilmatark-soojaks-laheb-alles-aprillis/

Seos ilma soojenemise ja tuisu vahel ei ole nii jäik, kui seal on refereeritud. Praegune soojenemine on tingitud esiteks külma õhumassi eemaleliikumisest, mis ei pruugi olla seotud mõne aktiivse tsükloni pealetungiga ja teiseks õhumassi soojenemisest, sest veebruaripäike soojendab juba nii palju, et väga külm õhumass lihtsalt soojeneb aja jooksul kiirgusenergia arvel. Muidugi on võimalik, et tsüklonite mõjul muutub ilm soojemaks ja sel juhul on ka tuisk võimalik. Seega uudises toodud väide on vaieldav, sest võib nii, võib ka naamoodi olla. Konkreetsel juhul peaksin siiski seda pigem eksitavaks või puudulikuks.

Teine kommenteerimist vajav väide on seotud päikesega. Päikese aktiivsus ei ole nii üks-üheselt seotud konkreetsete kuuma- või külmalainete, äikeserikaste päevade või äikese vähesusega mingil suvel. Päikesel on mõju kliimale, ilmastikule, ilmale, kuid milline on mõju ja eriti veel mõju põhjustav mehhanism, ei ole teada. Ka tuleb mõju pigem statistiliselt kui nii konkreetsete juhtumite kaudu välja. Antud juhul oli külma põhjuseks ikkagi eriti tugeva kõrgrõhkkonna tekkimine ja püsimine ning kujunenud atmosfääri blokeering. Edasi võiks uurida, miks tekkis selline püsiv kõrgrõhkkond ja atmosfääri blokeering. Ilmselt on võtmeteguriks Rossby lained, polaarfront ja sellega seotud jugavool ning aluspinna ja atmosfääri vastastikmõjud. Ei pea õigeks, et konkreetset sündmust vaid ühe põhjusega seletatakse.

Kolmas kommenteerimist vajav koht on pikaajaline ennustus. Atmosfäär on ikkagi liiga kaootiline süsteem, et selle käitumist saaks nii detailselt ette teada. Muidugi saab teha hooajaprognoose, nagu NOAA või nagu konkreetselt selles uudises on see esitatud, kuid selle aluseks on ikkagi sellised seaduspärasused, mis ei anna kuigi suurt kindlustunnet. Võib leida palju aastaid, kui aprill oli hästi soe, aga mai hoopis jahe või jahedam (1999, 2000), kuid palju on neidki aastaid, kui on korralikke soojalaineid nii aprillis kui mais (viimastel aastatel).

Neljas asi, mida on vaja kommenteerida, tuleb välja ühe kommenteerija arvamuses: "See on üsna tõenäoline, kui on külm ja lumine talv, siis kevadet ei tule. Külmunud meri ja suured lumega kaetud alad takistavad sooja õhu tulekut ja kui see isegi jõuab kohale, on korralikust soojast järele jäänud vaid riismed ja temperatuur suurt üle nulli ei tõuse." See väide ei saa olla õige juba kasvõi viimase kahe aasta empiiriliste andmete põhjal. Lund ja jääd võib-olla palju, ent ometi võib kohale jõuda üllatavalt soe õhk. Näiteks Arktikasse, kus on suurtel aladel lumi ja jää, võib jõuda kuni 15-kraadine õhk. Tõsi küll, seal on nii soe tavaliselt mitmesaja meetri kõrgusel (inversioon) ja ilm enamasti pilves. Soe õhk võib jõuda kohale seetõttu, et õhumasside enda omadused ei muutu järsult, vaid pigem on muutumine pikaldane. Näiteks 2010. a. pikale ja külmale talvele järgnes järsk soe märtsi lõpus (sooja oli siis mõnel pool üle 13 kraadi) ja aprillis oli juba sageli sooja üle 10 kraadi - kevad tuli soe. Teinekord jällegi on talv soe, aga kevad tuleb külm. Peamine mõjutegur siin on ikkagi õhumasside liikumine ja atmosfääri tsirkulatsioon. Kommenteerija väide võib mingil määral olla õige saartel ja seal, kus domineerivad tuuled mere poolt (kitsal rannikuribal). Seega peab kõiki neid asju arvestama.

Uuendused tehtud

2012-02-05T15:16:00.002+02:00

Viimaks õnnestus siin tähtsamad muudatused ja täiendused teha: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/. 2011. a. kokkuvõte peab siiski veel ootama.

Seaduspärasusi väga külma ilmaga

2012-02-04T11:25:00.002+02:00

Suuremate külmadega kehtivad teatud seaduspärasused. Kõige külmem on tavaliselt siis, kui Eesti kohale jääb mingi kõrgrõhkkonna kese või kõrgrõhkkond eemaldub Venemaale. See on analoogne suvisel ajal sooja või kuuma ilmaga. Seega tuul jääb nõrgaks ja hakkab pöörduma, olles viimaks lõunast. Samal ajal suureneb tasapisi õhu suhteline niiskus ja tekib härmatist. Kui ees on külmaperioodi viimane, kõige külmem öö, siis selleks hetkeks on tavaliselt tekkinud ka härmatis, ilm on tuulevaikne ja õhtul hakkab kiire temperatuurilangus. Selle peatab udu või kihtpilvede teke. 4. veebruaril ongi juba härmatist näha, tuul on rohkem lõuna poolt ja nõrgem ning taevas valkjam.

Külma süda

2012-02-03T20:51:00.007+02:00

Seda talve on iseloomustanud pidev keskmise temperatuuri langus alates detsembri lõpust. Nüüd on see saavutanud miinimumi ja tõuseb paari päeva pärast ja võib siis üsna stabiilsena mõne nädala püsida. Pikaajaline prognoos näitab kindlalt keskmisest külmemat veebruari ja märtsi.

Jaanuari lõpu poole moodustus Venemaal kõrgrõhkkond, mille lääneserva jäi Baltikum. Seetõttu oli tuul pidevalt idast ja kagust. Suvel tähendab samasugune olukord sooja või kuuma ilma. Kehtestus püsiv idavool. Esialgu oli õhumass soe, kuid negatiivse kiirgusbilansi tõttu langes siiski temperatuur -10°C madalamale, sest ilm oli enamasti selge. Aja jooksul jõudis Kaug-Idast eriti külm õhumass (temperatuur 850 hPa pinnal -20°C-st madalam) laia vööndina kiiresti läände. Veebruari alguseks jõudis see ka Eestini. Õhumassi südamik liikus Eesti kohale ja on nüüd mõnda aega paigal:

wetterzentrale.de

Kui õhumassi temperatuur on -20°C-st madalam, siis võib päevasel ajal märgata taeva valkjat varjundit, mis sarnaneb kuumalaine omale. 3. veebruaril oli see selgelt olemas, ehkki fotol pole võib-olla arusaadav.

Kuuekandiline päike 3. veebruari hommikul

Maastik Rakvere lähedal

Ebatäpsusi

2012-01-28T14:20:00.006+02:00

Pidevalt toimub areng. Olgu siis teadmistest, oskustes või isiksuses (jätame looduse hetkel välja). Seetõttu vanu asju lugedes võib märgata nende kirjutiste puudusi.

Mingil hetkel tuleb näiteks siin tekstis üht-teist muuta, juba kasvõi seetõttu, et seal on räägitud mingitest kuupäevadest ja näidetest, kuid lugejal on seda kõike raske seostada. 20. aprilli 2009. a. kohta pole seal isegi fotot, mõned lingid ei tööta, illustratsioonid vajavad pikemat lahtiseletamist (kes ikka viitsib kogu aeg tekstis olevaid linke klõpsida läbi) jne. Ka pilvede nimetused ei ole lõpuni korrektsed (Cirrus vertebratus ei hõlma Noa laevadeks kutsutavaid kiudpilvi).

Samuti on vaja 2010. a. kokkuvõte üle vaadata ja mõningaid asju täpsustada. Lisaks puuduvad seal täielikult pildid kevadest. 2009. a. kokkuvõttes on rohkem pilte, sest 2010. a. oli rohkem silmapaistvaid hetki, millest pidi tingimata pildi lisama, kuid 2009. a. olid kõik huvitamad hetked üksteisega rohkem võrreldavad. Mainitud muudatusi ja 2011. a. kokkuvõtet veel niipea ei saa, sest kaitseringkonna arvutites pole vastavat tarkvara ja lisaks puuduvad pildid, mida vaja lisada.

2009. a. kokkuvõte

2012-01-22T01:17:00.002+02:00

Lõpuks sai valmis 2009. a. ilmastiku kokkuvõte: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/2009.htm. Järgmisena on vaja teha 2011. a. ilmastiku kokkuvõte, mida saab heal juhul nädala pärast.

2009. a. kokkuvõte

2012-01-15T12:24:00.003+02:00

2011. a. alguses kirjutasin 2010. a. kohta kokkuvõtte, kuna selle aasta ilmastik oli nii eriilmeline ja huvitav. Idee aasta kokkuvõtte kohta polnud originaalne, vaid saadud S.-E. Ennolt, kes on aastaid selliseid kokkuvõtteid kirjutanud oma kodulehel. Tema lähenemine on pigem teaduslik, sest ta teeb ka kokkuvõtteid äärmuste ja kokkuvõtete kohta, mis on esitatud tabelina. Minu lähenemine on muljete- ja kogemusepõhine, kusjuures oluline koht on fotodel.
Nüüd otsustasin teha aasta kokkuvõtete tegemise traditsiooniks. Esialgu tuleb kirjutada 2009. a. oma ja siis alles 2011. a. kokkuvõtte. Varasemate aastate kohta esialgu pole plaan teha, sest need on nii kauge minevik, et enamus asju on juba meelest läinud, kuigi fotode poolest saaks ka 2007. ja 2008. a. kohta teha. Teine võimalus oleks nende aastate kohta tuua välja värvikamad hetked.

Lumest

2012-01-14T16:58:00.005+02:00

12. jaanuaril jõudis Eestit mõjutama kiiresti süvenev tsüklon, mille keskmes langes õhurõhk alla 970 hPa. Eestis oli õhurõhulangus kuni 9 hPa 3 tunni kohta. Seejärel tsükloni itta liikumine peatus ja 13.1. hakkas see täitudes ja aeglaselt liikuma lõuna poole. Ilm külmenes ja tasapisi hakkas tuiskama ning lumesadu tihenes.

14.1. liitus ka järveefekt ning tuisk jätkus. Pärastlõunal, kui sadu hõrenes, siis jäi lumekristalle uurides silma see, et üle 90 % langevatest lumekristallidest moodustasid kaetud sambad (capped column). Aastate jooksul ei olnud kordagi näinud, et nii suur hulk lund moodustavatest kristallidest oleksid sellised. Tavaliselt on neid vähe. Sellised kaetud sambad tekivad siis, kui alguses soosivad pilvedes olevad keskkonnatingimused sammaste teket, kuid seejärel liiguvad kasvavad sambad pilveosasse, kus on soodustatud plaatjate kristallide teke. Seetõttu hakkavadki sammaste otsad kasvama plaatjateks. Mõne minuti pärast olukord muutus järsult, sest äkitselt hakkas pilvedest langema massiliselt lumehelbeid - hõre sadu muutus intensiivseks ja koheselt muutus ka lumekristallide koosseis: enam polnud ühtki kaetud sammast, vaid ainult kas ebakorrapärased kristallide tombud või sellised kogumikud, nagu oleksid "tüüpilised" kuuetipulised kristallid pooleks lõigatud ja siis lõikekohalt omavahel ühendatud.
11. jaanuaril oli vähemalt Tapal tugev lumesadu. Siis õnnestus üsna palju näha jää kaksistumise tulemusena tekkinud 12-harulisi kristalle.

Jaanuar keskmine

2012-01-13T23:17:00.008+02:00

Jaanuari keskmine temperatuur tuleb normilähedane, sest kuu kogu teine pool on külmaperioodi päralt - temperatuur vastab siis klimaatilisele keskmisele või on sellest madalam, tasakaalustades kuu esimese poole soojemat ilma. Ka NOAA prognoos, mida uendatakse iga päev, on kahe nädalaga kardinaalselt muutunud. Talve alguseks loeme sel korral 31. detsembrit - ehkki talv tuli hilja, järgnedes erakordselt soojale sügisele, ei ole siiski tegu sooja, vaid tavalise talvega, sest on piisavalt ka klassikalisi talveilmu. Kevadet prognoositakse siiski soojaks.

Sellise olukorra otseseid põhjuseid tuleb otsida ilmaselt ookeanilt või Ameerika poolelt. Kui senini oli aktiivse tsüklonaalsuse põhjuseks väga soe vesi Ameerika mandri lähedal, vt http://www.osdpd.noaa.gov/data/sst/anomaly/2012/anomw.1.2.2012.gif, siis ikkagi, kuna tegu on suhtelise väärtusega (võrreldes keskmisega) ehk vesi jahtub, siis nõrgeneb ka läänevool viimaks ja on rohkem antitsüklonaalset ilmastikku või põhja ja idavoolu. Kevade poole on oodata ookeani pinnatemperatuuri alanemist normist madalamale, http://www.osdpd.noaa.gov/data/sst/anomaly/2011/anomw.1.3.2011.gif sellega võiks seostada siis sooja kevadet. Veel võib põhjusi otsida päikese aktiivsusest, kuid selle mehhanism tsirkulatsioonile pole teada.

Talvest

2012-01-08T12:39:00.003+02:00

Jaanuari Horisondis on artikkel lumest. Sissejuhatuses on mainitud, et lund pole olnudki ja lähiaeg seda ei pruugi tõotada. Tegelikult sai talv siiski juba alguse ja lähiajal on lund tulemas ning kaugem tulevik tõotab talvist ilma. Mõned sulapäevad üldpilti ei muuda. Arvestama peab seda, et artikkel kirjutati novembris ning sissejuhatuses öeldu kehtis üllatavalt kaua aega.

8. jaanuari hommikul mõõdeti Väike-Maarjas selle talve kõige madalam temperatuur, milleks on -15,8°C. Temperatuuri vahe oli kl 8 ligi 18 kraadi (Liivi lahe saartel üle +2°C ja Pandiverel kuni -16°C).

Sissekannete tegemine opiiratud

2012-01-07T12:45:00.002+02:00

NB! Kuna võimalused uute sissekannete tegemiseks on väga piiratud, siis lähiajal ei pruugi siia midagi uut lisanduda. Kommentaaridele vastamiseks siiski aega leiab. Senikaua uurige juba olemasolevaid postitusi või seda: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/

Mõne põneva pildi saatsin ka siia, paar tükki neist: http://www.clouds-online.com/cloud_atlas/stratocumulus/images/stratocumulus_stratiformis_2.htm ja http://www.clouds-online.com/cloud_atlas/other_cloud_photos/images/0044.htm

Polaarfront

2011-12-29T00:47:00.003+02:00

Polaarfrondi teooria lõi Norra koolkond 1920ndatel. See juhatas sisse uue ajastu meteoroloogiasse ega pole minetanud oma tähtsust tänapäevalgi. Sellel on keskne koht, seletamaks parasvöötme tsüklonite teket ja arengut. Polaarfront on klimatoloogiline front, mis eraldab polaarset õhumassi troopilisest ja kõige aktiivsem tsüklonaalne tegevus on seotud just sellega.
Taas võib välja tuua ühe erakordselt ilmeka näite polaarfrondist, kust saab aimata ka Rossby laineid:

Gröönimaa juures on näha arktilist fronti. Klikkides pildile näeb originaali.

Kolmas kord juba

2011-12-28T21:41:00.005+02:00

28.12. kordus kolmas kord: päev oli ilusa ilmaga, aga õhtuks tekkisid kiudpilved, tuul pöördus ja õhurõhk hakkas intensiivselt langema. See on märk lähenevad tormist. 29.12. torm tuleb nõrgem, sest tsüklon on küllaltki palju jõudnud okludeeruda. See aga tähendab veel seda, et tsükloni liikumiskiirus väheneb, seda ümbritseb külm õhumass ja vihm asendub aja jooksul lumega. Nii tulebki uusaasta miinuskraadidega. Vähetõenäoline siiski, et see jääb püsima, vaid paar päeva on külmemat ilma ja siis taas sula.

Praegusele sarnane tsüklonite aktiivsus oli ka oktoobris ja novembris, kuid ometigi oli siis ilm ebatavaliselt vaikne ja soe. Alles novembri lõpus olid ilmad tormisemad ja tuli ka arvestatav kogus sademeid. Sügisel liikusid tsüklonid nii kaugel põhjas, et nende otsene mõju siia ei ulatunudki, kuid siiski hoidsid lihtsalt õhu hästi soojana. Nüüd aga on polaarfront liikunud lõuna poole ja tsüklonite trajektoor on samuti väiksematel laiustel ja need toovad palju sademeid ja torme. On põhjust arvata, et aja jooksul liigub polaarfront veelgi lähemale, mistõttu tsüklonid hakkavad üle Eesti liikuma. See tähendab ka talvisemat, kuid veelgi muutlikumat ilma. Maksimum võib tulla veebruaris, kuid edaspidi tõrjub päikese soojendav mõju (see on siiski kaudne) polaarfrondi taas põhja poole ja see tähendaks sooja kevadet.

Kas vesi võib jäätuda, kui õhutemperatuur on üle 0°C? Jah, võib, selleks on kaks võimalust, pidades meeles, et õhutemperatuuri mõõdetakse vähemalt 2 m kõrgusel. Esimesel juhul moodustub hall, kui tuult pole ja ilm on selge või vähese pilvisusega. Maapinna temperatuur langeb kiirgusliku jahtumise tõttu nullist madalamale ja veeaur saab kristalliseeruda. Teine võimalus on siis, kui õhutemperatuur on küll üle 0°C, aga toimub intensiivne külma õhu advektsioon. Sel juhul pole atmosfääri vastukiirgust, vaid Maa efektiivne kiirgus on väga suur ja see tingib ka esemete suure kiirgusliku jahtumise, seda ka siis, kui on tuuline. Kõige paremini toimib see efekt muidugi maapinna puhul. Nii võibki juhtuda, et õhus on napid plusskraadid, aga ometigi vesi lompides hakkab jäätuma. 1,5 km kõrgusel on õhutemperatuur -10°C või madalam.

Ilm oskab üllatada

2011-12-27T15:11:00.003+02:00

26.12. õhtu oli esialgu peaaegu selge, tähed särasid. Hiljem ilmus taevasse kõrgrünkpilvi, kuid needki kadusid üsna ruttu. Enne südaööd kattus ümbrus kiiresti kihtpilvedesse ja hakkas uduvihma sadama. Tuul tasapisi tugevnes. See näitas, et oli alanud intensiivne sooja õhu advektsioon. Edaspidi pilvede alumine piir tõusis, lisandus keskmise ja ülemisi kihi pilvi ning hommikuks oli tuul juba väga tugev. Kella 11ks jõudis loodest kohale külm front, põhjustades tormituuli (meenutasid pagi), paduvihma ja äkilist temperatuurilangust, vt http://www.ilm.ee/?49667. Seejärel eemaldus front kagu poole, kusjuures pilvede vertikaalne ulatus suurenes ja sadas ka rahet. Äikest ei täheldatud. Mõnes kohas kirjeldati frondi üleminekut nagu oleks tume sein tulnud ja seejärel puhkes pagisarnane tuul.
Pärast fronti selgines taevas kiiresti, tuul jäi lühiajaliselt vaikseks, kuid tugevnes siis uuesti. Ilm oli õhtuks selge, nagu poleks ööpäeva jooksul midagi vahepeal toimunud. Järgnevalt paar pilti, kui front eemaldus:

Külmi fronte on kaht tüüpi: I ja II liiki. I liiki on aeglaselt liikuv ja külmal ajal võib sarnaneda tagurpidi soojale frondile, soojal ajal on võimalik siiski ka äike jm konvektiivsed nähtused. II liiki on kiiresti liikuv külm front ja võib konvektsiooni ja äikest pakkuda aastaajast sõltumatult. Selle liikumiskiirus on 40-60 km/h, kuid on juhtunud, et ka kuni 90 km/h. Ilmselt oli nüüdki tegu II liiki külma frondiga, sest liikumiskiirus oli veidi üle 15 m/s ja see põhjustas konvektiivseid nähtuseid vaatamata stabiilsele soojale õhumassile.
Seekord oli väga hästi välja kujunenud tsükloni soe sektor koos sooja konveierilindiga. See viimane tähendab sooja ja niisket õhuvoolu sooja sektorisse ja edasi sooja frondi kohale ning on märgitud alljärgneval satelliidipildil:
Allikas: KNMI

Soe konveierilint toob õhu kaugemalt väiksematelt laiustel ja on muide põhjuseks ka sel satelliidipildil Atlandi ookeani kohal näha oleva komataolise pilvemassi tekkes.

Jugavoolu-kiudpilved

2011-12-27T00:06:00.004+02:00

Prognostiliselt on üheks olulisimaks pilveliigiks kiudpilved. Mitte küll igasugused kiudpilved ei näita ilmamuutuseid, kuid teatud alaliigid ja vormid on selles osas väga ilmekad. Üks sellistest on jugavoolu-kiudpilved, mis liiguvad väga kiiresti ja on pidevalt kuju ja vormi muutvad. Sageli on need ribade või vöötidena üle taeva, kuid mitte alati.
Üks raamat kirjutab neist niiviisi: "And it is of course so marvellously contrasted with the blue sky because it has that pure whiteness of ice clouds. If this cloud should be thought to be a lower cloud composed of water droplets then it cannot be because latter would show shadows. There are no signs of shadows. Just occasionally, when the coming weather is likely to be of the most violent kind, the density of these jetstream cirrus banners becomes such that they can cut out the sunlight and so show some shadings of their bases but such banners are rare, thank goodness." (Watts, 1994, 1999)
Enne päikese loojumist andsid tihedamad kiudpilvetopid (Cirrus floccus) varjusid ja suutsid päikeseketta ette liikudes osaliselt selle valguse blokeerida, mis näitab, et seega sobib raamatust toodud lõiguga järeldus: need pilved 26.12. õhtul, mis läänetaevas ilmusid, on tugeva tormi kuulutajad.
Järgnevalt paar fotot nendest rajuse ilma indikaatoritest:

Tropopausist

2011-12-26T21:03:00.003+02:00

Tropopaus on troposfääri ja stratosfääri vahekiht, milles troposfäärile iseloomulik temperatuurilangus väheneb, kaob või muutub vastupidiseks. Väär on arvata, et tropopaus on ühtne kiht, vaid seal on palju katkestusi, eriti klimatoloogiliste frontide piirkonnas. Üsna sageli on tropopaus mitmekihiline, mis temperatuuri profiilis tähendab, et teatud kihtides on temperatuur muutumatu, siis langeb ja siis tõuseb uuesti ja nii mitu korda. Tropopaus on väga selgelt eristatav troopikas, kuid pooluste piirkonnas troposfääri ja tropopausi piir ähmastub. Pooluste kohal võib troposfäär sujuvalt üle minna stratosfääriks.
Mida kõrgemal asub tropopaus, seda madalam on seal ka temperatuur. Kehtib ka vastupidine seos: mida soojem on õhumass, seda kõrgemal asub tropopaus. Tropopaus on troopikas 15-18 km kõrgusel aluspinnast, kuid pooluste piirkonnas vaid 8-10 km kõrgusel. Keskmistel laiustel (40°-50°) on tropopausi kõrgus 10-12 km, olles suvel kõrgemal kui talvel, aga see sõltub sellest, kas vaadeldav piirkond jääb polaarfrondist pooluse või ekvaatori poole. Kui polaarfront liigub üle vaadeldava koha ekvaatori poole, siis selle koha kohal tropopaus tuleb madalamale ja vastupidi.
Hetkel ongi selline olukord, kui 26.12. liikus polaarfront üle Eesti põhja poole, mistõttu tropopaus tõusis võrreldes 25.12. koguni vähemalt 1,5 km, sealjuures langes temperatuur troposfääri ülaosas -59°C-lt (25.12.) -67°C-ni (26.12). Kui möödunud ööpäeval oli tropopaus aluspinnast umbes 10 km kõrgusel, siis nüüd peaaegu 12 km kõrgusel. Muide, niisuguseid väärtuseid (12 km, -67°C) on väga harva isegi suvel, üheks erandiks oli 2001. a. juuli keskpaik, kui siiamaile jõudis eksootiline õhumass. Eestist vaid veidi edela pool oli tropopaus 26.12. veelgi kõrgemal ja temperatuur seal koguni -70°C. Üldjoontes on sellise olukorra põhjuseks see, et tänu jugavoolule jõudis Eestini Atlandi ookeani keskosast mereline troopiline õhumass. Kui kevadel ja eriti suvel tähendab see niisket ja lämbet ilma, siis praegusel ajal toob see lihtsalt kevade hõngu.
26.12. õhtul nõrgenes tuul, kuigi õhurõhugradient oli endiselt väga suur. Selle põhjuseks on tuule suuna muutumine ehk teisisõnu, olgu õhurõhugradient kui tahes suur, siis tuule suuna muutumise ajaks nõrgeneb tuul ikka, kasvõi lühiajaliselt. Mõnikord soojal, pikkade päevade ajal, võib täheldada vähemalt sisemaal järgmist huvitavat nähtust. Kui päev on väga tuuline, aga õhurõhugradient on juba vähenenud (ilmaprognoos lubab õhtuks olulist tuule nõrgenemist või tuulevaikset ööd), siis mingil hetkel õhtul vaikib tuul peaaegu äkitselt. Päike sel ajal veel paistab, kell on umbes 18-20, kui see juhtub. Üks tuule nõrgenemise põhjuseks võib-olla see, et tuul saab energiat päikeselt, täpsemalt soojalt aluspinnalt, mida päike soojendab, aga mingil hetkel, kui päike on juba piisavalt madalal horisondi kohal, siis ei soojenda see enam piisavalt aluspinda, see jahtub ja tuule energiaallikas saab otsa. Tuul säilis mõnda aega pärast õhurõhugradiendi vähenemist tugev nii inertsist, kui juba kirjeldatud energiaallika mõjul.

Tsüklonite seeriad

2011-12-25T22:40:00.005+02:00

Väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes on tsüklonite seeriad, mis tekivad peamiselt külmal poolaastal ja sagedamini ning selgemalt on väljendunud ookeanide kohal. See nähtus kujuneb polaarfrondil, kus on suur barokliinne labiilsus ja kujutab endast üksteisele järgnevaid tsükloneid, kusjuures väljakujunenud seeria puhul on korraga näha igas arengustaadiumis tsükloneid, näiteks läänepoolseim on veel alles tekkiv, kui kõige idapoolsem on juba hääbunud. Iga järgnev tsüklon liigub eelmisest tavaliselt enam või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda. Tsüklonite seeriad on iseloomulikud just pehmetele ja soojadele talvedele, kusjuures tsüklonid liiguvad siis Eestist märksa põhjapoolsemaid teid pidi. Samal ajal Ameerika poolel on normaalsest märksa külmem ilmastik, pole seegi aasta erandiks, praegune pilt on juba nädalaid kestnud: http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html, kust näeb hästi, et sellal kui Euroopas on soe, on Ameerika põhjaaladel väga külm.

Mõnikord tekib väga ulatuslik tsüklon, mis viimaks okludeerudes jääb väheliikuvaks ja eraldub sel ajal üldisest läänevoolust (cut-off low). Tsükloni mõjualal muutub atmosfäär barotroopseks, aga äärealadele, eriti lõunaossa, taandub polaarfront ühes barokliinsusega. Seetõttu arenevad lõunaosas polaarfrondil uued lained või tekivad vana tsükloni lõunaservas osatsüklonid, mis võivad tekitada sekundaarse tsüklonite seeria. Heaks näiteks oli enam kui nädala eest tsüklon nimega Hergen, mis eraldus polaarfrondist ja selle lõunaservas tekkisid osatsüklonid. Üks neist (Iven) muutus väga aktiivseks ja liikus otse üle Eesti, tuues 15.12. ohtralt sademeid, paiguti sadas kokku üle 30 mm ööpäevas.

Tsüklonite seeriate seaduspärasstega saab seletada ka seda, miks on pehmetel või soojadel talvedel tavaliselt mõni nädala või kahe pikkune talvise ilma periood. Nagu öeldud, siis seeria iga järgmine tsüklon liigub tavaliselt rohkem või vähem lõunapoolsemat trajektoori mööda kui eelmine. Nüüd võib juhtuda kaks asja: a) seeria viimane tsüklon liigub üle Eesti või isegi lõunapoolsemalt, tuues oma tagalas talvisema ilma; b) vana seeria lõppeb, aga uus veel ei alga või pole jõudnud siinset ilmastikku mõjutama hakata, seetõttu seeriate vaheajal pääseb suurematelt laiustelt jahedam õhk ka Läänemere äärde, muutes ilma jahedamaks ja/või areneb kõrgrõhkkond, mis tähendab talvekuudel samuti kargemat ilma.
Praegune tsüklonite seeria on täies hoos ja peaks hetkeseisuga lõppema aasta lõpuks. Seetõttu võib juhtuda, et uue aasta esimestel päevadel võivad tulla mõned külmapäevad. Aga kui siiski tekib uus seeria, mis hakkab kohe ka siinset ilma mõjutama, siis on nullilähedase temperatuuriga võib-olla ainult üks või kaks päeva.
Muide, praegune pilt ilmakaardil on nagu õpikust võetud, näha on ideaalset tsüklonite seeriat, millest kõige läänepoolsem on alles tekkimas, samas kõige kirdepoolsem on juba täitunud:
(allikale saamiseks klikka pildil)

Veel väärinfot

2011-12-23T20:36:00.009+02:00

Täiendatud 25.12, vt sissekande lõpus valgega kirja.
Meedias ja üldse igasugustes üllitistes ilmub nii suurel hulgal väärinfot, et kõigest ei jõuaks eluilmaski kirjutada. Siiski tahaks välja tuua ühe markantse näite.
Siin http://www.ilmajaam.ee/677902/talv-vottis-voimu-ule/ väidetakse, et meteoroloogiline talv algab siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb -10ºC-st madalamale. Esiteks ei tähista -10ºC ööpäeva keskmise läbimine mitte ühegi kriteeriumi alusel määratletud aastaaja algust, teiseks on mõisted sassi aetud. Klimaatiline talv algab siis, kui moodustub lumikate või hakkavad domineerima külmapäevad ehk ööpäeva keskmine temperatuur on 0ºC-st madalam, seda on peetud ka fenoloogilise talve algusajaks, kuid peab ütlema, et fenoloogilisi aastaaegu saab mitmeti määratleta, kas siis tõepoolest temperatuuri või hoopiski jääkaane tekkimisega tiikidele vms. Siis on veel olemas meteoroloogiline talv, mis vähemalt Eestis tähendab perioodi 1. detsembrist kuni märtsini, seega kolm kuud. Selline määratlus on puhtpraktiline, et oleks parem teha aastaaegadest kokkuvõtteid. Aga kui vaadata ingliskeelset kirjandust, siis mõeldakse seal meteoroloogilise aastaaja all pigem seda, mida meil Eestis klimaatilise aastaaja all. Samuti on aastaaegade määratlused kultuuriti ja riigiti erinevad. Igal juhul Postimehe artiklis oli mõeldud ikkagi klimaatilist talve, kuid antud vale ööpäeva keskmine temperatuur.
Olgu siis välja toodud veelkord oluline. Meteoroloogilisi aastaaegu määratletakse kolme kalendrikuu kaupa, et oleks lihtsam arvestusi pidada. Neil pole mingit otsest seost loodusega, vaid see määratlus on puhtpraktiline. Seetõttu on alati ja igal aastal kõik meteoroloogilised aastaajad olemas, sõltumata ilmastikust. Meteoroloogiline talv on detsember, jaanuar, veebruar. Mõnikord tuntakse meteoroloogilisi aastaaegu ka kalendaarsete aastaaegade nimetuse all, mis tundub ilmselt palju loogilisem ja arusaadavam nimetus. Ometigi kasutatakse seda nimetust vähem.
Klimatoloogiliste aastaaegade määratlemine põhineb keskmisel õhutemperatuuril, aga ka lumikatte esinemisel. Selle järgi algab talv püsiva lumikatte tekkimise või külmapäevade domineerimisega. Püsiv lumikate kestab vähemalt 30 (mõne määratluse järgi 10) päeva. Külmapäevade domineerimisaeg ei pruugi kattuda püsiva lumikatte esinemise ajaga. Klimatoloogilised aastaajad sõltuvast otseselt ilmastikust ja seetõttu võib mõni neist vahele jääda, seda juhtub küll vaid külmal poolaastal. Neid aastaaegu on meil tervelt kaheksa: kevadtalv, varakevad, kevad, suvi, sügis, hilissügis, eeltalv, talv. Hetkel on Eestis eeltalv, mis tähendab, et ajutine lumikate moodustub, et siis jälle sulada, samuti on üsna sageli temperatuur miinuspoolel, kuid külmapäevi on vähe.
Fenoloogiline aastaaeg määratletakse (elus)looduses toimuvate sesoonsete muutuste ja protsesside järgi. Kuna neid on väga palju, siis saab sel viisil määratleda aastaaegu väga mitmeti, nagu veekogude jääkatte, mingite taimede õitsemise, põõsaste-puude lehtimise, loomade elutegevuse iseloomu jne järgi. Näiteks on fenoloogilise talve alguseks peetud seda, kui tiikidele ja väikestele järvedele tekib püsiv jää. Inglise keeles on fenoloogiline aastaaeg ecological season.
Veel on olemas sünoptilised aastaajad ja astronoomilised aastaajad.
Kokkuvõtteks on pilt väga kirju ja tuleb väga täpselt järgida seda, millise määratluse alusel aastaaegadest räägitakse.

Sademetehulk

2011-12-21T17:13:00.003+02:00

Sademetehulga mõõtühikuks on see, kui mitu mm sadas. Kuid on väär arvata, et see on defineeritud selle kaudu, mitu liitrit või kuupmeetrit tuleb meetrile. Seda saab muidugi välja arvutada, aga ei ole sellisena defineeritud. viiteid sellele definitsioonile võib leida näiteks: http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Keskkond/04Keskkonnaseisund/10Ehuseire/KK_41.htm või http://www.aiandus.ee/vaata.php?id=1095, isegi ülikoolis loengutes on sellist käsitlust.
Sademetehulga ühik mm tähendab lihtsalt veekihi paksust, mis moodustuks siledale aluspinnale, kui sademed ei auruks, imenduks ega voolaks ära. Kas sellega üldse mingit pindala siduda või mitte, ei ome definitsioonis mingit tähtsust. Praktilistest kaalutlustest lähtudes on see siiski muidugi tähtis.

Vandenõust veel

2011-12-21T14:09:00.004+02:00

Kel on fb-i konto, see näeb pilte: http://www.facebook.com/suzanne.holmes#!/suzanne.holmes?sk=photos. Sellele sattusin, kui avaldati see uudis: http://www.alabamawx.com/?p=55225 NB! Pange tähele kommentaare!

Eraldi tõstaksin esile esimese lingi alt ühe kommentaari: /---/Yeah. It was raining in E. Tennessee today. They always spray ahead of the fronts so it'll probably rain there tonight or tomorrow. It's like they want to get all of the chemicals and metals washed out of the atmosphere so they can go all over the plants, animals, and into the water and soil.

On ammu teada, et kondensjäljed püsivad kauem ja võivad laieneda madalrõhkkondade idaservas, nendne lohkude või frontide tuleku eel, sest troposfääri ülaosas suureneb niiskus ja õhk kaldub tõusma. Niisiis aitab kondensjälgede jälgimine ka ilma lühiajaliselt prognoosida. Seetõttu ongi nüüd juhtunud selline huvitav asi, et vandenõuteoreetikud on tabanud selle seose ära ja esitanud selle uues kuues ja väga värvika interpretatsiooniga, miks seda just siis tehakse. Kondensjälgede tekkimisest: http://www.horisont.ee/node/1695
Kondensjälgi, sh püsivaid ja üle taeva laienevaid panin tähele juba enne 2000. aastat. Aga need olid tollal ja on praegugi nii tavalised, et ei osanud neid millekski eriliseks pidada. Kahjuks esimesed katsetud pilvede pildistamiseks olid 2003. aastal, aga esimesed fotod on olemas 2005. ja 2006. aastast (umbes 40 tükki). Regulaarsem pilvede ja üldse ilmaolude pildistamine algas alles 2007. aastal.

EMHI lumekaart

2011-12-20T11:15:00.007+02:00

Kuigi sel aastal jõudis lumi Eestisse väga hilja, siis ometigi on lumikatet juba olnud. Esimesed lumekaardid ehmatasid igal juhul ära, näide:

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Andmeid tuli nimelt liiga vähestest jaamadest ja seetõttu osutus programmi pakutud interpoleerimine ebasobivaks. Kui andmed tuleksid ka nendest jaamadest, kus lund ei ole, siis saaks pildi paika. Igal juhul on asi hetkel väga jama, sest isegi ilmast (meteoroloogiast) mõnevõrra teadlikud tuttavadki ei saanud aru, milles on probleem, näiteks seda kaarti vaadates olid nad kindlad, et lund oli ka saartel, kuid tegelikult ei olnud. Ka teistel detsembri lumekaartidel ilmnes see probleem, vt tänast kaarti: http://www.emhi.ee/index.php?ide=21,253
EMHIst öeldi selgituseks vaid seda, et viga tekkis interpoleerimisel ja kuna kaart koostatakse automaatselt, siis kipuvad vead sisse tulema, lisati veel, et püütakse kaardid paremaks teha, aga see võtab aega. Ikkagi jääb arusaamatuks see, et kuidas siis möödunud talvel kõik töötas suurepäraselt (automaatne kaardi genereerimine, andmed jne), kuid nüüd järsku mitte? Programm peaks lihtsalt need jaamad, kust saabuvad andmed, et lume paksus 0 cm, lihtsalt arvesse võtma ja ongi kõik.
Maiuspalad vandenõuteoreetikutele: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=s_ATdELe5hY ja http://www.alabamawx.com/?p=55225. Teisele juhtumile on selgitust lihtne leida, see on Kelvin-Helmholtz, kuid esimene on hetkel mõistatuslik, millega täpselt tegu.

Teadusuudis lumest

2011-12-19T11:13:00.007+02:00

Kuna Eesti jääb nii külma piirkonda, kus isegi väga soojadel talvedel, nagu praegune, on lumi tavaliselt nähtuseks, siis peaks lumega seonduvaga kursis olema: http://www.usatoday.com/tech/science/story/2011-12-18/snowflakes-form/52049686/1?csp=34weather&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+usatoday-WeatherTopStories+%28Weather+-+Top+Stories%29

Kui laupäeval (17.12.) sadas lund, siis kõik helbed koosnesid nagu kokkukleepunud liivateradest ehk klappisid täpselt sellega, nagu uudises olev peategelane iseloomustab levinuimaid lumekristalle. Põhjuseks ikka see, et sademed moodustusid kihtsajupilvedes, mis on vertikaalselt väga ulatuslik pilvemass. Aga väga täpselt, miks just sellised, ei tea keegi. Igal juhul on maailma meedia hakanud selle temaatika vastu huvi tundma, sest mujalgi on sarnaseid uudiseid (physorg näiteks).

Pilvede kaart

2011-12-14T17:25:00.007+02:00

Praeguseks on lühiatlas valminud, kuid vaja on lisada veel optiliste nähete osa: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kaart

Kuna programmeerimisoskusi praktiliselt pole, siis piirdub elektrooniline pilvedeatlas hetkel sellega: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kaart. Õnneks asus üks programmeerimist tundev inimene appi, kellega saab koostatud interaktiivne pilveatlas. Seal kasutatakse nii infoaknaid kui hüperlinkimist, et info jõuaks võimalikult efektiivselt huviliseni. Märkimisväärseid tulemusi ei maksa enne kevadet oodata, sest sellised asjad võtavad aega. Alguses peab programmeerija looma visiooni, mida tuleb hiljem täpsustada ja seejärel asub ta vastavat lehekülge looma. Selle juures kerkivad esile mitmed probleemid, mille lahendamine võtab aega ja lõpuks siis viimistlemine samuti.

Lumehelvestest

2011-12-06T17:04:00.008+02:00

Jaanuari Horisondis ilmub artikkel lumehelvestest. Püütakse leida vastus küsimustele, kuidas lumi tekib, miks on lumehelbed kuueharulised ja kas tõesti on kõik lumehelbed ainulaadsed. Kui varem oli Horisondis ilmapiiri rubriik ainult 1 lk, siis nüüd laiendati seda 2 lk-ni, mis võimaldab rohkem selgitavaid illustratsioone kasutada ning paremini ja mitmekülgsemalt teema lahti seletada. Kaugemas tulevikus on plaan alustada pilvedeteemalist sarja, millesse saab haakida konkreetselt vaatluse all oleva pilvega seotud aktuaalseid nähtuseid, a la tihe udu või inversioon, jäävihm jmt - kihtpilvedega otsene seos jne.
Sellega seoses avastasin, et Met Office, mis on Suurbritannia ilmateenistus, kirjutas siin http://www.metoffice.gov.uk/learning/snow/how-is-snow-formed lumehelveste kohta. Seal antakse üpris primitiivne ülevaade lumest (NB! Kasutan lund sademete, paremini väljendudes hüdrometeoride, tähenduses, mitte aga lumikatte tähenduses, mille kohta kõnekeeles öeldakse ka lumi), ebatäpsusi on juba selle tekkimise kohta. Lume tekkimisel võib öelda, et see on kahetasandiline protsess. Esiteks peab veeaur kondenseeruma, mis on iseenesest päris keerukas (heterogeenne kondensatsioon, Raoult’i seadus on siin olulised mõisted), teiseks peab olema või tekkima jäätuumakesi, sest veeauru kondenseerumiseks vajalikud ja jäätuumakesed on omadustest erinevad, jäätuumakesteks sobivad juba olemasolevad jääkristallid, aga ka teatud saviosakesed ja bakterid, samuti pilvede külvistamiseks kasutatav kuiv jää (tahke CO2) ja hõbejodiid. See, kuidas pilvedes tekib jääkristall, mis saaks olla jäätuumakeseks, on juba omaette teema, sest veepiisakesed üldiselt ei külmu, kuigi temperatuur võib-olla -20°C ja madalamgi, see on vee üks omadustest. Seega on olulist sadu andvates pilvedes korraga nii veepiisakesi kui jääkristalle, mis on sademete tekkeks äärmiselt tähtis. Samuti peab olema märkimisväärsete sademete tekkeks veepiisakeste-jääkristallide suhe teatud piirides.
Met Office´i saidil lõppeb hariv jutt sellega, et lumekristallid on alati kuusnurksed või kuueharulised. Täna sadas Tapal päev läbi lund ja oli aega uurida pilvedest langevaid kristalle - mitte ükski neist ei olnud kuusnurkne ja sümmeetria või muu nähtav korrapära puudus täiesti. Seega ei saa olla sealne väide õige. Sadanud lumele vastab täpselt see foto: http://www.its.caltech.edu/~atomic/snowcrystals/class/w050113a003.jpg. Samuti võivad olla lumehelbed 12harulised. Kristallograafiast teame, et kristallide tekke ja arengu juures võib tekkida kaksistumine. See tähendab kahe või enama kristalli sümmeetrilist kokkukasvamist. Erandiks ei ole ka jää kui mineraal - mõnikord võib leida 12harulisi lumehelbeid, mis kujutavad endast tegelikult kaksikuid, näited fotona: http://www.its.caltech.edu/~atomic/snowcrystals/class/w031224d013.jpg ja http://www.its.caltech.edu/~atomic/snowcrystals/class/w040220a039.jpg. Teisel fotol on kaksikud selgesti eristatavad - pealmine kaksik on terav, alumine aga hägune, sest pole fookuses.
Väide, et kõrgemal (ilmselt mõeldud 0°C lähedast) temperatuuril on iseloomulik keerukad tähekujulised (liit)kristallid, on selles suhtes ebatäpne, et ka -10°...-20°C juures on sellised väga tüüpilised, vähemalt olen ise seda korduvalt näinud. Klassikaline juhtum on intensiivne järveefekt, mille puhul on reeglina suured ja korrapärased kristallid, kuigi temperatuur võib-olla -10°C märksa madalam.
Horisondi loos annab kindlasti ka nii ühe kui teise asja kallal norida, kuid arvestama peab siiski lugejatega, sest kui kirjutada päris korrektselt, siis võib see enamike jaoks igav olla või väheneb arusaadavus. Siiski on võimalik kirjutada laiale lugejaskonnale elegantselt. Eks mõnes järgnevas artiklis saab sademetetekkeprotsessi pikemalt lahti seletada, hetkel jääb see kindlasti seal pisut müstiliseks.
Seega tuleb tõdeda, et desinformatsiooniga selle kõige laiemas tähenduses puutume iga päev kokku ja levitame seda ise ka, sageli küll enese teadmata.

Talv on ukse ees

2011-12-05T16:52:00.005+02:00

Järjest sagedasemad lörtsisajud näitavad seda, et talv on algamas ja hilissügis on lõppemas. Ka õhumasside kaardilt http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html näeme seda, et tsüklonid pole lõuna poolt enam sooje õhumasse kaasa haaranud ja ulatuslik okludeeruv tsüklon jahtub, sest iga parasvöötmelise tsükloni saatuseks on lõpuks ikka oklusioon ja tsükloni jahtumine, eriti talvisel ajal ja suurtel laiustel, sest parasvöötme tsüklonis tõrjutakse soe õhk viimaks tagasi väiksematele laiustele ja domineerima hakkab jahedam õhumass.
Kui vaadata õhumasside kaarti, siis on hetkel näha, et Atlandi kohal, kus jookseb kollase ja rohelise piir, on kujunemas häiritusi - need on uued sündivad tsüklonid, mis sel nädalal rohkelt sademeid toovad. Kuna nende trajektoor on ilmselt märksa lõunapoolsem, kui möödunud ulatuslik tsüklon ja seega on loota talvisemat ilma. Kujunev talvisem ilm ei pruugi olla püsiv ja võib juhtuda, et jõuludeks on maa jälle must.
Hetkel tõotab terve talv tulla muutlik ja soe, mistõttu püsivat külma ei tule. Väga soe talv ei tähenda, et kevad tuleb soe, kuigi mudelid seda lubavad, sest tsirkulatsioon võib ikkagi mingil hetkel muutuda. Hetkel on jugavool ligikaudu piki kollase ja rohelisi piiri ehk Eestist lõunapoolsem ja see võimaldab talvisemal ilmal ka meie maile jõuda.
Täiendus 6.12.: 5.12. õhtul täheldati Raplas äikest, nähti välku.

Rünksajupilved ja lörts 4. detsembril

2011-12-04T19:38:00.010+02:00

4. detsembril langes õhurõhk taas alla 980 hPa ning see soosis rünksajupilvede ja äikese teket. Ka 26.11. oli merel ja Lääne-Eestis üksikutes kohtades nõrka äikest, nüüd 4.12. taas, samuti rohkem merel ja rannikualadel. Nii nende kui eelnevate juhtumite alusel saab väita, et kui õhurõhk on ebatavaliselt madal (alla 980 hPa), siis peab arvestama ka talvisel ajal rünksajupilvede tekke ja võimaliku äikesega. Veidi rohkem talvisest äikesest: http://www.horisont.ee/node/1591.
Märga lund oli hommikul maas näiteks Narva-Jõesuus, õhtuks moodustus vesine lumikate näiteks Paides, kus sai ka lumepalle teha. Selle tõi üks rünksajupilvede süsteem. Muide, täpselt aasta eest oli samuti äikest ja õhtul rannikualadel paras lumemöll, ka see artikkel on aasta vana ja selle kirjutamine sai innustust just 4.12.2010. a. äikesest.

Tihedad kiudpilved, pärinevad rünksajupilvedest. See pilvesüsteem tõi Kesk-Eestisse lörtsi.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Sama pilvesüsteem edelataevas. Kiudpilvedega rünksajupilved (Cumulonimbus capillatus) koos äikese-kiudpilvede (Cirrus spissatus cumulonimbogenitus) ja kõrgrünkpilvedega (Altocumulus perlucidus).

Ümaratipuline rünksajupilv (Cumulonimbus calvus) Soome lahe kohal.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Alasiga rünksajupilved (Cumulonimbus incus, kuulub alaliik kiudpilvedega rünksajupilvede alla) Soome lahe suudme kohal.

Ilus päikesetõus

2011-12-03T18:47:00.010+02:00

3. detsembri hommik üllatas Tallinnas ilusa päikesetõusuga, mida näeme järgneval fotol.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Need pilved on tekkinud meresoojuse mõjul (nõrk järveefekt). Pilvi ei pea liigiliselt defineerima kui ainult ühte või teise liiki kuuluvaks. Looduses näeme sageli pilvedesegusid, millel on kahe või enama liigi tunnuseid. Antud juhul oli nii rünkpilvedele kui kihtrünkpilvedele omaseid jooni, mistõttu võib öelda, et tegu on Cumulus-Stratocumulusega (rünk-kihtrünkpilvedega või rünkpilvede ja kihtrünkpilvede seguga).

Õhtul tekkisid kihtrünkpilved, mille alus oli muhklik.

Pilvede kiire muutumine või kas ikka?

2011-12-02T22:10:00.008+02:00

30. novembril oli vaja Rakveres teha C-kategooria linnasõidu ARKi eksam. Pärast eksamit oli aega jälgida ka taevast. Veidi enne lõunat olid näha ideaalse välimusega kõrgrünkpilved, kuid juba mõned minutid hiljem taeva ilme muutus ja näha on kihtpilved. Kas pilved tõepoolest muutusid nii kiiresti ja nii ulatuslikult?

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Selle juures aitab meid teadmine, millised on võimalikud üleminekud pilveliikide vahel. Selle kohta on pilveatlases olemas ka tabel.
.
.
.
.
.
.
.
.
Sealt näeb, et Ac ja St ristumiskohas on lahter tühi. See tähendab, et vastavat üleminekut (Ac→St) ei saa toimuda. Seega on järeldus see, et kihtpilved liikusid üle taeva, varjates kõrgemalasuvad kõrgrünkpilved. Kui meil oleks ainult kihtpilvedega foto ja näitaksime seda näiteks ilmavaatlejale, et ta kirjutaks üles pilveliigid, siis ta kirjutaks ainult kihtpilved. Kõik ülejäänud kõrgemalasuvad pilved jääksid märkamata ja fikseerimata. Seega ei tähenda kihtpilvedega kaetud taevas seda, et kõrgemal pole teisi pilveliike. Ka vaatluspäevikutesse märgitakse muidugi vaid need pilved, mida vaatleja näeb. Ülejäänud pilveliigid saaks satelliidipiltidelt kätte.

Väärinfot pilvedest

2011-12-02T21:55:00.003+02:00

Norra lehekülgedelt leiab palju ilusaid pilte pilvedest, kirjutatakse huvitavatest juhtumitest. Taaskord võib lugeda: http://met.no/Nyheter/%22Wall+cloud%22.b7C_w7DQWz.ips ja http://www.yr.no/nyheter/1.7897695. Siiski tuleb vaidlustada arvamus, et tegu on wall cloud´ga, vaid seal on tegu pagipilvega, midagi rullpilvele lähemal olevat (juba siit saab vihje: http://en.wikipedia.org/wiki/Shelf_cloud#Shelf_cloud). Wall cloud on ikkagi klassikalises tähenduses mesotsükloniga seotud ja samuti pole välimus Norras tehtud fotodel olevaga vastavuses.
See näitab kahjuks seda, et ei saa uskuda isegi asjatundjaid, mida nad ütlevad ja arvavad. Alati tuleb ise mõelda ja läbi analüüsida, kas öeldu on ikka õige või mitte (kriitika). Alati ei saa nii teha, aga antud juhtumi puhul pole see probleemiks.

Tormid viimastel päevadel

2011-12-02T21:36:00.006+02:00

Pikaajaline ametlik nimepaneku traditsioon tsüklonitele on olemas vaid troopiliste tsüklonite puhul. Siiski pannakse ka parasvöötmelistele tsüklonitele nimesid, seda eelkõige Euroopas. Sakslased nimetavad kõik antitsüklonid ja tsüklonid, kuid norralased panevad vaid kõige ägedamatee tormidele nimesid. Siit http://www.dn.se/nyheter/sverige/darfor-blev-lill-berit-utan-namn selgub näiteks, et nimekiri tulevastele suurtele tormidele on olemas, kuid see on salajane. Nimeliste tormide nimekiri koos lühikirjeldusega on siin: http://met.no/Norske+ekstremv%C3%A6r+f%C3%A5r+navn.9UFRjO2L.ips. Esimene link annab võtme ka sellele, kas sakslaste Yoda on sama torm, mida Norras ametlikult nimetatakse Beritiks? Esiteks näeme, et Berit (vt ka list) oli Norras 25.11., samal ajal nimetasid sakslased selle Xaveriks, vt http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20111125.gif, seetõttu mitte neid segi ajada. Sakslaste Yoda sai Norras mitteametliku nime Väike Berit (norra keeles Lille Berit), kuid ametlikku nime ei pandud, sest selle tuuled küündisid vaid äärmuslikkuse piirimaile. Beriti (sakslaste Xaver) ajal olid tuuled äärmuslikud, ka ilmakaartidel on näha, et selle baariline gradient oli Yoda omast suurem. Xaver-Beriti ajal alles formeerus Yoda. Seetõttu me räägime kahest täiesti erinevast tsüklonist. Seega, kui mingi uudis või kokkuvõte nendest tormidest peaks kuskil tulema, siis siinöeldud silmas pidada!

Kui uskuda prognoosi, siis on Bob laupäevaks oma servaga kohal, möödunud ööl oli veel kaugel Atlandil. Laupäevaks on see tsüklon juba kindlalt okludeerumisstaadiumis, kuid õhurõhugradient ilmselt säilib ja sellest ka tormine tuul. Kui põhitsüklon on Norra merel, siis peab valmis olema muidugi ka osatsüklonite või lohkude tekkeks, need toovad tihti just saju.

Esimene suurem lörts

2011-11-26T13:16:00.009+02:00

26. novembril õnnestus näha ja jäädvustada selle sügise esimene suurem lörts. Üldse esimest lörtsi nägin Tapal oktoobri keskpaigas, kuid see oli nii vesine ja meenutas vihma, et ilmselt vähesed said aru, et tegu lörtsiga. Kui on soov kindlaks teha, kas arvatavad sademed on vihm või vesine lörts, siis tuleb lasta sademetel langeda tumedale riidele, kasvõi käisele ja veidi oodata - kui on lörts, siis vedel vesi imbub riidesse ja tahke osa jääb kuivale ehk nähtavaks. Nii tegin ka oktoobris sademete liigi kindlaks.

Esimene lumi sadas Eestis sel sügisel 21. novembril, kusjuures mõnes kohas moodustus õhuke lumekirme. Tegu polnud klassikalise lumega, vaid teralume ja lumeteradega. Teralumi kuulub lume alla, lumeterad aga mitte. Aga juba õhtul läks ilm sulale ja järgmiseks päevaks oli lumekirme kadunud. Nüüd, 26. novembril, sadas juba üsna intensiivset lörtsi, kusjuures see meenutas lund. Kõige huvitavamateks sademeteks peangi just lörtsi ja rahet.

Lörtsi sajab siis, kui pilvede ja aluspinna vahele jääb õhuke, mõnesaja kuni kilomeetri paksune õhukiht, kus temperatuur on üle 0°C, samal ajal on aluspinna lähedal temperatuur üle 0°C, kuid mitte kõrgem kui +8°C ja pilvedes ning pilvede all madalam kui 0°C. Pilvedes peab samal ajal toimuma küllaltki intensiivne Bergeron-Findeiseni protsess ehk pilvede paksus on tüüpiliselt lörtsi ajal mitu kilomeetrit. Ilmselt on levinud kujutlus, et lörtsi sajab suurte räitsakatena. See on sageli nii, kuid vahel võib lörts ka väga peente helvestena olla. Samuti teeksin vahet märjal lumel ja lörtsil. Märg lumi sajab helveste või lumekristallidena, kusjuures need on niisked, kuid mitte sulanud. Lörts peab olema vähemalt osaliselt sulanud. Väga sageli sajab vihma ja lörtsi koos, harvem juhtub nii, et sajab ainult osaliselt sulanud helbeid/räitsakaid, kuid vihmapiiskasid pole. Võib sadada ka jäälörtsi, sel juhul on pilvedes ja aluspinna kohal õhutemperatuur alla 0°C, kuid pilvede ja aluspinna vahel on soe, üle 0°C õhukiht, mistõttu pilvedest sadav lumi sulab osaliselt oma teekonnal, kuid siis jäätub külmemasse õhukihti jõudes uuesti.
Lörtsi ajal võib tihti näha, et kui vaadata horisondi lähedale, siis pilvedest ulatuvad maa poole sajujooned, kuid lõppevad siis mingil kõrgusel ära. Seal, kus need lõppevad, asub ka ligikaudu null isoterm, sest lumehelbed nõrgendavad valgust enam kui vihmapiisad ja sellest siis ka tumeda ja heleda piir pilvedest allpool. Nii võib juhtuda, et näeme sajujooni, mis aluspinnani ei ulatu ja võib tekkida mulje, et see on virga (vt esimest fotot). Tegelikult jõuavad sademed maapinnani, kuid juba vedelana.

Kui ei toimu advektsiooni ja temperatuur on üle 0°C, siis langeb lörtsi ajal temperatuur, mõnikord ka veidi nullist madalamale ja lörts muutub kuivemaks. See on tingitud peamiselt sademete aurumisest, sest aurumine neelab soojust, vähem põhjustab temperatuurilangust sulamine, sest seegi on endotermiline protsess (jää sulamisel katkeb umbes 15 % kõikidest vesiniksidemetst; kõik vesiniksidemed veemolekulide vahel katkevad alles umbes 600°C juures). Arvamus, et temperatuur langeb seetõttu, et lume või lörtsi temperatuur on madalam kui õhu oma, mistõttu sademed jahutavad õhku sel põhjusel, on väär.

26.11. lörtsi tõi kaasa esiteks see, et null isoterm asus umbes 700 m kõrgusel aluspinnast, seega lörtsi tekkeks piisavalt madalal, samal ajal liikus üle suure veesisaldusega paks pilvesüsteem ja märkimisväärset soojuse advektsiooni polnud. See pilvesüsteem oli suures osas konvektiivne, kusjuures registreeriti äikest. Termodünaamilises mõttes oli tegu pagijoonega, see on ka siin ära märgitud (kaarjas joon, millest tulevad mõlemale poole harud): http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20111126.gif, ka Estofex lubas arvestatava tõenäosusega äikest: http://www.estofex.org/cgi-bin/polygon/showforecast.cgi?text=yes&fcstfile=2011112706_201111260640_1_stormforecast.xml. Pärast selle süsteemi üleminekut võis imetleda mammatuseid, vt kolmas foto. Mida endast mammatust täpselt kujutab, seda ei tea mitte keegi. Teada on ainult see, et tegu on termodünaamilise nähtusega voolises (inglise k fluid), kusjuures pilve ja sellealuse õhumassi vahel on väga suur erinevus tuulte ja õhuniiskuse osas. Mammatus kujutab endast mullitaolisi mügaraid pilve allosas ning võib tekkida mitmete pilveliikide puhul. Kõige suurejoonelisemad on need rünksajupilvede alasite all.

Pseudovirga

Lörts (laus- ja hooglörts segamini).

Mammatus

Mis ootab meid ees? Atlandi ookeani kohal on erakordselt kiire tsüklogenees (põhjuseks väga suur atmosfääri barokliinsus), kusjuures tsüklonite seerias on tekkimas uus tsüklon, mis liigub Eestist väga lähedalt mööda. See on intensiivne tsüklon ehk õhurõhk on madalam kui 980 hPa. Seetõttu võib arvata, et oodata on ebatavaliselt madalat õhurõhku (võib langeda 960 hPa-ni) ja tugevat tuult, võimalik, et ka palju sademeid. Kaugem tulevik näitab ikka hilissügise jätkumist ja et lund ei tule või on seda lühikeseks ajaks, sest tundub, et niipea veel tsirkulatsioon ei muutu.

Tsüklon ja madalrõhkkond

2011-11-22T17:38:00.011+02:00

Mida need mõisted tähendavad? Kas need mõisted on ühese tähendusega või mitte? Kas need on sünonüümid? Argikeeles ja populaarteaduslikus kirjanduses kasutatakse neid mõisteid läbisegi. Kui vaatame, mida on kirjutatud Vikipeedia aruteluleheküljel (http://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:Ts%C3%BCklon), siis näeme, et segadust on päris palju ja õigesti pole asjast aru saadud, näiteks on seal arvamusi, et mõisted on erineva mahuga, samas jällegi arvatakse, et on sünonüümid, viimane arvamus domineerib selles mõttes, et artikkel on sellisena ka esitatud.

Et selgust tuua, võib kasutada kaht lähenemisviisi. Üks on uurimuslik-analüütiline, mis tähendab seda, et tuleb ise hakata mõtlema, analüüsima ja uurima, et jõuda selgusele, kas ja mille poolest on mõistete tähendus erinev. Teine võimalus on vaadata "õigest kohast": http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=cyclone1 ja http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=low1, sealt selgub kohe tõsiasi, et need mõisted ei ole sünonüümid ja küsimus pole ka mõistete mahus või üksteise hõlmavuses, vaid tsüklon viitab õhu tsirkulatsioonile ja madalrõhkkond suhtelisele õhurõhule. Ongi võti tähenduse selgitamiseks käes.

Väide ENEs, et tsükloni keskmes on madalrõhuala, on selles mõttes ebatäpne, et pigem on ikka madalrõhuala palju ulatuslikum kui tsüklon, näiteks võib ulatuda ümbritsevast madalama rõhuga ala tsüklonist väljapoole.

Tuleb aru saada sellest, et madalrõhuala viitab, nagu öeldud, suhtelisele õhurõhule, mitte aga normaalrõhule ja samal ajal peab olema vähemalt üks suletud isobaar: näiteks võib-olla tsüklonite vahel väljakujunemata baariline väli, milles on õhurõhk normaalrõhust märksa madalam, kuid see pole madalrõhuala, kui vaadata ainult seda ala koos külgnevate tsüklonitega ja on madalrõhuala koos tsüklonitega suurema ala suhtes, mis jääb tsüklonitest ja nende vahele jäävast alast väljapoole, sest ümber sellise suure territooriumi saab tõmmata suletud isobaare. Veel üks näide. Olen näinud ilmakaartidel peamiselt Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere piirkonnas tsükloneid, mille keskmes on õhurõhk normaalrõhust kõrgem, kuid ometigi on tegu madalrõhualaga, sest ümbruskonnas on õhurõhk kõrgem.

Illustratsioon (ilmakaart 22.11.2011, allikas FM): Islandi ja Gröönimaa kohal on ulatuslik madalrõhkkond, milles on mitu tsüklonit. Kui võtta suurema ulatusega kaart, siis võib näha, et saab tõmmata tsüklonite ja nende vahele jääva ala ümber suletud isobaare, seega siis on see madalrõhkkond (antud juhul kasutaks täpsemat mõistet madalrõhuväli), milles on tsüklonid.

Kuubilise jää halod

2011-11-19T19:38:00.013+02:00

Kogu jää ja lumi, mida looduses kohtame, on heksagonaalse süngooniaga. Siiski, kõrgel atmosfääris võib tekkida ka kuubilist jääd, seda tõestavad mõned vaadeldud optilised nähtused. Üks sellistest oli 1997. a. Tšiili põhjaosas, foto: http://users.tkk.fi/~masillan/ichalos/

Veidi selgitusi jää kohta. Jää on mineraal nagu teemant või soolgi ehk siis vesi tahkes kristalses olekus. Looduses kohtame jääd, mis on veest kergem ning mida nimetatakse jää modifikatsiooniks Ih. Jäämodifikatsioone ehk erineva struktuuriga jääliike on palju – neid on teada vähemalt 15 ja lisaks amorfne (vt www.ilm.ee/index.php?45579) jää. Kuna looduses oleva jääga puututi kõige varem kokku, siis sellest ka tähistus I ning h tähendab, et jää on heksagonaalse (kuusnurkne) süngooniaga ehk lihtsustatult võib seda ette kujutada nii, et jääkristallides paiknevad vee molekulid kuuekaupa kuusnurkadena.

Jää Ih on stabiilne temperatuuril 0°...-200°C (ühe atmosfääri ehk 1013,25 hPa puhul) ja kuni rõhuni 0,2 GPa ning tekkimisvahemik on 0°...-100°C, mistõttu looduses kohtame just seda modifikatsiooni.

Temperatuurivahemikus ligikaudu −50° ...−140°C võib tekkida kuubiline jää (jää I allmodifikatsioon Ic), kuid see on ebastabiilne, samuti saab see tekkida ka veeauru sublimeerumisel -80°C ja madamalate temperatuuride juures või väga väikeste veepiisakeste jäätumisel madalama kui -38°C juures. Mõnikord tekib kuubilist jääd atmosfääri ülakihtides, mida tõestavad vaadeldud optilised nähtused, artikkel, kusjuures selle tähtsus atmosfääris võib-olla arvatust palju suurem. Kui temperatuur tõuseb üle -33°, siis muutub kuubiline jää heksagonaalseks.

Kuubilise jää lihtvorm on oktaeedriline, kuid selle tipp võib-olla ka puudu, st otsekui ära lõigatud. Oktaeeder on 8-tahuline suletud vorm, mis moodustub kolmest peegelpindadega risti paiknevatest 4. järku teljest. Kristallograafias nimetatakse kuubiliseks ehk isomeetrilise süngooniaga kristallideks neid, millel on vähemalt 4 kolmandat järku sümmeetriatelge. Selliste kristallide lihtvormid ei pruugi olla üksnes kuubid, vaid oktaeedrid (jää erim Ic, teemant), dodekaeedrid (granaadid) jne.

Kuubiline ja heksagonaalne jää. Allikas ja allikas

Väga suurtel rõhkudel (tuhandeid ja kümneid tuhandeid atmosfääre) saadakse enamus ülejäänud jää modifikatsioonidest, sealjuures XII (saadud 1996. a.) ja suurema rooma numbriga tähistatud jääerimid on saadud alles viimastel aastatel. Suurem osa neist on veest tihedamad, sest tavalisel jääl on molekulvõre tüüpi kristallistruktuur, kuid teistel jääerimitel aatomvõre tüüpi kristallistruktuur.

Pikemalt: http://www.ilm.ee/index.php?46789

Rullpilv 12. juuni õhtul

2011-11-19T15:37:00.007+02:00

Minult on küsitud, kas mul on pilte rullpilvest. Jah, on küll, järgnevalt on ühest juhtumist pilte, see oli 12.6.2011.

Juba mõni päev oli Eesti jäänud väga sooja õhumassi, nii et päeval oli sooja üle 25 °C. Aja jooksul liikus külm õhk kirdest ja läänest lähemale, nii et lõpuks jäi soe õhk mõnesaja km laiuse koridorina Baltimaade kohale. Eestis oli üldiselt selge ja kuiv, mujal oli äikest. 12. juunil arenes Soome lõunaosa kohal ulatuslikult äikesepilvi, mis aja jooksul ühinesid. Kuna pikepeale suurenes laskuvate õhuvoolude osakaal, mõned neist olid väga tugevad, siis tekkisidki õhulained, millest vähemalt esimene moodustas rullpilve. See levis üle saja km lõuna poole ja pärast päikeseloojangut jõudis vaatevälja.

Näidistekstid pilvedest/Jää ja lumi

2011-11-18T11:55:00.007+02:00

Kodukal on saadaval mõned näidistekstid pilvedest: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/Kiudpilved.htm
http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kihtpilved.htm
http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/kihtsajupilved
Nendest kiudpilvede ja kihtpilvede tekstid lähevad peatselt muutmisele.
*************
Kuna lumi on kohe ukse ees, siis kirjutasin veidi jääst, sest võiks ju pisut teada, millega on tegu: http://www.ilm.ee/index.php?46789.
Vesi on hämmastav aine, üks selle põnevamaid omadusi on selle vedelaks jäämine kapillaarides ja väikeste tilkadena isegi siis, kui külma on 20 kraadi ja enam, samuti selle äärmiselt suur lahustamisvõime, katalüsaatoriks olemine paljudele tuntud keemilistele reaktsioonidele jne. Veest kui anomaalsest ainest on seal sarjas pisut juttu.

Artikkel Tähekesest

2011-10-28T23:56:00.004+03:00

1998. a. veebruar

See pilt käib selle jutu juurde:

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/huvi.htm

551. postitus: veelkord kondensjälgedest

2011-10-27T17:55:00.002+03:00

Seekord olgu toodud vaid paar linki.

http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/reaktiivlennukite-taga-holjuvad-kondensjaljed-soojendavad-oid.d?id=47045350

http://www.horisont.ee/node/1695

Pilvede käsiraamatu käsikiri on valmis

2011-10-23T12:58:00.002+03:00

Käsikiri sai viimaks valmis. A4 formaadis on sel 170 lk, jooniseid ja fotosid on saja ümber (nummerdanud ei ole). Nüüd on vaja veel käsikirja küljendada ja lasta keeletoimetajal üle vaadata, et see saaks trükivalmis. Kas ja millal see trükki jõuab, on hetkel teadmata, sest kui teha see värvitrükina jne, siis on kirjastuste pakutav hind äärmiselt kõrge. Teine võimalus oleks teha bartertehing, millest kirjastused huvitatud aga ei ole. Kolmas võimalus on raamat välja anda e-raamatuna, mida saab kas vastava tasu eest teatud arv kordi endale alla laadida või kasutada e-lugerit. Kolmas võimalus näib hetkel kõige reaalsem.

Uus raamat meteoroloogiast

2011-10-23T11:12:00.007+03:00

Käisin poes, ostsin siiski ära ja tutvusin raamatuga lähemalt. Raamat on päris uhke ja asjalik, võrreldes 1998. a. väljaandega on seal olulisi muudatusi, kuid peatükid on ikkagi samad.

Järgnevalt on mõned vea- või ebakohad, mis silma hakkasid (neid on ka 1998. a. väljaandes).

1) Seal, kus räägitakse sademetest ja atmosfäärinähetest, võiks olla kirjas eraldi märkus, et hall ei ole külmunud kaste, nagu sageli arvatakse. Hall moodustub õhuniiskusest sublimatsiooni teel.

2) Tüüpiline on seal ka arusaam äikesest. Raamatus on öeldud, et äike on sädelahendus pilvede, pilvede ja maa või pilvede ja kõrgemate õhukihtide vahel. See lause käib välgu, mitte äikese kohta. Äike on kompleksne nähtus, mis koosneb mitmest komponendist, mitte ainult välgust. Välk aitab lihtsalt aru saada sellest, et tegu on äikesega. On juhtumeid, kui äike on välkudeta ja kui välgud on äikeseta tekkinud. Iseasi loomulikult, et see on segadusttekitav jne, aga lennunduses peaks sellest aru saama, sest ka lennuk võib vallandada välgu.

3) Pagi kohta on öeldud, et selle tugevus on 25-35 m/s. Ka 10-15 m/s äkilist tuule tugevnemist seoses rünksajupilvedega saab pidada pagiks.

4) Pilvede teema on problemaatiline nagu alati. Alguses muidugi pilvede klassifikatsioon - kihtsajupilved võidakse paigutada ka keskmiste pilvede hulka ja see on eelistatavam. Samuti tuleks mainida, et olemas on ka teistsuguseid klassifikatsioone. Kiudrünkpilvede fotod on sel juhul isegi hästi valitud, kuigi teisel pildil on pigem tegu kõrgrünkpilvedega. Kiudkihtpilvede teisel fotol on pilkupüüdvad halovormid. Võiks olla mainitud, milliste halodega on tegu. Kõrgrünkpilvede pildid ei ole väga head, need sarnanevad umbes 1,5-2 km piiril asuvate kihtrünkpilvedega. Kõrgkihtpilvede teine foto ei ole hea, raske on aru saada, milliste pilvedega seal üldse on tegu. Kihtrünkpilvede teine foto on tegelikult kõrgrünkpilvedest, sest fotolt on selgesti näha, et need ei ole madalad pilved ja nende elemendid on üpris peened ja teravate servadega, mis ei ole kihtrünkpilvedele iseloomulik. Kihtsajupilvede esimene foto on kahtlane, seal näivad olevat kihtrünkpilved, kuid õnneks teine pilt on isegi üsna ilmekas. Foto rünksajupilvede tipu laialivalgumisest on huvitav, sest näha on ainult alumist osa koos arcusega, tippe ei ole üldse näha. Küllap peab siis ette kujutama, et tipud valguvad laiali (see võib fotol oleval juhul reaalselt toimuda). Äikesepilve ees pöörlev tume pilvevall - tegu on Cb arcus-ega ja mõeldud tumedat narmalist pilve osa kohe enne sajuala. Raamatus öeldakse, et see pöörleb ja seal võib tekkida tromb või vesipüks. Tegelikult käib see tüüpiliselt wall cloud-i kohta, samuti ma ei ole näinud, et arcus-e osa eriliselt pöörleks, kuid mitmes suunas pilvede liikumist olen näinud. Ka väide, et ümaratipuline rünksajupilv ei põhjusta äikest ega intensiivseid sademeid, on vale, olen korduvalt näinud, et on ikka küll selle alaliigi puhul olnud äikest, sadanud tugevat hoovihma ja rahet, eriti ilmekas oli selle poolest 6.7.2010.

5) Sademed. Võiks olla mainitud, et sademed tekivad jääkristalli- ehk Bergeron-Findeiseni protsessi tõttu (teised sademetetekkeprotsessid on keskmistel laiustel vähetähtsad) või vähemalt seda, et sademete tekkeks peab pilvedes olema nii jääkristalle kui veepiisakesi. Raamatus olevast jutust ei loe seda välja, pinguta palju tahad. Lumehelveste kohta on kirjutatud, et neid on 9 tüüpi. Tegelikult on erinevaid lumekristallide kujusid tuhandeid, seega 9 käib ilmselt põhitüüpide kohta. Lumehelveste kohta on kirjas, et nende teket mõjutab õhutemperatuur. Niiskus on tegelikult sama oluline mõjutaja. Kuigi jah, õhutemperatuur määrab selle, kui palju saab niiskust õhus olla, ei ole siiski seos lumekristallide kuju ja temperatuuri vahel nii jäik, et saaks mõju taandada vaid temperatuurile.

Sellest pole raamatus juttu, kuid on huvitav, et reaalsetes lumesadudes ei ole korrapärased jääkristallid ülekaalus, vaid enamus lumehelbeid on ebakorrapärased, tombukujulised ja defektsed. See on eriti tüüpiline siis, kui tegu on lauslumega. Järveefekti lumekristallid on jällegi ülimalt ilusad, korrapärased ja vastavad levinud kujutlustele.

Ööpäeva sademeterekord 4.7.1972 Metsküla, 148 mm - selle üle on vaieldud, kas ikka on õige või mitte. Kahtlusi on see juhtum tekitanud. Näiteks lükkas hiljuti A. Kallis ümber lumepaksuse rekordi (97 cm Pagaril) õigsuse, nii et uurida ja kahelda tasub alati. Õigest lumepaksuse rekordist: http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887,1418,1433

6) Tsükloni arengust on esitatud klassikaline Norra koolkonna mudel. 1990ndatel arendati välja Shapiro-Keyseri mudel, mis sobib ookeani kohal arenevatele intensiivsetele tsüklonitele, see seletab muu hulgas ära nähtuse, mida nimetatakse warm seclusion.

7) Antitsüklonitest on väga vähe infot. Võiks olla pikemalt, milline on tüüpiline antitsüklonaalne ilmastik, kuidas kõrgrõhkkonnad tekivad jne. Väär on arvata, et antitsüklonites on ilm tüüpiliselt ilus ja selge, tegelikult on kaks tüüpilma, kas täiesti pilves ja sombune (tavaline sügisel ja talvel), põhjuseks inversioon, või selge.

Antitsüklonite tekke kohta kirjutasin siia: http://www.ilm.ee/?48026

8) Troopilised tsüklonid. Väide, et ekvaatoril neid ei teki, sest Coriolisi jõud on liiga väike, on üldjuhul õige, kuid on erandeid, näiteks 2004. a. tekkis India ookeani kohal troopiline tsüklon Agni kõigest 80 km ekvaatorist põhja pool. Torm saavutas 1. kategooria. Väide, et sademed orkaanis tulevad rünksajupilvedest ja seal on tugev äike, pole päris õige. Orkaan koosneb paljudest pilveliikidest, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugi olla suurim osakaal. Maksimaalses arengustaadiumis olevas tormis võib-olla ulatuslikul alal kihtsajupilvi. Tugevaimad sademed ja äike on seotud orkaani spriraalharudega (feeder bands), kuid ka seal on äike üldiselt nõrk, kui aluseks võtta välkude hulk. Teine ohtlike nähete tsoon asub orkaani silma seintes ja otse selle all. Intensiivsem äike on seotud tavaliselt orkaani äärealadel tekkinud rünksajupilvede süsteemidega, seal võib ka tornaadosid tekkida.

9) Aeroloogilised diagrammid. Raamatus on toodud kaks diagrammi koos konkreetse ajahetkega. Tekstis räägitakse aga üldiselt, kuidas diagramme teha ja kasutada. Tegelikult oleks hea, kui räägitaks lahti ka need konkreetsed näited, et mida sealt võib välja lugeda jne. Nii tekib parem seostatus materjaliga.

10) Satelliidipiltide ja baarilise välja iseloomustavate kaartide näiteks on millegipärast vanast raamatust ümber trükitud. Seetõttu on kvaliteet halb. Ometi on võimalik kätte saada nii palju erinevaid pilte ja kaarte.

11) Oluliste ilmastikunähete kaardid (SIGWX). Need on kättesaadavad ka EMHI kodulehelt. Millegipärast on nii, et vanast trükist saab palju rohkem tingmärkide, sümbolite ja lühendite tähendusi teada kui vastilmunud raamatust. Seal on lahti seletatud väike osa tähistusi, millest enamik on prognooskaardil niikuinii seletatud.

12) Äike. Definitsioon ja ümaratipuliste rünksajupilvedega seonduv on juba eespool selgitatud. Kahjuks on raamatus vana kaart äikese sagedusest. Ometigi võib üsna kindel olla, et kasvõi TÜ-st saaks uuemaid kaarte.

13) Tromb ja vesipüks. Siin on tegu terminoloogilise segadusega. Kui rääkida tekkepõhjustest lähtuvalt, siis võib tekkida tornaado ka vee kohal. Vesipüksi analoog maismaal on maapüks.

14) Kordamisküsimuste ja ülesannete all on selline küsimus, kus on toodud kastepunkti defitsiidi vähenemine pooletunniste vahedega ja küsitud, kuidas ilm muutus. Vastuseks on antud, et pilvede alumine piir laskus ja tekkis udu. Tegelikult võib sama olukord tekkida ka siis, kui läheb laussajule, sest saju kestel suureneb õhu suhteline niiskus kuni küllastuseni. Samuti võib udu tekkida pilvede alumise piiri laskumiseta, see käib eeskätt lahtise taevaga udu kohta.

Sellised asjad hakkasid silma. Tegelikult on ikkagi raamat hästi kirjutatud ja seda võib kõigile huvilistele soovitada. Meeldib keelekasutus, lausestus jmt.

Uus meteoroloogiaraamat

2011-10-22T12:17:00.004+03:00

Hiljuti esitleti uut meteoroloogiaraamatut. See on M. Jürissaare 1998. a. ilmunud "Meteoroloogia" täiendatud ja parandatud trükk. Hind on kõrge, isegi kõrgem kui oli 2007. a. ilmunud "Lennundusmeteoroloogial". Täna käin raamatupoes ja tutvun raamatuga. Kui raamat osutub piisavalt asjalikuks ja kasulikuks, siis peab selle ostma. http://www.apollo.ee/product.php/0998531

Ühe asja võiks veel ära mainida. Juba mõne nädala eest kuulutas Õhtuleht välja pilvede pildistamise konkursi, http://www.ohtuleht.ee/fotokonkurss/eestipilved/tutvustus. Mis asjaoludel selline konkursi mõte tekkis ja välja kuulutati, on mulle teadmata. See sarnaneb mõneti ilm.ee juba aastaid välja kuulutatud ja traditsiooniks muutunud pilvede pildistamise konkursiga. Hetkel käib ilm.ee-s juba uus konkurss, mille väljakuulutamisse septembris suhtusin üpris leigelt, sest eelmine alles lõppes ja kui selliseid konkursse liiga sageli, praktiliselt vaheajata teha, siis võivad inimesed lihtsalt sellest ära tüdineda ja pilte saadavad vaid üksikud inimesed. Õhtulehe konkursi puhul võiks olla pildi juures selgelt välja toodud pildistamise aeg ja koht. Minu jaoks on fotode väärtus palju väiksem, kui need asjaolud on teadmata.

Kuidas ikkagi on lood mere mõjuga?

2011-10-15T14:29:00.003+03:00

2. oktoobril oli Lääne-Eestis esimene korralik öökülm,

http://www.ilmajaam.ee/583992/laane-eestis-oli-oosel-miinuskraade/

http://www.parnupostimees.ee/591684/kui-lehed-lahiajal-langevad-on-oodata-pehmet-talve/

Nii esimese uudise kommentaarides kui teises ilmajutus imestatakse, et kuidas nii, öökülm Lääne-Eestis, seal ju meri lähedal. Müstika laheneb, kui veidi arutleda tingimuste üle, mis, miks ja kuidas. Olen ise oktoobri alguses näinud öökülma koos hallaga näiteks Saaremaal rannast 2-3 m kaugusel, see oli 2008. aastal. Veetemperatuur oli samal ajal üle 10˚C ja eelmisel päeval oli mere kohal olnud tugev äike.

Öökülm ja hall võib tekkida rannikualadel siis, kui ilm on tuulevaikne või on nõrk õhuvool maismaa poolt. Jah, veekogud on sügisel kui soojuse reservuaarid, kuid nende toime avaldub ikkagi vaid siis, kui õhuvool on veekogu poolt. Veekogu avaldab oma soojendavat mõju ikka sellega, et veekogu toimel soojenenud õhk, mis asub otse õhukese kihina veekogu kohal (kui tuult pole), jõuaks sealt külmematele aladele. Kui õhk ei liigu või on õhuvool maa poolt, siis ei jõua veekogu soojus sisemaale. Kui õhk liigub märgatava kiirusega veekogu poolt, võib selle soojendav mõju jõuda väga kaugele sisemaale. Seetõttu ei tohiks imestada, miks öökülm oli 2. oktoobril rannikule nii lähedal - polnud õhuvoolu, mis oleks soojuse veekogult kandnud sisemaale. Ka mainitud juhtum Saaremaal vastas arutlusele - ilm oli täiesti tuulevaikne. Seetõttu ei saanud soojus veekogult maismaa poole kanduda ja öökülm jõudis peaaegu veepiirini. Päris veeni ei ulatunud, sest mingi soojendav mõju avaldub ka kiirguse ja õhu molekulaarse segunemise kaudu.

Imekspandav oleks öökülm siis olnud, kui oleks puhunud tugev edela- või läänetuul. Seega, alati tuleb pisut analüüsida olukorda, et aru saada, miks oli nii ja mida võib näiteks ilm järgmisena teha.

Meteoroloogiatestid

2011-10-09T14:45:00.002+03:00

Huvitavaks ja kasulikuks õppematerjaliks võivad olla meteoroloogiaalased testid. Kavas on teha teste kolmele tasemele, nende demod on kättesaadavad siit:

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/test.htm

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/test2.htm

Hetkel on nii, et mingit programmi pole, mis vastuseid kontrolliks ja nupule vajutades tulemuse annaks, vaid lahendaja peab ise vaatama, mis läks õigesti ja mis valesti. Seda kontrollsüsteemi tuleks teha php-s, kuid see on päris keerukas. Loodetavasti see probleem laheneb kellegi IT-toega. Hetkel võib siis jõudu proovida demodega.

Kolmas ehk kõrgtaseme testi demo on koostamisel: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/test3.htm

Miks just äikese ajal on tugevaid tuulepuhanguid?

2011-10-01T19:52:00.008+03:00

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/pagi
NB! Kui lingi alt tuleb tühi või poolik lehekülg lahti, siis selle kõrvaldamiseks lisage aadressi lõppu .htm.

Nüüdsest on olemas ka kokkuvõtte 8. augusti tormist: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/derecho. Mõningaid pilte (.png formaadis) ei saa sinna üles laadida, siis on need siin. Tekstis on siis vastav viide ka olemas. Derecho tekke kohta on koduleheküljel täiendusi!

Täiendusi pilvedest

2011-10-01T13:13:00.002+03:00

See lehekülg http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/Huvitavat.htm on nüüd märgatavalt täiendatud ja mõned vead parandatud. Sellega oli plaan tegeleda juba juunis, aga siis oli mingi tõrke tõttu võimatu serverisse uut infot üles laadida. Õnneks septembris avastasin, et viga enam pole ja avanes seega võimalus täiendusteks.

Alguses oli see lehekülg lihtsalt kui pilveraamatu demoversioon, kuid see poliitika pole minu meelest õige, sest huviline peab asjakohast ja õiget infot. Üks vigadest oli kindlasti see, et Kelvin-Helmholtz on haruldane. Tegelikult pole see üldse nii, seda pilvekuju võib aastas mõnekümnel korral näha, kui vaid on piisavalt aega, võimalust, huvi, kogemusi ja tähelepanelikkust taevast jälgida. Samuti on lehekülge täiendatud teiste pilvevormide ja lisapilvedega.

Veel meenutusi

2011-09-25T13:39:00.005+03:00

Nii 2005. kui 2001. aasta meenutused said koos mõningase lisainfoga siia üles:

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/meenutused.htm

2010. a. ilmastik oli erakordselt huvitav, loodetavasti saab seegi sarnaselt 2001. a. juuliga ajalukku jäädvustatud. Ka lõppenud suvel olevat mõnes Eesti kohas, nähtavasti lääne pool, olnud 2001. a. juuliga sarnaseid äikeseid. Kahjuks Tapale midagi erakordset ei jõudnudki ja seetõttu on väga raske tagantjärele hankida infot, kuidas olukord tegelikult oli, sest ilmavaatlusi võib küll vaadata, aga need ei anna edasi muljeid ega seda, milline siis ikkagi oli näiteks üks või teine konkreetne äike.

Pilvejaht 2011

2011-09-23T14:04:00.006+03:00

11. septembriga lõppes 2011. a. pilvejahile fotode saatmine. Selle aja jooksul on pildid hinnatud, kommenteeritud ning täna (23.9.) toimub Tallinnas Vabaduse väljakul Ahhaa telgis pilvenäitus ja auhindade kättejagamine. Kahjuks möödunud korrale jääb lõpetamine küll alla, aga pildisaak oli jällegi vastupidiselt parem. Tegin ka kokkuvõtte:

http://ilm.ee/kola/pildid/PILVEJAHT_2011/ (Pilvejaht_2011)

Äikese meenutus

2011-09-19T22:15:00.012+03:00

Hetkel on nädalane puhkus ajateenistusest. Sel aastal polegi ühtegi lähedast öist äikest näinud ja kauget viimati augusti keskpaigas. Praegu on aega ja võib ühe meenutuse ammusest ajast kirja panna. Võimalik, et see konkreetne juhtum on kuskil juba kirjas, misjuhul lisa ei tee kindlasti paha.

See oli üpris iseäralik äikesepäev. Tugev ja rohke äike seostub kindlasti vaiksema tuule ja sooja või palava ilmaga, kuid tol korral oli kõik risti vastupidi. See juhtus 28. augustil 2005. aastal, kohaks Laitse.

28. augusti hommik oli niiske, väga jahe ja üsna tuuline. Päeva jooksul tugevnes tuul märgatavalt, juba kl 9 hommikul olid tuuleiilid tormised, kuid ilm selgines veidi. Tekkisid keskise arenguga rünkpilved, kuid need jäid kihtrünkpilvede sarnaseks ega arenenud edasi. Kella 10ks läks ilm uuesti pilvisemaks, oli nii kihtrünkpilvi kui kõrgkihtpilvi, kaugemal läänes oli müristamist kuulda. Järgmistel tundidel oli ilm üsna pilvine ja vahetevahel tibas veidi vihma. Samuti oli läänes müristamist kuulda. Ilm oli samal ajal tormine ja külm (maksimumtemperatuur +14°C), tuul puhus edelast.

Kell võis olla 13 ja 14 vahel, kui hakkasid kiiresti tekkima võimsad rünkpilved. 14 paiku tekkis ühte lähedasse pilve ka äike, peatselt liikus edelast äikesega pilv üle. Tuul oli väga tugev, puhangud ilmselt üle 20 m/s, hooti sadas vihma. Peatselt hääbus pea kohal olevas pilves äike, veidi aega sadas veel vihma, kuid see nõrgenes tasapisi. Edelataevas oli näha paksemaid ja ühtlasemaid pilvi, mis katsid peagi terve taeva. Pilved tumenesid kiiresti ja mõnes kohas olid huvitavad sakilised pilved näha. Peatselt oli ka müristamist ja edasi juba välkusid näha. Tormine tuul vaikis kiiresti, nii et tekkis tuulevaikus. Samal ajal kasvas kiiresti välkude sagedus, kusjuures kõik välgud oli pilv-maa tüüpi ja mitte kaugemal kui 5 km. Välkude sagedus oli 2-5 tükki minutis. Arvestades ilma iseloomu sel päeval, siis tuule vaikimine tähendas eriti intensiivse äikese saabumist. Nii ka oli, madal pilveserv lähenes kiiresti lõuna suunast ja peagi oli kogu loodus haaratud tormist ja paduvihmast, mida ilmestasid sagedased välgud. Mingit erilist pagi madala pilveservaga ei kaasnenud, vaid tuul saavutas äkitselt oma endise tugevuse, nagu see oli paar tundi varem olnud ehk puhangud oli arvatavasti 20 m/s ümber, keskmiselt aga 14-17 m/s. Vihma aga ei sadanud ühtlaselt, vaid aimata võis pilvesüsteemi rakulist ehitust.

Aeglaselt äike nõrgenes, välkude hulk vähenes, rohkem olid need pilvede sees, vihm kaotas oma raevukuse ja ka tuul nõrgenes. Kuna temperatuur oli juba enne äikest erakordselt madal, siis see enam palju ei muutunud, langedes siiski 12 kraadini. Edasise õhtu jooksul sadas pisut vihma juurde ja ilm oli üpris rahulik, pimeda saabudes taevas selgines.

See juhtum näitab, et intensiivne äike võib ette tulla ka külma ja tuulise ilmaga. Arvatavasti peab siiski temperatuur olema 1,5 km kõrgusel 0°C või kõrgem, sest külmemas õhus pole piisavalt niiskust selliste jõuliste konvektiivsete nähtuste tarvis. Mida külmem õhk, seda väiksem on selle maksimaalne võimalik absoluutne niiskus. See äike oli ilmselt seotud külma tüüpi oklusioonifrondiga, vt

http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20040828.gif

Nüüd, 19. septembril, oli päris paljudes kohtades äikest. Seda ei saa siiski väga üllatavaks pidada, sest siia jõudis väga soe ja niiske õhumass. Seda piiritlevad frondid aitasid labiilsusel realiseeruda ning äikesel tekkida. Septembril on äike Eestis siiski üpris sagedane nähtus, rääkides muidugi siinse ilmastiku ja kliima kontekstis. Ulatuslikud äikesed suve lõpus ja sügisel on ikka seotud sooja õhumassiga (lokaalsed külma õhumassiga sooja vee kohal), üks selliseid, mida võib ilmselt tavapäratuks lugeda äikeste rohkuse, ulatuse ja tugevuse mõttes, oli 2006. a. 1. oktoobril, foto sellest võib leida:

http://alces-alces.blogspot.com/2006/10/ike-1oktoobril.html

See päev oli muide 2006. aasta kõige äikeserohkem päev. Üks ulatuslik äike oli ka 1998. a. oktoobris, kuid sellest on kahjuks ainult ähmane mälestus. Äike algas juba õhtupimeduses, kestis mitu tundi ja põhjustas paduvihma.

Kui äikest on näiteks talvekuudel, siis paneb see kindlasti paljusid imestama, sest sellega ei olda harjunud. Midagi veidrat või kummalist see tegelikult pole, lihtsalt harjumatu. Kui äike tekiks selliste tingimuste ja protsesside tagajärjel (näiteks laskuvad õhuvoolud), siis see juba oleks midagi väga veidrat.

Paduvihm Keilas

2011-09-18T13:44:00.003+03:00

Keilas sadas 17. septembril kella 6 ja 11 vahel maha umbes 50 mm sademeid, seega tõeline paduvihm (olin tunnistajaks). Sademeid põhjustas kitsas ja statsionaarne rünksajupilvede süsteem. Äikest polnud. Sademetehulk kajastub ka EMHI sademetekaartidel (sademeteööpäev vahetus just paduvihma ajal, seetõttu kaks kaarti):

Allikas: EMHI

Konvektsioonipilve jäätumine

2011-09-17T15:27:00.003+03:00

Kui konvektioonipilv jäätub, siis selle teravad tipud lamenevad, mida võib väga ilmekalt näha 16. septembri õhtul tehtud fotol:

See näitab, et pilves on tekkinud märkimisväärselt palju jääkristalle ning sademetetekke protsess saab täiel määral käivituda. Sademeid saavad anda olulisel hulgal vaid need pilved, mis sisaldavad korraga suurel hulgal nii jääkristalle kui vedela vee tilkasid (pilvepiisad). Sellised pilved on tavaliselt väga paksud (vähemalt paar km).

Kui sajab uduvihma, siis tasub teada, et vähemalt soojal ajal ei ole selle sademeteliigi tekkes jääkristalle osa võtnud. Uduvihma sajab soojadest pilvedest, mis koosnevad vaid veepiisakestest ja seetõttu võivad need pilved asuda väga madalal ja olla üpris õhukesed. Uduvihm moodustub seega hoopis teisiti kui tavaline vihm või lumi.

Öine konvektsioon

2011-07-02T00:18:00.004+03:00

1. juuli öösel jätkus konvektsioon. Sooja oli üle 20˚C. Öösel näeb sellist vaatepilti üsna harva, kuid sobivates tingimustes on kõik võimalik.

Välk lähenevates pilvedes.

Laitse lähedal. Pilved on kohal.

Pärast äikest. Väga kõrged pilvetornid.

Vasemal eemalduv äikesepilv. Aktiivsus jätkus Soomes.

Äike 30. juunil

2011-07-01T16:15:00.005+03:00

30. juuni on eriti soe ja tõi ka äikest. See kujunes alles õhtul ja jätkus Pärnumaal ja loodenurgas ööselgi. Õhus oli niiskust palju, kastepunkt oli kuni 20˚C. Mõnel pool oli see madalam, näiteks 17˚C, kuid see on absoluutses mõttes ikkagi väga niiske õhk. Kastepunkti tuleb võrrelda samal päeval samas õhumassis, siis saab hinnata, kus on konvektiivsete nähtuste potentsiaal suurem. Mõnel teisel päeval või teises õhumassis võib näiteks äike tekkida, kui kastepunkt on 13˚C, aga kolmandal juhul, kui see on näiteks 18˚C. Omavahel võrreldes on neil suur vahe, kuid tähendust omab see vaid samal päeval sama õhumassi piires. Muide, öö muudab teatud määral õhumassis valitsevaid tingimusi, seetõttu ei pruugi olla näiteks kastepunkt võrreldav üksteisele järgnevatel päevadel, isegi kui õhumass jmt on kõik sama. Vine on heaks niiskuse indikaatoriks - mida rohkem on õhus niiskust, seda suurem on vine, kuid see peab olema õhumassi omadus, mitte lihtsalt näiteks kõrge suhteline õhuniiskus maapinna lähedal (kirka taevaga pole udu tekkimine midagi haruldast). Vine on tundlik aastaajale - näiteks aprilli alguses on tugev vine tõenöoline siis, kui maksimumtemperatuur on üle 10˚C, mais, kui üle 20˚C ja südasuvel, kui 30˚C lähedal või rohkem.

30. juunil oli niisiis niiskust palju ja juba lõunaks tekkis hulgaliselt madalaid räbaldunud rünkpilvi. Mõned muutusid väga kõrgeteks pärastlõunaks, aga edasi siiski ei arenenud. Siin on raske öelda, kas tegu oli ikka inhibeeriva inversiooniga (CIN) või mitte. Et oli tegemist, seda toetas asjaolu, et rünkpilved ei arenenud oluliselt kõrgemale veel õhtu saabudeski, aga siis äkitselt toimus kiire äikesepilvede teke õhtul. Need tekkisid küll alguses Lätis ja lõunapiiri lähedal, aga hiljem ka Lääne-Eestis. Järgnevalt mõned pildid.

Veel õhtul olid enamus pilvedest väikese vertikaalse arenguga.

Pärnumaal. Läänemaale liikusid potentsiaalsed äikesepilved.

Esimene kohatud äikesepilv, mis oli pisut Pärnust põhja pool. Pilve välimus ei näita, kui tugev võiks äike olla. See põhjustas vähemalt keskmise tugevusega äikest, kuid välkude hulk oli väga suur. Välimuse poolest oli pilv hele ja mittemidagiütlev, aga see ei tähenda, et äikest pole või see on nõrk.

Üks teine tekkiv äikesekolle heitis tipu varju madalamal asuvale pilvekihile. Oli ka irisatsioon, kuid see ei jäänud ereda päikesepaiste tõttu fotole.

Kagust lähenes uus süsteem. Tori lähedal.

Toris. Kagu-Eestist lähenev pilvede süsteem. See liikus väga kiiresti loodesse, kuid hääbus kohale jõudes ja peale ühe välgu ning paari müristamise ja nõrga vihma muud ei juhtunudki.

Pärnu külje alt möödus samal hetkel tugev äike. Vaade edelasse, 30 km kaugusel asub üsna tugev äike, müristamist oli palju kuulda. Pilved aga on tagasihoidliku välimusega.

Päikeseloojang Ääsmäel. See on loodenurgas tegutsenud äikesepilvede alasi.

Kahjuks ei saanud Torisse jääda ööseks, kuna kõht läks väga tühjaks. Päeval oli vaja tööd teha ja õhtul Pärnu poole kiirustades polnud aega midagi kaasa osta, rääkimata toidu valmistamisest. Seetõttu tuli päikeseloojanguks tagasi tulla. Nimelt juhtus nii, et Lätis tekkis intensiivne äikesekolle, mis liikus kiiresti Pärnumaale ja sealt loode suunas. Välkusid oli nii palju, et üpris suvaliselt klõpsides sai enamikele fotodele välgu või selle kuma. Polnud isegi pikka säritust vaja kasutada.

Üllatav kolmapäev - kas ikka?

2011-06-30T01:59:00.003+03:00

Kolmapäeval (29.6.) selgus "tavatute" ilmaolude tõttu huvitav tõsiasi. See seisneb järgmises. Öö jooksul tekkis Eesti kagupoolmikus madal lauspilvisus, mis ei hajunud enne õhtut. Seetõttu oli seal veel päevalgi õhutemperatuur samasugune nagu öösel või hommikul (15˚...17˚C). Õhtul pilvede hajudes temperatuur tõusis veidi üle 20˚C. Samal ajal oli Lääne-Eestis hommikust saati ilm selge ja temperatuur tõusis kiiresti üle 20˚C. Nii oli pärastlõunal õhutemperatuurierinevus üle Eesti enam kui 10˚C, kusjuures jahedaim oli Kagu-Eesti. See ei ole asjaolusid arvesse võttes üldse üllatav ega midagi iseäralikku, lihtsalt Venemaalt läheneva lõunatsükloni toel saabus kagust niiskust, mille arvelt tekkis madal pilvisus ja mis suure niiskuse tõttu püsis päevalgi. Lääne-Eestisse ei jõudnud kuni õhtu saabumiseni madalate pilvede tekkeks piisavalt niiskust.

On ootuspärane, et suvel on ilm pilves ilmaga palju jahedam kui selge ilmaga sama õhumassi tingimustes, eriti aga sooja õhumassi puhul. Kui taevas on tihedalt madalate pilvedega kaetud, siis võib-olla õhumass kuitahes soe, aga temperatuur ei pruugi olla 15˚C-st kuigipalju kõrgem ega tõuse päeva jooksul, kui pilvisus püsib. NB! See peab olema madal pilvekiht, keskmise või ülemise kihi pilvede puhul võib ilm olla siiski hulga soojem ja temperatuur tõusta päeva jooksul. Lisaks on eelöeldu kehtimiseks vajalik, et pilvekiht tekiks hommikuks, et õhk jõuaks jahtuda. Kui see pilvekiht tekib või saabub mujalt päeva jooksul, siis võib soojas õhumassis säilida kaua aega kõrge õhutemperatuur. Meeles on üks juhtum, vist oli 2002. a. juuli, kui hommikul tõusis kl 10ks temperatuur 27˚C-ni, kuid siis läks ruttu lauspilve ning pilvekiht asus vaid paarisaja meetri kõrgusel aluspinnast. Temperatuur langes üsna ruttu 25˚C-ni ja püsis siis sellisena päris õhtuni. Niisiis, kolmapäeval oli kagu pool jahe pilvede tõttu, kuid õhumass oli kogu Eesti kohal väga soe.

Üllatav oli aga inimeste teadlikkus/arusaamine sellest. Nii internetikeskkonnast kui tutvusaringkonnast selgus, et väga paljud ei suutnud mõista, et kuidas siis nii juhtus. Ei saadud sellest aru, et ilm jäi jahedaks pilvede tõttu ning olukorda, et rannikualadel või Lääne-Eestis on väga soe, peeti anomaalseks, isegi väga. Kuidas intenetikeskkonnas arvamust avaldanud inimestega, ei tea, aga tutvusringkonnas ei uskunud paljud, et asi on pilvedes, vaid arvati kindlalt ja veendunult, et Venemaalt saabus idatuulega külm õhk. Kuid nii see ilmselgelt pole, seda näitavad juba Venemaal mõõdetud õhutemperatuurid, mis olid paljudes kohtades 25˚ ümber ja enamgi. Kuuldavasti sai EMHI kõvasti sõimata, miks nii valesti prognoositi sooja jne. Samal ajal aga ei vaevutu üldse uurima põhjuseid, miks selline olukord tekkis (esimeses lähenduses, mis teemat mittevaldavale inimesele võiks täiesti piisata, antud jutuks oleva teema puhul on vastuseks madal pilvisus, kuid sügavamale minnes peaks uurima, miks see pilvisus tekkis jne, st lahendama juba mitmesuguseid küsimusi, mille lahendus ei pruugi kerge olla).

Tallinnas ja mujal põhjarannikul oli kõige soojem kolmapäeva hommik, kuid päeval jahenes. Selle jaheduse päritolu oli teine, põhjuseks jahe veekogu (Soome laht), millelt puhuv tuul tõi lahe kohalt jahedat õhku. Kui veekogu on jahe, on selle kohal ka väga sooja õhumassi ajal õhk jahe, seda just suurte veekogude puhul.

Kommentaar 8. augusti kohta

2011-06-29T16:18:00.004+03:00

Siin http://www.fyysika.ee/uudised/?p=6460 on kirjutatud 7. ja 8. augustist, mis olid üpris erakordsed päevad ilma/atmosfääri mõttes. Järgnevalt arvamusi artiklis öeldust.

Ei pea kuigi reaalseks, et saab välja selgitada, milline oli suitsu (kõrge tahkete osakeste kontsentratsiooni) mõju äikesetormile, sest siis peaks kõrvale võtma kas analoogse äikesetormi, mis evolveerus madala tahkete osakeste kontentratsiooniga õhumassis või statistilise variandi ehk on piisavalt mahukas andmestik, mis kajastab äikeste seoseid tahkete osakeste kontsentratsiooniga. Antud juhul peab arvestama, et see süsteem tekkis Eestist väga kaugel, kus olid atmosfääriolud teised ning põuasombu/suitsu mõju võis pigem ilmneda süsteemi evolveerumisele. Selgem õhk saabus siiski lõunast ja edelast, mitte läänest, kuigi tõsi, algpäritolu võis lääs küll olla. Väga keerukas on öelda, kui suur mõju ikkagi oli rekordi nurjumisel suitsul jmt, pigem ütleks esmase põhjusena seda, et õhuvool ei suunanud kuuma õhumassi otse Eestisse, vaid üle Peterburi Kagu-Soome. Peterburis mõõdeti ka ametlikult 7. augustil üle 37 kraadi sooja. Alles teiste põhjustena saab välja tuua siis suure tahkete osakeste kontsentratsiooni, pilvisuse, kõrge niiskuse, veekogud jmt.

Üpris huvitav on kommentaar artikli kohta. Jääb arusaamatuks, mida täpselt mõeldakse keerisvalli all, kuid arvata võib, et tormisüsteemi esiosa (arcus). Seetõttu ongi ühtne terminoloogia tähtis, sest kui iga üks mõtleks mingeid oma mõisteid välja, tekiks palju arusaamatusi. Kui seda siiski teha, tuleb selgitus juurde lisada, mida selle all mõistetakse. Kahtlane on väide, et esimene äike vallandas...- see äikesesüsteem tekkis Eestis kaugel ning selle tekkes ei mänginud siinsed äikesed mingit rolli. Pealegi ei olnud päeval või õhtul enne tormi mandril mingit äikest, hommikul küll oli saarte piirkonnas tugev äike, sadas ka rahet, kuid sellest vaevalt jutt käis ning ilmselt see õhtuseid sündmusi ei mõjutanud. Muus osas võib nõustuda, et oli inversioon ja selle lõhkumiseks oli vaja tugevamat häiritust ja kui torm oli üle käinud, siis tekkisid mitmel pool äikesed, sest takistavat kihti polnud ja atmosfääri oli tugeva turbulentsiga segatud. See on ka muidugi õige, et see tormisüsteem tootis end.

Konvektsioon ja äikesed 24.-25.6.2011

2011-06-26T18:47:00.008+03:00

24. ja 25. juuni pakkusid väga vaheldusrikast ilma, sest oli nii päikest, rahet kui ka äikest. Skandinaavia kohal oli ulatuslik, kuid nõrgev madalrõhuväli. Selle piires olid eriti päevasel ajal hoovihmad ja kohatine äike väga sagedased. 24. juunil oli konvektsioon jõulisem ja äikest nii mõnelgi pool. Eesti kirdeosas, sealhulgas Rakvere lähedal, sadas rahet. 25. juunil oli äikest üksikutes kohtades, kuid sisemaal hoovihmad siiski sagedased. Mere lähedal oli kuiv või vähem hoovihma. Õhtul tekkis ootamatult Tallinnast veidi lõuna poole kiiresti äikesepilv, kuid välkusid tekkis ainult mõne minuti jooksul. Järgnevalt mõned üksikud pildid paljudest.

Pilved 24. juunil Laitses
Sellised rünkpilved viitavad tihti peatsele hoovihmale ja kohatisele äikesele. Antud kohta ei pruugi äike või hoovihmnad jõuda, oleneb, kuhu pilved satuvad.

Ava pilvedes. Sadas hoovihma, äikest polnud.

Äike. Sademeid peaaegu ei tulnud, sest ülekaalus olid tõusvad õhuvoolud.

Varsti tekkisid ka sajujooned, see näitas, et kujunesid ka laskuvate õhuvooludega alad.

Eemalduv äike. Müristas umbes iga minuti möödudes. Pilve ülaosa näib madal olevat, kuidas siis äike? Eks asi ole selles, et madalamad pilvekihid varjavad kõrgemale küündivat pilvetippu. Horisondi kohal on vikerkaart näha. Seega on päike madalamal kui 42 kraadi kõrgusel horisondi kohal, sest muidu jääks vikerkaar horisondist madalamale.

Õhtul tekkis selline huvitav rünkpilv. Mõne km kõrgusel oli õhuvool üsna tugev, kandes pilve ülaosa kiiresti edasi.

Võimas rünkpilv, kuid siin on veel mitut liiki pilvi. Mõnikord ei arenegi võimas rünkpilv rünksajupilveks, vaid jääb üsna kauaks "staatilisse seisundisse". Nii oli ka selle pilvega.

Arenevad konvektsioonipilved. Äikest seal polnud. Kui konvektsioonipilved säilivad ka õhtul, siis viitab see tavaliselt ilma halvenemisele. Ei pruugi äikest tulla, kuid üsna palju sademeid küll. Nii oli seegi kord - öösel algas lauvihm, mis oli esialgu üsna nõrk, kuid hiljem sadas hooti tugevat vihma.

25. juuni pildid

Jälle suured rünkpilved ja juba hommikul. Antud juhul polnud asi mitte selles, et oli suur potentsiaal tugevaks konvektsiooniks ja äikeseks, vaid et õhk oli väga niiske, maapind märg öisest vihmast, tõkkekihte polnud ja seetõttu muutus päikeseenergia takistamatult tõusvate õhuvoolude energiaks. Teatava konvektsiooni takistava kihi olemasolul (CIN, capping inversion) oleks rünkpilvede teke alanud hiljem ja olnud võib-olla intensiivsem, kui see kiht oleks lagunenud päev jooksul. Selline takistav kiht on väga oluline intensiivsete konvektiivsete nähtuste tekkeke, et energia vabaneks järsult, mitte hommikust saati järk-järgult, nagu see juhtub CINi puudumisel.

Veel võimsaid rünkpilvi. Need ei pruugi midagi erilist tähendada. Vaja on pilvi jälgida ja veel tunnuseid või infot, mis näitaksid, et midagi suuremat võiks toimuda.

Arenev äikesepilv õhtul Tallinnast lõunas.

Räbaldunud pilveserv suurte rünkpilvede all.

See serv lähemalt, asukohaks Tuhala.

Pilved, rahe ja äike 21. juunil

2011-06-21T19:33:00.005+03:00

21. juunil oli järjekordselt äikest ja koos rahega. Ilm oli jahe ja väga tuuline. Üsna laialt on levinud arvamus, et tuuline ja jahe ilm pole soodne äikese tekkeks. See pole tõsi, sest äikese tekkeks peab olema piisavalt niiskust ja õhumass küllalt labiilne. Kui need on olemas, ulatuslikke takistavaid õhukihte ka pole, siis võib äike tekkida, olgu ilm jahe või soe, vaikne või tuuline. Märkimisväärselt tugevat äikest on ka jaheda tuulise ilmaga tulnud. Siiski, sooja peab tugeva äikese tekkeks olema üle 10 kraadi, sel juhul on 1,5 km kõrgusel temperatuur 0 lähedal. Kuna õhus oleva niiskuse hulk sõltub temperatuurist, siis väga madala temperatuuri puhul ei ole intensiivse äikese tekkeks piisavalt niiskust, sest see määrab ka suure osa labiilsusest. Seega ei saa väga külm õhk, näiteks miinuskraadidega, olla väga labiilne ega tekkida tugevaid äikeseid.

Rahe on seotud tugevate tõusvate õhuvooludega ja turbulentsiga pilvedes. Rahepilved on välimuselt tihti väga kobrutavad ja näha on iseloomulikke sajujooni. Muidugi võib rahet sadada ka ulatuslikest pilvemassidest, mille puhul pole näiteks pilvede tipud nähtavad ja silmnähtavat pulbitsemist ei näe samuti. Rahe on tüüpiline jahedale õhumassile, kui konvektsioon on tugev või väga kontrastsete õhumasside piiriala läheduses. Soojas õhumassis tekkinud kohaliku äikese puhul on rahe harvem. Mäestikes on rahe samuti sagedane, sest reljeef soosib tugevamate tõusvate õhuvoolude teket.

Teise pilvede tagant paistab üsna ulatuslik konvektsioonipilv.

Need on rahepilved veidi enne väljakujunemist. Mõnikord arenevad konvektsioonipilved ilmetute kihtrünkpilvede varjus.

Sel hetkel sadas 10 km põhja pool üsna intensiivselt rahe. Näha on iseloomulikult teravate servadega ja kobrutavaid pilvi koos sajujoontega.

Uus pilv läänes. See tõi äikese kaasa.

Üks tugev vihmahoog, rahet polnud.

Veel üks pilv, sademeid see ei toonud.

Pilved ja ilma halvenemine

2011-06-19T15:02:00.008+03:00

Kõige kindlamaks pilvisuse suurenemise näitajaks on konksjad kiudpilved – Ci uncinus. Need näitavad ka seda, et on suur ilma halvenemise potentsiaal, mis vahel realiseerub päev hiljem, mõnikord ei halvenegi ilm.

18. juunil võis jälgida juba lõuna paiku konksjad kiudpilvi. Antud juhul aga tuul ei pöördunud, seega sademete tulekut oli veel vara oodata. Mõni tund hiljem oligi ilm pilves ja õhtuks selgines taas. Enne pilvisuse tihenemist õnnestus näha üle hulga aja ka Noa laevasid, mis näitavad ka sajuse ilma tulekut.

17. juunil oli ka järgnevus, kuid konvektsioonipilvede tõttu oli seda raskem märgata. Kui kohale jõudsid kõrgkihtpilved, siis konvektsioonipilved hajusid ja ülemisi pilvekihte oli võimalik hästi jälgida ja pildistada. Peatselt muutus kõrgkihtpilvede alumine pind muhklikuks ning seejärel tekkisid sinna pilvetükid. Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind näitab suurema saju saabumist, ka pilvetükid viitavad suuremale sajule, aga see viimane pole prognostiliselt enam eriti oluline tunnus, sest nende ilmumise ajaks on sadu tavaliselt juba alanud. Muhklikkust võib aasta läbi olla, aga pilvetükke näeb vaid suvisel ajal.

17. juunil järgneski märkimisväärne sadu. Koos oli nii kihtsaju- kui konvektsioonipilvedest pärinev sadu. Konvektsioonipilvi oli raske märgata, kuid saju iseloomu järgi saab sellest aru, sest kihtsajupilvedest ei tule järsult muutuva intensiivsusega sademeid. Äikest siiski ei täheldanud. Meeles on paar juhtumit, kui terves Eestis sadas palju vihma ja enamikes kohtades oli äikest, kuid see oli ebatavaliselt nõrk, ainult kümmekond müristamist kuuldi üle riigi ja üpris ühtlaste vahedega.

Muhklik kõrgkihtpilvede alumine pind.

Pilvetükid saju alguses.

18. juunil konksjad kiudpilved.

Noa laevad

Paunadega kondensjälg

Varsti oli taevas pilves.

Tekkis 22-kraadine ja piiritletud halo.

Äike 15. juunil

2011-06-15T15:00:00.007+03:00

15. juunil oli järjekordselt äikest, kuid rohkem, kui eelmisel päeval. Esimene äike kujunes kl 12ks lõunataevasse, kuid sajuala ei ulatunud kohale. Teine tekkis pool tundi hiljem edelataevasse ja tõi ka vihma, kuid äike oli selleks ajaks juba hääbunud.

Ilmekalt tuli esile üks asjaolu. Laialt on levinud väärarvamus, et tumedad, sünged, ähvardavad pilved on saju- või äikesepilved. Tegelikult ei anna ähvardav või sünge ilme mingit infot, kas pilvedest tuleb sademeid või kas seal on äikest. Üsna sageli juhtub, et tugevat vihma või äikest toovad heledad pilved. Sageli tekib mulje ähvardavusest ja süngusest kontrast. See tekib siis, kui mõne paksem pilv jääb päikesekettast veidi eemale, eriti aga lõuna või edela poole. Seetõttu on vaatleja asukohas väga suur valgustatus, aga mõni km eemal on see varju tõttu palju väiksem. Nii loobki kontrast üpris suurejoonelisi või ähvardavaid vaatepilte.

Kui äikest on juba ennelõunasel ajal, siis on selge, et mängus on mingi front. Puhas õhumassisisene äike ei teki praegusel ajal varem kui pärastlõunaks. Suve lõpus ja sügisel võib õhumassisisest äikest olla ka öösel, kuid ainult suurte veekogude kohal.

Merelise polaarse õhumassi puhul tekivad äikesed väga tüüpiliselt Harjumaa kagu- ja idaosa kohale ning liiguvad edasi itta või kirdesse. Täpselt nii on olnud ka 13.-15. juunil. See on seotud järgmiste asjaoludega. Eestis on polaarne mereline õhumass valitsemas tavaliselt läänevoolu ajal. See tähendab, et ligikaudu Norra merel on mõni ulatuslik tsüklon, mille kaugemas lõuna- ja idaservas tekivad lohud või osatsüklonid ja need toovad suvel enamasti jahedat niiskust ka Eestisse. Sellega on tüüpiliselt seotud ebapüsiv ilm ja labiilne õhumass, seega konvektsiooniks soodsad tingimused. Õhuvool aga on peamiselt edelast, ajuti ka lõunast või läänest-loodest ning seetõttu pilved, mis saavad alguse Lääne- või Edela-Eestis, liiguvad edelavoolus kirdesse ning oma teekonna jooksul küpsevad äikese tekkimiseks piisavalt Harjumaale, Raplamaale või Järvamaale jõudes.

Võimas rünkpilv põhjataevas. Üsna sageli on selle kohta öeldud, et see on kõike muud kui hea ilma pilv. Sellega on nii ja naa. Vahel ilm ei halvene, kui tekivad võimsad rünkpilved, sageli aga antud kohas või lähiümbruses siiski halveneb.
Ilma halvenemine on seotud siiski laiema ümbrusega kui antud konkreetse punktiga. Kui see koht jääb sajuta, aga ümbruses läheb sajule, siis võib sajuta kohas olev inimene öelda, et ilm ei halvenenud. Ilmselt aga pole see õige. Selline olukord on suve iseloomulik. Sügisel ja talvel on ilma varieeruvus ehk piirkondlikud erinevused erinevate alade vahel väiksem.

Äikesepilv lõunataevas. Ei ole kuigi tume ega ähvardav, kuid igas minutis oli 3-6 välku.

Harjumaa kaguosas. Uus pilv läheneb edelast. Ähvardav välimus, kuid äikest enam polnud.

Äike oli hoopis eelmisel fotol olevast pilvest vasakul olevas palju heledamas pilves.

Selline muutlik, sagedaste hoovihmade ja äikestega ilm on suvisel ajal merelisele polaarsele õhumassile väga iseloomulik. Seega klassikaline ilm sellele õhumassile.

Äike 14. juunil

2011-06-15T14:48:00.003+03:00

14. juunil algas äike juba kl 11 ja tõi kaasa tugeva hoovihma. Lõunaks aga taevas selgines veidiks ajaks, siis hakkas uuesti vihma sadama, kuid äikest enam polnud.

Vaateid äikesepilvedele.

Ebapäike äikese-kiudpilvedes.

Äike 13. juunil

2011-06-13T14:59:00.010+03:00

12. juunil oleks sünoptilise olukorra järgi pidanud olema äikest laialdasemalt kui 11. juunil, kuid oli praktiliselt ainult Saaremaal ja sealgi piiratud alal tunni jooksul. Selle põhjuseks oli palju kuivem õhk, näiteks Tartus langes kastepunkt päeval kõigest 1˚C juurde, kuid sooja oli üle 25˚C. Lääne-Eestis, kus oli õhk niiskem, tekkis ka pilvi ning Saaremaal korraks nimetatud äike. Õhtuks muutus ilm taas selgemaks.

Õhtul jahenes õhk märgatavalt. Tallinnasse liikus merelt külm õhk, millega käis kaasas ka rullpilv. Selle tekkepõhjus oli ilmselt Soomes tekkinud laialdastel äikestel. Välgulööke loendati seal üle 10 tuhande. Tallinnas võis aga vaadelda päikeseloojangu ajal huvitavaid pilvi.

Öösel säilisid kõrgrünkpilved siin-seal, näidates, et varsti võib äikest tulla. Esimesed müristamised olid kuulda poole 6 ajal hommikul Tallinnast ida pool. Vaja oli minna olukorda vaatama. Pilvede areng jätkus ja äikese tipphetk saabus 8-9 vahel. Kohati sadas paduvihma ning tekkisid väiksemad äkkülejutused. Mõned välgulöögid oli väga lähedased, isegi kinniste akendega autos oli heli ebameeldivalt vali. Tuult praktiliselt polnud, seega valitsesid pilvedes ülekaalukalt tõusvad õhuvoolud. Äikesepilvede alla tekkisid madalad kihtpilved ning uduvine. Tavaliselt ei ole äikese ajal taevas madalate kihtpilvedega lausaliselt kaetud, kuid väga nõrk tuul ja kõrge suhteline õhuniiskus ning laskuvate õhuvoolude puudumine põhjustasid seekord seda.

Edasi päeva jooksul liikusid sajupilved ida poole. Äikest oli veel, aga võrdlemisi vähe ning välgud olid üha rohkem pilvesisesed.

Huvitav on märkida, et 13. juunil 2009. aastal oli väga sarnane äike, sest ka siis oli ilm tuulevaikne, tekkisid madalad kihtpilved ning äikesepilved meenutasid ühtlast pilvemassi. Äikest oli tollal küll palju laialdasemalt ning kohati kaasnes tugev pagi.

Laitses 12. juuni õhtupoolikul. Mõned rüngad hakkavad kasvama, aga lagunesid siis ikkaig ära. Pildi ülaosas on sakmelisi kiudpilvi (Ci castellanus) näha.

Sakmelised kiudpilved, sarnased antud juhul kiudrünkpilvedele.

Järjekordne rünkpilv, mis hakkas kasvama.

Õhtul saabus Tallinnasse rullpilv.

13. juuni hommikul Tallinna idataevas. Kõrgrünkpilvedest hakkavad rünksajupilved moodustuma.

Esimesed müristamised.

Lõunataevas. Selles pilves äikest polnud.

Maardu lähedal, otse äikesepilvede all. Oli tuulevaikne, uduvine, sadas üsna nõrka vihma ja välgud olid praktiliselt pea kohal. Lähemad välgud tekitasid kõrgepingeliinides indutseeritud voolu tõttu ülelööke. Neid oli kuulda särisevate praksatustena liinidel või alajaamas.

Aegviidu lähedal. Läänest läheneb üsna tume pilvemassiiv. See pakkus leebet äikest ja üsna palju vihma.

Kehra ja Kose vahel, vaade edelasse. Näha on mõningaid pilvetippusid.

Äike 11. juunil Lääne-Eestis

2011-06-12T15:37:00.006+03:00

11. juunil oli tugev äike Lääne-Eestis. Seda õnnestus ka lähemalt käia vaatlemas. Oli nii pagisid kui paduvihma, Saaremaalt anti teada rahest ja tormikahjustustest. See pilvekobar on järgnevalt satelliidipildilt hästi näha:

Päeval tekkis pilvi mujalgi, aga nii korralikku äikest need ei põhjustanud. Küllaga võis vaadelda eriti hästi välja kujunenud alaseid. Lihtsalt ilus alasi ei näita, et tegu on korraliku äikesega. Tiht võibki kõige ilusamaid alaseid näha hajuvate või nõrkade õhumassisiseste äikeste puhul. Korraliku ja ulatusliku äikese puhul on alasi tihti nii ulatuslik, et vaatleja ei näegi seda alasina, vaid äikese lähenedes kattub taevas algul kiudkiht-, siis kõrgkihtpilvedega. Äikesepilvede kobarat katavad tihti kilbina ülemise kihi pilved, mille servad ulatuvad pilvekobarast eemale. 8. augusti tormi puhul oli see eriti hästi näha.

11. juunil oli väga tihe vine - see näitas, et niiskust on palju. Koos labiilse õhumassiga näitas see suurt äikese potentsiaali. Juba lõuna paiku võis kagutaevas näha tornjaid rünkpilvi, mis esialgu kord kerkisid kõrgemale, siis jälle tipud hajusid, see jättis mulje pulseerimisest. Pärastlõunal moodustus esimene rünksajupilv, mille ümber kogunes järjest enam pilvi ning nii saigi alguse läände liikuv äikesepilvede süsteem. Muide, tegu oli nn kõrget tüüpi äikesega, st rünksajupilvede alus on väga kõrgel, antud juhul vähemalt 2-3 km kõrgusel aluspinnast.

Välkude arv oli suur, tipphetkel võis visuaalselt näha kuni 5 ja enamgi välku minutis, müristamist oli aga pidevalt kuulda. See näitas, et esiteks ulatuvad pilvede tipud väga kõrgele, teiseks on pilvedes väga tugevad tõusvad õhuvoolud, võimalik, et 20-30 m/s.

Kogumikus "Universum valguses ja vihmas" on P.Posti ilma ja selle tekkimist käsitlevas artiklis väidetud, et võimsates konvektsioonipilvedes võib troopikas olla tõusvate õhuvoolude kiirus 10 m/s, meil parasvöötmes mõned m/s. See pole kindlasti õige, juba empiiriline andmestik ja vaatlused näitavad, et õhuvoolude kiirus võib-olla palju suurem. Näiteks ei saa mõne m/s õhuvool kuidagi pilvedes hoida isegi mõne cm-seid raheterasid, rääkimata suurematest. Ka suurte, 5-7 mm vihmapiiskade tekkimiseks on tarvis vaja vähemalt 5-10 m/s kiirusega tõusvaid õhuvoolusid. Tavalise, õhumassisisese äikese puhul on tõusvate õhuvoolude kiirus pilvedes 7-14 m/s, kuid tugevate äikesetormide ajal võib-olla üle 30 m/s. Tennisepalli suuruste raheterade tekkeks on vajalik umbes 40-60 m/s kiirusega tõusvad õhuvoolud. Seega ikkagi parasvöötmes ei ole 10-20 m/s tõusvad õhuvoolud äikesepilvedes mingi haruldus ja vahel on need tugevamadki.

Esimene kujunev äikesepilv.

Pärastlõunal arenesid kiiresti rünksajupilved, oli äikest. Vaade Laitsest edela suunas.

Risti lähedal, vaade itta ja kirdesse. Äikesepilvede servad.

Kõige kiiremini arenevad pilved teatud tõusvate õhuvoolude piirkonnas. Satelliidipildilt võib näha, et seda ala katavad kilbina ülemise kihi pilved. Vahel on kogu ala lausaliselt rünksajupilvedest koosnev, kuid mitte alati. Antud juhul olid rünksajupilved vahedega.

Taanduvad äikesepilved lääne suunas (vaade Haapsalu poole). Heledam osa pildil on see ülemistest pilvedest koosnev kilp, mis näitab aktiivset tõusvate õhuvoolude piirkonda. Mujal fotodel on kilp konvektsioonipilvede tõttu maskeeritud.

Mammatused Lihulast nähtuna.

Üks kolmest väga uhkest alasist. Vaatamata muljetavaldavale välimusele oli seal äike väga nõrk.

Ilusaid pilvemaastikke

2011-06-11T01:45:00.007+03:00

Taevas võib sageli ilusaid ja huvitavaid pilvi näha. Mõned näited viimastest päevadest.

27. mai õhtul oli taevas kaetud tihedalt väikeste pallikestega. Need on kõrgrünkpilved.

Juuni algus tõi endaga kaasa kiudpilvederikkaid päevi.

Jõgevamaal muutus pilvemaastik maalilisemaks. 2. juuni õhtu.

Veel kiudpilvi.

Siin on lisaks kiudpilvedele näha rünk-, kõrgrünk- ja kihtrünkpilvede tunnustega pilvetükke. Kui neid oleks vaja määrata, siis sobiks vist kihtrünkpilvede nimetus kõige paremini. Alus asus 2-2,5 km kõrgusel maapinnast.

6. juuni oli soojalaine esimene päev. Kiiresti arenesid rünkpilved, kuid sajupilvedeks need ei arenenud. Selline olukord tekib siis, kui niiskust on piisavalt (pilvede hulk on suur ja alus üsna madalal, vähem kui 1 km kõrgusel), aga labiilsus pole väga suur. Need pilved tekkisid ruttu, kuid kõrgemaks ei kasvanud. Seega pidi olema vaid 3-4 km paksune õhukiht üpris labiilne, kõrgemal oli atmosfäär stabiilsem.

Valgussambaid võib ka suvel näha, sest jääkristallid on siis väga tihti kiudpilvedena atmosfääris olemas.

Õhutemperatuurirekordid

2011-06-08T14:33:00.003+03:00

Juba palju palju aastaid on Postimees vahendanud Tallinna ja Tartu kohta päevarekordeid (kõige soojem ja kõige külmem), algul vaid paberväljaandes, nüüd juba aastaid ka veebis. Kunagi, kui ilmus veel Sõnumileht, siis seal oli 1999. ja 2000. aastal samuti ilmaküljel olemas absoluuttemperatuurid Tallinna ja Tartu kohta. Ometigi, kui uurida EMHI kodulehte, siis ju pole seal mingeid päevarekordeid leida, vaid ainult kuude ja aasta kohta. Milles siis asi?

Need on tegelikult vananenud rekordid, mida Postimees vahendab. Asi on selles, et EMHI andis kunagi 1990ndatel need rekordid sisuliselt avalikkusele (ilmselt mõnedele ajalehtedele), mida siis on senini on avaldatud enam-vähem järjepidevalt. Aga rekordid anti üle 10 aasta tagasi, seega kuna uuendust pole ilmselt tehtud, siis on need järelikult vananenud. Pole ise täpselt kontrollinud, kas a la 2008. a.-l mingi kuupäeval registreeritud uus õhutemperatuuri päevarekord on järgmisel ehk 2009. a. samal kuupäeval olemas või on ikka kirjas 2008. a. sama kuupäeva vana päevarekord. Lugejad võiksid ju huvi pärast otsida mõne uudise, et Tartus ja Tallinnas registreeriti uueks päevarekordiks nii ja nii palju ja siis vaadata, kas see uuendus on järgmisel aastal või üldse mõnel hilisema aastal sisse viidud või mitte.

Ühe EMHI sünoptiku andmetel on hetkel olukord nii, et need rekordid on praegu enamasti paberil ja digitaliseerimine käib. Pärast 1990ndaid aastaid pole EMHI rekordeid kuhugi andnud ega kellegagi jaganud. Seega tõsiselt suhtuda tõepoolest igasugusesse infosse väga kriitiliselt ja mõelda, enne kui võtta seda "puhta kullana".

Rünksajupilved 1. juunil

2011-06-02T12:14:00.005+03:00

2. juuniks taandus Venemaale lämbe lähistroopiline õhumass. Selle lääneservas tekkisid mitmel pool äikesed, kusjuures Baltikumi lõunaosas ja Soomes olid need tugevad. Eestis tekkis ainult üks kitsas rünksajupilvede vöönd, mille äikesed meenutasid pigem õhumassisiseseid.

Georg Verret ütleb oma raamatus "Pikne ja piksekaitseseadmed" (1939), et äikeseid on kolme tüüpi: kuumusäike, frontäike ja talväike. See jaotus on väga üldine, kuid kehtib tänini, kuigi sinna kõrvale on muidki klassifikatsioone välja mõeldud, nagu rünksajupilvede organiseeritusel põhinevaid. Sageli jäetakse talvine äike üldse välja.

1. juunil tekkinud konvektsiooniriba vastas tunnuste poolest kuumusäikesele ehk õhumassisisesele äikesele, kuigi oli seotud samal ajal ka ikkagi frondiga. Nendest pilvedest võis saada väga maalilisi pilte. Tallinnas toimus järsk jahenemine õhtupoolikul, üks inimene kirjeldas, et külm tuli peale trombidega - ta mõtles seda, et tugevate pagisarnaste tuultega. Tegemist oli briisifrondiga, kuid selle teket soodustas kindlasti sünoptiline olukord.

Lõuna. Taevas on vähearenenud rünkpilved.

Suletaoline kiudpilvede kogumik.

Mõned rüngad aktiviseerusid õhtupoolikul.

Need pilved asuvad briisifrondi kohal. Otse frondi all on tuulevaikus, pilvede taga tugev pagilaadne loodetuul, pilvede ees mõõdukas kuum lõunatuul.

Rünksajupilved on tuulenihke tõttu kaldu.

Õhtuks taandusid pilved ida poole.

Kõrgrünkpilvi valgustab loojuv päike.

AMS ja kondensjäljed

2011-05-31T21:48:00.003+03:00

Kõige paremaks meteoroloogiaallikaks on AMS Glossary, see peaks igale ilmahuvilisele olema piibliks. Sealt võib kondensjälgede kohta lugeda järgmist: http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=condensation-trail1

See pole kondensjälg! 28. juuni 2010 Laitses.

Äike 23.5.2011

2011-05-27T21:41:00.011+03:00

23. mail liikus üle Eesti tugev küm front. Juba öösel arenesid Lääne-Eestis rünksajupilved, mis liikusid hommikul kiiresti ida ja kirde suunas. Paljudes kohtades oli äikest. Hommik oli üsna tuuline, aga hästi soe. Kella 8 ja 10 vahel hommikul õnnestus saada järgmised fotod:

Päeval liikus üle Eesti äikestega sajutsoon. Äike polnud tugev, kuid siiski oli nõrgemapoolseid pagisid ning sademeid oli samuti üsna korralikult. Äikestele järgnes üsna kitsas laussajutsoon. Front liikus umbes 60 km/h ja oli õhtuks jõudnud juba Venemaale. Tegemist oli hommikuse konvektsioonitüübiga, sest päeva jooksul konvektsioon pigem taandarenes.

Ilusaid pilvi 12. mail

2011-05-21T19:17:00.002+03:00

12. mail võis enne äikest näha päris ilusaid pilvi. Põhjuslikku seost neil äikesega küll ei pruugi olla.

Äikesest 12. mail

2011-05-18T05:41:00.006+03:00

12. mail õnnestus kogeda 2011. a. suvehooaja esimest äikest. See oli küll kaugel, aga välk õnnestus siiski ära näha, rääkimata pilvedest. Kuigi äikest õnnestus kogeda ka märtsi lõpus Tartus, ei loeks seda hooaja esimeseks äikeseks, vaid hooajaväliseks või sekundaarsesse hooaega kuuluvaks.

Juba 11. mail ilmnesid õhtul esimesed labiilsuse tunnused, milleks olid kiudpilved. 12. mai hommikul oli ka tihedamaid kiudpilvetükke ja väga kõrgel asuvaid kõrgrünkpilvi.

Umbes lõunaks tekkisid rünkpilved ning pilvisus tihenes. Üle Eesti liikus äikesepilvede süsteem, kuid see tekkis umbes Võrtsjärve-Tallinna joonel, mistõttu loode ja lääne poole jäävad alad ei saanud äikest ega vihma. Järgmisel päeval oli äikest ka Lääne-Eestis, kuid Tallinnani see ei jõudnud.

Mõned kõrgel asuvad kõrgrünkpilved sajujoontega 12. mai hommikul.

Kiud- ja kõrgrünkpilvede vahepealne pilvevorm

Äikesepilv kagutaevas

Viimane vaade eemalduvale äikesepilvele.

Kondensjäljed

2011-05-17T14:14:00.009+03:00

Sellega on seotud vandenõuteooriad, mis leiavad üha suuremat kõlapinda Eestiski. Eesti kohta on kondensjälgede kohta ka eraldi blogi olemas: http://chemtrail-ee.blogspot.com/. Hoiatan, et sealsesse infosse ja hoiakusse peaks suhtuma eriti kriitiliselt. Pidasin ka mõnede erialaspetsialistidega nõu ning me ei leidnud sealt kuigi palju tõest infot. Näib, et blogi autorid on täielikult langenud vandenõuteooriate ohvriks. Mitmed sissekanded on seal tehtud pilvede kohta, millel pole lennukitega mitte mingisugust pistmist, ka lainelistesse pilvedesse ja halodesse suhtumine on minu meelest hämmastav.

Viimase info järgi kavatsevad blogipidajad algatada jõulise avaliku diskussiooni. Nad on viinud selle teema ka Pealtnägijasse, 18. mai õhtuses saates tuleb sellest juttu.
Kas selle vandenõu pärast peaks muretsema? Tsiteerin ühe inimese arvamust: "Ma küll muretseks jah. Kui inimesed hakkavad uskuma igasugu asju ilma faktide korraliku vaatamist ja hindamist. Umbes nagu USAs usuvad osad inimesed, et maailm on 6000 aastat vana. See näitab siiski meie, kui teadusel ja teadmistel põhineva maailmapildi, ründamist. Sellisest lihtsameelsuse tõusust räägib ka Richard Dawkins oma sarjas Enemies of reason: http://www.youtube.com/watch?v=gyQ57X3YhH4."

Kõnealusel vanadenõuteoorial on palju teisendeid ja vorme. Üleüldiselt tekkis see teooria 1996. aastal, kui USA õhujõudusid süüdistati elanikkonda salapäraste ainete pihustamises lennukitelt, mistõttu nende taha tekkisid ebaharilikud kondensjäljed. Nüüdseks on see teooria väga laialtlevinud ning vandenõuteoreetikuid ei rahulda ametlikud selgitused. Kahtlasteks, st keemiajälgedeks peetakse selliseid, mis ei haju ruttu, vaid püsivad tunde ja laienevad.
See, et need jäljed kliimat mõjutavad, on õige, kuid mõju seisneb siiski näiteks selgete päevade arvu vähenemises - kondensjälgede tõttu on üldpilvisus suurem ja mõned muidu selged päevad on nüüd ilmestatud nende jälgedega, samuti muutuvad atmosfääri kiirguslikud omadused - jälgede tõttu on ilmselt õhutemperatuuri ööpäevane amplituud veidi väiksem ja troposfääri albeedo on kõrgem.

Mis puutub halodesse, siis jah, need võivad tekkida ka kondensjälgede tõttu (näiteks 120kraadine parheelion, vt 2010. a. postitust mai lõpus või juuni alguses), kuid üldiselt tekivad halod tüüpiliselt kiudkihtpilvede ja kondensjälgedega mitteseotud kiudpilvede tõttu.

Blogis tekkinud suhtumine on seotud teadlikkusega - kui inimene pole varem märganud midagi looduses, aga siis märkab, hakkabki ta seda märkama ja nägema ka edaspidi, mõnikord väga sageli. Halode puhul kehtib see igal juhul - kui tegu ei ole just eriti intensiivse halonähtusega, ei märka asjatundmatu inimene neid, aga kui talle näpuga näidata, et siin ja siin on sellised nähtused olemas, hakkab ta edaspidi neid ka ise märkama. Mõnikord on teadlikkuse ja märkamise piiri väga raske ületada, aga kui see juhtub, siis toimub edasine nagu iseenesest.

Kondensjälgede tekkimisest võib puhta ehk vandenõust mõjutamata seletuse leida näiteks siit: http://journals.ametsoc.org/doi/full/10.1175/1520-0450%281997%29036%3C1725%3ACOACFC%3E2.0.CO%3B2

Aprillikuumus 11 aastat tagasi

2011-04-23T01:06:00.003+03:00

Praegu on ilmad aprilli kohta meeldivalt soojad, st temperatuur on vähemalt päeval üle +10°C. Suurem soojus jääb Euroopa kesk- ja lääneossa, sest soojust hoiab seal Hispaania kohal asuv ulatuslik madalrõhkkond. Tsükloniga seoses on Pürenee poolsaarel jahe ja ebapüsiv ilm. Kui sama tsüklon asuks Kesk-Euroopa kohal, saaksime sama sooja, mis oli 2000. aastal. Väljavõte M.Merilaini jutust http://www.ilm.ee/?48779:

Laupäevast kuni esmaspäevani tekib Läänemere ümbruses ja Skandinaavial mitu uut kõrgrõhukeset, mis peaksid kindlustama rahuliku ja päikesepaistelise ilma. Õhutemperatuur rekordilähedaste näitudeni ei tõuse, sest õhumass meie kohal 1,5 km kõrgusel on napilt positiivse temperatuuriga. Seega on kõige tavalisem maksimumnäit 14-15°C, lõunapiiri lähedal kraad või paar rohkem. Samade kuupäevade kõige kõrgemad näidud pärinevad lähedasest 2000.aastast, mil maksimum ulatus 20...25°C-ni, 24. aprillil koguni 27,6°C-ni Kundas. Sel päeval oli meie kohal juba tõeliselt suvine õhk lõunalaiustelt, sest 1,5km kõrgusel oli õhumassi temperatuur +10 °C ja enam. 11 aasta tagune soojalaine lõppes ränkade öökülmadega mai algul, kus Arktikast kohale rutanud õhumass andis 2m kõrgusel kuni -6 ja maapinnal koguni -10 kraadi.

Ka endal on see aeg meeles. 24. aprill oli rekordkuumusega päev, kui temperatuur tõusis üle 27°C. Ilm oli peamiselt selge ja mõõduka lõunatuulega. Juba kell pool 9 hommikul oli sooja 18°C! Päevaks muutus palavus ebameeldivaks. Südasuvel oleks selline temperatuur ehk muiduolemiseks jne hea, kuid õppetööks kindlasti ei sobinud. See on üldse üks kõige kuumemaid koolipäevi, mis olnud. Umbes sama palav oli ka üks maipäev 2003. aastal, sest siis jõudis Eestisse troopiline õhumass. Veel palavamaid koolipäevi võis kogeda 1995. aasta mais, kui vähemalt sisemaal oli temperatuur 30°C läheduses.

Kodulehekülg

2011-03-31T21:05:00.014+03:00

Tegin endale viimaks paar lehekülge, mille leiab siit: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/.

2010. a. ilmastiku kokkuvõtet on veidi parandatud ning lisatud on fotosid: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/2010.htm

Nii, nüüd on kodulehte veidi korrastatud. Enne olid lingid seal "nagu jumal juhatas", nüüd veidi parem. Kahjuks ei ole võimalust teha navigation-sektsiooni või link bar-i, mistõttu hetkel tundus kõige parem teha kaks veergu, millest üks jutu ja piltide, teine aga linkide jaoks.

Millegipärast oli see lehekülg veebis mittenähtav: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/halod.htm ja seda ilmselt mitu päeva. Nüüd peaks olema jälle nähtav.

Paar pilti ühe kodukajutu juurde, sest neid pilte ei saa sinna üles panna.

Talve lõpp 2011. aastal ja näiteid prognoosidest

2011-03-28T22:06:00.007+03:00

Sama lugu pisut täpsustatud-parandatud kujul: http://www.ilm.ee/?48686

Arvatakse, et praegune talv on veninud pikale. Jah, kaua on see kestnud ja keskmine õhutemperatuur on praegu kuni 7 kraadi pikaajalisest madalam, kuid selliseid anomaaliaid on varemgi ette tulnud ja midagi erakordset selles siiski pole. Eesti kliimas võib-olla märts nii kevad- kui ka talvekuu. Sellel aastal on märts kahtlemata talvekuu, kuid mõnel päeval on olnud ka kevadist soojust. Erakordne oli 2007. aasta märts, siis meenutas mitu märtsi päeva suve ja sooja oli mõnel pool üle 20 kraadi. Hetkel on troposfääri ülaosas laine (Rossby laine), mis hoiab siin ilma külmana, aga Siberisse (idaosas) on toonud sooja. Osoonikiht on väga õhuke (UV-kiirguse tase pärastlõunal päikesepaistega kuni 4,5, mis on tegelikult suvine tase) ja vähese osooni areaal langeb täpselt kokku külma õhumassi areaaliga, vt järgnevat.

Väga põnevad olid 1923./24. ja 1930./31. a. talved. Näiteks 1924. a. märtsis oli lume paksus mitmel pool üle 100 cm ja seda ka saartel. Maksimaalne lume paksus ulatus 165 cm-ni märtsis, ka aprillis oli lund veel üle 100 cm. Lumi sulas mais. Ka 1931. a. alguskuudel oli lund üle 100 cm. Paraku pole need andmed avalikkuseni jõudnud, kuid on kindlalt meteoroloogiliste vaatluste tulemusena dokumenteeritud. Kel huvi, vaadaku mainitud aastate meteoroloogia aastaraamatuid. 97 cm 1924. a. märtsis Pagaril on väga kahtlane info, sest jaamast pole midagi praktiliselt teada ja ametlikes andmeallikates seda ka enamasti pole. Seega pole lõppeva talve lumerohkus midagi rekordilist ega ainulaadset, lund on kaks korda rohkemgi olnud, kuid seda üsna kauges minevikus.

Mis lähipäevil juhtub? Talv püsib 1. aprillini. Enne seda toob üks osatsüklon Eestisse veel lund juurde ja ilmselt ka tuiskab. 1. aprillil toimub väga tõenäoliselt muutus ilma soojenemise suunas. Kas see on talvine sula või midagi kevadisemat, saame näha. Sademeid võib tulla üsna palju ja alguses lumena.

Järgnevalt mõned huvitavad prognoosid. Kõik on Tallinna kohta, ülemised kaks on Windgurust, alumised kaks aga NOAA mudeli väljund ilm.ee-s.

23. märts on meteoroloogiapäev

2011-03-22T21:20:00.012+02:00

Seda tähistatakse Eestis 23. märtsil koos veepäevaga EMHIs, rohkem: http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887.

Minu ettekanne räägib pilvejahi konkursist: http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887,1418,1419. Kahjuks on seekord võimalik teha ainult posterettekanne, sest kuna konverents on kahasse Eesti Veeühinguga, siis ei jätkunud ruumi esinejate rohkuse tõttu.

Poster on pdf-na kättesaadav siit: http://www.ilm.ee/kola/pildid/artprint/. NB! Alumises failis on info veidi korrektsem. Kuna failid on väga suured, siis aeglase ühenduse puhul võib katkestada laadimise serverist.

Meteoroloogiapäev oli tore ja kõigile meeldis. Paar ettekannet olid sellised, mis kütsid kirgi üles. Pärast ametlikku osa oli toidlustus praest kuni magusate suupisteteni ning joogiks pakuti teed, kohvi, vett ja veini.

Ilm muutus peaaegu äärmuslikult päeva jooksul. Päev algas säravalt selge ilmaga ja nõrga või mõõduka tuulega. Veel kl 10 oli selge ilm, kui konverents põhimõtteliselt algas. Aga juba lõunaks oli järgnevus jõudnud nii kaugele, et kiudkihtpilved asendusid kõrgkihtpilvedega. Kiires loodevoolus saabusid üha paksemad pilved ja õhtu poole sadas veidi lund. Vaheaja oli väga huvitav kõigil vaadata taevasse ja imestada selle üle, kui palju võib ikka ilm paari tunniga muutuda.

25. märtsi öösel õnnestus Tartus jälgida ebatavaliselt tugevat lumemöllu, ei teagi, kas midagi sellist ongi varem nähtud. Ehk saab varsti pilte ja vähemalt ühe video sellest ka üles panna.

Järgnevalt mõned pildid konverentsilt.

Doktorandid ja A.Järvet

Hästi toredalt oli kujundatud aeroloogiline diagramm.

Posterettekanne pilveküttidest

Milline on norimise määr?

2011-03-13T18:36:00.002+02:00

Horisondi märtsinumbris ilmus teine ilmapiiri lugu, milles on juttu eelmisest ja praegusest talvest ning nende võrdlusest. Üldiselt on tagasiside olnud positiivne. Siiski, üks tuttav, kes seda luges, tegi märkuse sõna külmakraadid kohta. Nimelt oli tal negatiivne kokkupuude selle sõnaga, et üks asjatundja võttis ühendust ja ütles, et sellist asja nagu külmakraadid pole olemas, vaid peab ütlema miinuskraadid ja seda just ametlikes tekstides. Minu enda algtekstis polnud üldse sellist sõna, vaid kasutasin miinuskraadide märkimiseks sümbolit "-", sest on lühem ja korrektsem. Toimetaja eemaldas märgid, asendades need sõnaga külmakraad(id), kuna nii on suupärasem. Ma ei vaielnud sellele eriti vastu, et minugipärast, mul on algtekst esitatud ja lõppversiooni eest ma ei vastuta, sest niikuinii käib sealt mitu erinevat toimetajat üle ja algne jutt muutub ning lisaks ei tundunud muudatused olevat just väga ebakorrektsed, seega, las olla. Teine sõna, mida kasutasin ja mis jäeti sisse, on edelatsüklonid. Edelatsüklonid tekivad Biskaia lahel (Atlandi ookeani 40nda laiuse ümbruses), mitte aga pole tegu tsüklonitega, mis tekivad Eestist edela pool või kuskil Edela-Euroopas, st tegemist on väga konkreetse terminiga. Ja nüüd küsimus, kumb norimine on õigustatud? Arvan, et esimene norimine ei ole õigustatud, et ei tohi öelda külmakraadid, vaid peab ütlema minuskraadid, sest pole piisavalt põhjendatud. Samahästi võiks ju edasi norida, et miinuskraadid on ebatäpne, vaid peab ütlema miinuskraadid vee suhtes, sest looduses pole olemas absoluutses mõttes miinuskraade. Teine norimine on õigustatud, kui mõistet on valesti kasutatud, sest tegemist on konkreetse terminiga. Seega peaks teadma, kust läheb norimise piir.

Ja olgu märkuseks öeldud, et kui keegi loeb ajalehest või ajakirjast mingeid jutte või artikleid, siis nendest on tavaliselt palju inimesi üle käinud ja need ei ole autorite jutud. Originaalne jutt või artikkel võis olla märgatavalt erinev sellest, mis tegelikult ilmus. Loomulikult ei tähenda, et lõpptulemus on halvem või mõte läks kaduma, vaid lihtsalt peab teadma, et tegemist on kollektiivse loominguga. Mis puutub minu juttudesse või kokkuvõtetesse, siis kuskil ilmununa on see ikkagi piisavalt korrektne, sest olenevalt sihtgrupist ei saa sageli kirjutada väga spetsiifiliselt või korrektselt, vaid peab arvestama lugejate teadmiste ja taustaga.

Kiudrünkpilved 6. märtsil

2011-03-12T02:16:00.011+02:00

6. märts oli tuuline ja jahe päev. Mõnel pool oli tugev pinnatuisk. Samas põhja pool oli taevas pea selge, vaheldust pakkusid ülimalt hästi välja kujunenud kiudrünkpilved. Vormidest olid jälgitavad lacunosus ja undulatus. Kiudrünkpilvedest saab pikemalt lugeda: http://ilm.ee/index.php?47533
Kiudrünkpilvede kogumid. Kaugemalasuvad näivad olevat kiudpilvede tükid, kuid seda vaid perspektiivi tõttu. Kõik kogumid siin on kiudrünkpilved.
.
.
.
.
.

Seniidi lähedal asuvatel kiudrünkpilvedel ilmnesid sellele põhiliigile kõige paremini iseloomulikud tunnused. See siin on lacunosuse vorm.
.
.
.
.

.

.
Hiljem tekkisid peamiselt undulatuse vormi kuuluvad kiudrünkpilved.

Uued kliimanormid

2011-02-28T14:12:00.002+02:00

See on juba üsna vana uudis, aga kuna ikka veel pole sellest EMHIs midagi kirjutatud, otsustasin ka siia selle lisada.

Alates sellest aastast on nii maailmas kui Eestis kasutusel uued kliimanormid. Faktilisi andmeid võrreldakse nüüdsest ajavahemikuga 1971-2000 (varasem ajavahemik oli 1961-1990). See toob päris suured erinevused sisse, näiteks sula jaanuar on uute normide kohaselt igati keskmine ja mahub vabalt normi piiridesse, aga vanade normide (standardite) järgi oli märgatavalt soojem keskmisest. Samas EMHI peab aruanded WMOle ikka esitama lähtudes 1961-90 normidest.

Tegin veel lisaks väikese uurimistöö, mis näitas, et asi on siiski keerulisem. Rahvusvahelised ilmateenistused kasutavad küll juba uusi kliimanorme, aga WMO hakkab kasutama 10 aasta pärast 1991-2020 kliimanorme ehk teiste sõnadega, praegu on WMO-l ikka kasutusel 1961-1990 ja 10 aasta pärast võtab ta 1991-2020 aluseks, ent nüüd on 1971-2000 ainult ilmajaamadel ja riiklikel ilmateenistustel, aga mitte WMO-l. Seetõttu peab EMHI oma aruandeid WMO-le esitama ikka 1961-1990 normide alusel, nagu alguses kirjutatud.

Juba vähemalt paar nädalat tagasi olid EMHI kodulehel olemas kliimanormid perioodi 1971-2000 kohta, mis on aluseks ilmajaamade ja ilmateenistuste kokkuvõtetele ja neid näeb siit: http://www.emhi.ee/?ide=6,299 (vasakult vaja valida meteoelement, millele klikkida ja näeb siis tabeleid).
Ühe kliimaspetsialisti arvamusega peab nõustuma, et kuna kvaasiperioodilised kõikumised on umbes samas skaalas, siis ei ole see 30-aastane periood esinduslik, vaid jääb liiga lühikeseks. Kuna piisavalt hea instrumentaalsete vaatlusridade periood on palju pikem, siis oleks mõistlik võtta kliimanormide aluseks ka pikem aeg, ent seda ei ole tehtud ja lähitulevik ei too siin muutusi.

Miraaž ja refraktsioon

2011-02-23T23:21:00.003+02:00

Miraažidest ja refraktsioonist leidub napilt eestikeelset materjali, seetõttu tegin vastava lühiülevaate nendest nähtustest: http://www.ilm.ee/?48566.
Praegu, vaikse ja külma ilmaga, võib lume- ja jääväljadel näha ülemist miraaži, kuigi paari päeva pärast peaks tuul tugevnema, mis segab õhukihte ja siis neid enam ilmselt ei näe.

Veelkord Kelvin-Helmholtzist

2011-02-22T23:13:00.005+02:00

Täiendasin kirjeldust ja selgitust KH lainepilvede ning ebastabiilsuse osas: http://www.ilm.ee/index.php?47075. Suhteliselt hiljuti pildistati Norras väga ilusaid KH lainepilvi, kuid need tekkisid pilvekihist allapoole, nagu tagurpidi lainetus: http://www.yr.no/nyheter/1.7483053.

Üks ammune juhtum

2011-02-12T17:06:00.002+02:00

Raamatust "Peipsi järve mõistatus" (autorid Karajev, G; Potressov, A., kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1969, lk 178-179) võib leida ühe väga huvitava, kuid tõestisündinud loo ilma kohta.

See juhtus arheoloogilisel ekspeditsioonil, et uurida ja koguda tõestusmaterjali Jäälahingust. Selleks oli tarvis läbi uurida Pepsi-Pihkva koos jõgikonnaga. 1962. aastal toimus sellealane noorteekspeditsioon. Lämmijärve kaldal, Podborovje Krutšas täheldasid noored üht eriskummalist nähtust. Õhtu oli vaikne ning taevas peaaegu pilvitu. Päike oli laskumas Eesti ranniku poole. Noored olid töö juba lõpetanud ja viitsid aega niisama vees sulistades ning liivalosse ehitades.

Äkitselt algas järvel tõus ning vesi kerkis üpris kiiresti. Vesi ujutas üle laiud kindlustega ning hakkas ka tõusuriba enda alla matma. Järvest eemal olevad süstad läksid liikvele. Kõik toimus täielikus tuulevaikuses ja miski pealtnäha ei ennustanud halba ilma, kuid päike värvus järsku tumepunaseks.

Täiesti ootamatult paiskus järvelt rannale 7-8 palli tugevune tuuleiil. Järv läks keema ning tuul rebis vahutorte lainetelt ja heitis pritsmeid kõrgele rannale. Kaldamüürile lähemal olevaid telke hakkas tuul lahti rebima, ülejäänud paisusid pallidena. Laager tuli metsa sisse viia.

Metsa tagant, idakaarest, hakkasid rasked pilved vastutuult järve poole roomama, kuid neil ei õnnestunud kõrgele taevasse tõusta. Läänest sööstsid tugevad paginad nende kallale, pilvede piirjooned muutusid iga hetk ning tuul rebis need räbalaiks ja kandis minema. Öö möödus rahutult ja isegi metsas laperdasid telgid tuule käes ning puud õõtsusid tugevalt. Hommikul ei saanud järvele minna, mis oli muutunud väga tormiseks.

Ei osatud selgitada, kuidas jõudis tõus tuulest ette. Kalurid teadsid rääkida, et selline järsk veetaseme muutus tähendab alati tugevat tormi. Järelikult oli seda varemgi juhtunud. Alles hiljem selgitasid Moskvas hüdroloogid, et selline vee puhetumine on tingitud järsust kohalikust õhurõhu langusest. Paraku ei teadnud sündmuse ajal keegi õhurõhku märkida, millest oli autoril kahju.

Ilma varieerumise määr

2011-02-10T21:07:00.007+02:00

Ilm võib juba väikesel maa-alal muutuda ja varieeruda väga kiiresti ja väga palju. Kui rääkida Tallinnast, siis tuleb meelde üks õhtu, mis oli 2007. a. jaanuari lõpus, kui seoses MEPiga oli vaja viibida Pirital. Pärast pikka päeva võis umbes 19-20 ajal alata tee kodu poole, see on Laagrisse. Pirital oli ilm tormine, pilves ja valitses kerge sula. Aga Tallinna lõunaosas, eriti juba Laagris, oli ilm täiesti selge, tuuletu ning külma 15 kraadi. Seega äärmiselt märkimisväärne erinevus juba nii väikese vahemaa kohta. Kodust kontrollides selgus, et Pirital polnud ilm muutunud. See, et mõnes kohas sajab tugevasti, veidi maad eemal aga üldse mitte, on väga tavaline. Ühel äärmuslikul juhul oli nii, et tugevat hoovihma sadas ühel pool asfaltteed, nii et sajupiir jooksis veidi maad keset teed, aga teisel pool oli sademeteta ja päikeseline.

Tihti inimesed ei usu selliste erinevuste võimalust, eriti kui elatakse näiteks sisemaal, sest rannikualadel on väga äkiliseks ilmamuutuse põhjuseks briis kevadel. Möödunud kevadel juhtus paar korda, et temperatuur langes briisi tõttu Tallinnas 10-15 kraadi kõigest paari minutiga. Kui oli vaja aprillis käia Tallinna Reaalkoolis, et sisustada üks õpilaste tund meteoroloogia-teemadel, siis küsis üks õpetaja spetsiaalselt, et kuidas on võimalik, et eilsel päeval muutus temperatuur Tallinna piires üle 10 kraadi. Eks põhjust tuligi otsida briisist.

Briisiga seoses võib tekkida briisifront, mis võib-olla hästi jälgitav. Näiteks on meeles 2008. aasta mai, kui oli vaja viibida mitu päeva suvilas, mis jääb 20-30 km kaugusele merest, ja päeval oli sooja enamasti üle 20 kraadi.

Ühel konkreetsel päeval sellest ajast juhtus järgnev. Tuul oli üsna nõrk ja idakagust. Kui hommikupoolikul hakkas briis sisemaa poole levima, siis tekkiski nimetatud front, mis on võrreldav madala külma frondiga. See intensiivistus temperatuurinerinevuse suurenedes päeva jooksul, aga levikukiirus oli väike, võib-olla 5-15 km/h. Frondi kohal tekkisid pilved ja frondi lähenedes tuul nõrgenes. Vahetult enne fronti valitses täielik tuulevaikus ning temperatuur oli tõusnud 23-kraadini. Frondi üleminekul hakkas tugev kirdetuul puhuma ning temperatuur langes mõne hetkega 16...17-kraadini. Üks huvitav asi oli sellega seoses veel. Frondi saabudes olin mõni kilomeeter suvilast loode pool. Seal sai front vastu võetud. Rattaga kiiresti suvilasse tagasi sõites õnnestus frondist ette pääseda, nii et oli võimalus uuesti front vastu võtta ja neid järske muutusi ilmaelementides kogeda.

Vist järgmisel või ülejärgmisel päeval, kui soojalaine ja kaguvool jätkus, oli tarvis Tallinnasse tagasi minna. Seal võis ühe ja sama päeva jooksul kogeda kaks korda järsku ilmamuutust, mis oli ikka selle frondiga seotud. Esimene muutus toimus lõuna paiku, kui kagutuul asendus järsult kirdetuulega ning temperatuur langes 22-kraadilt 17-kraadini ja teine muutus oli õhtupoolikul, kui briis asendus uuesti maatuulega ja temperatuur tõusis järsult tagasi 22-kraadini ja edasi kuni 23-kraadini, kusjuures ilm tundus liiga soe.

Mõtisklusi kliimast

2011-02-09T21:08:00.002+02:00

P.Post loeb Tartu Ülikoolis ainet "Kliima ja poliitika". Kevadsemestri esimene loeng oli 8. veebruaril, kus rääkisime definitsioonidest ja määratlustest. Toodi väga erinevatest allikatest ja autoritelt definitsioone ja mõtteid. Kahjuks jäi välja AMS Glossary, mis on rohkem meteoroloogiaalane, aga kliimast leiab sealtki üht-teist olulisemat (http://amsglossary.allenpress.com/glossary/search?id=climate1).

Nagu selgus, on kliima mitmekomponendiline nähtus. Tihti püüan ma läheneda küsimustele (ja teemadele) laiemalt. Kindlasti on tähtis mõista, et Maa on süsteem, mis toimib ühtselt ja selle osad on omavahel seotud. Kliima on selle süsteemi osa, olles ka ise süsteemiks, sest räägitakse ju kliimasüsteemist. Kliimat võib nimetada ilmselt samuti nähtuseks või nähtuste süsteemiks.

Kas kliimast saab rääkida siis, kui planeedil puudub üks komponent, näiteks hüdrosfäär? Kui kliima on määratletud mitme komponendi kaudu, olles siis näiteks atmosfääri, hüdrosfääri, krüosfääri, litosfääri ja biosfääri emergentne nähtus või nähtuste süsteem, millele on iseloomulik mittelineaarne käitumine jne, siis justkui ei saaks kliimast rääkida siis, kui mõni komponent puudub. Selline määratlus on justnimelt selline ju ikkagi seetõttu, et selle on koostanud inimesed, kes elavad Maal, kus need komponendid on olemas. Ka Marsi puhul räägitakse ju kliimast, kuigi biosfääri seal näiteks pole ja hüdrosfäär on samuti ilmselt praktiliselt olematu. Seega ikkagi järeldub sellest, et mingid komponendid on justkui palju tähtsamad, nagu ka loengus tuli välja, näiteks atmosfäär. Seega võiks siis küsida, kas atmosfääri puududes saame rääkida kliimast (Merkuur)? Või kui puudub litosfäär ja hüdrosfäär? (gaasihiiud, mille kohta öeldakse, et need planeedid koosnevad vaid atmosfäärist). Kindlasti on vaja siis kliima määratlust muuta, sest rangelt võttes kehtib arutatud määratlus ainult Maa kohta, mitte teiste maailmade kohta.

Paar mõtet ka inimmõju kohta. Inimese mõju saab lahutada looduslikust osast ilmselt siis, kui määratleda looduslik osa. Iseküsimus, kuidas seda teha. Inimene mõjutab kliimat niikuinii, sest ta on lihtsalt üks osa sellest, mitte aga isoleeritud, kuid teadmata on mõju suurus.

Kuidas ikkagi on lood äikese ja välguga?

2011-02-06T16:13:00.007+02:00

Maalehe foorumites on vähemalt korra antud võimalus vabalt esitada küsimusi äike ja välguga seonduva kohta. Samasugune võimalus oli detsembri alguses Aialehe foorumis: http://www.aialeht.ee/foorum/list.php?73. Vastused on seal üpris üldised ja ei pruugi olla ammendavad. Paraku ei saa üldse rahul olla vastusega, mis puudutab välgukaitset.

Seal on räägitud, et hoonel peab olema piksevarras. Tegelikult alles käib diskussioon selle üle, milline ikkagi on piksevarda tähtsus ja efektiivsus. Praegustele teadmistele tuginedes võib öelda, et ilmselt on piksevarras välgukaitsesüsteemi kõige vähetähtsam osa. Tähtsaim ja keskseim osa on tegelikult maandus. Isegi kui piksevarras ka oleks välgu "külgetõmbaja", poleks sellest mingit tolku, kui pole korralikku maandust, mis pakub maja ja inimese suhtes ohutut teekonda laengutele. Ilmselt võib pidada väga mõistlikuks lahenduseks, kui piksevarras jäetakse panemata, vaid selle asemel pannakse hoone antennidele, kõrgeimatele osadele (näiteks korstnad) ja tippudele maandused. Kui maja kõrval kasvab puid, siis tuleks ka neile maandused panna, eriti siis, kui tahetakse neid tervetena säilitada. Samuti oleks see omamoodi taimekaitsevahend just in case.

Kõige tähtsamaks ja suuremaks küsimuseks on kindlasti see, kust leida head ja usaldusväärset infot. Sageli polegi muud võimalust, kui tuleb ise uurida. Välkude kohta leiab head ja usaldusväärset infot siit: http://wvlightning.com/library.shtml.

Umbes 2010. a. septembris võeti see materjal sealt kõik maha, aga hiljuti pandi tagasi. Ilmselt toimusid saidi uuendamis- ja muutmistööd. Hea soovitus: kui kuskil veebist leiate huvitavat, kasulikku ja usaldusväärset materjali, siis tuleks see koheselt endale arvutisse salvestada, sest kunagi ei tea, kui kaua seda veebis hoitakse, vähemalt vabalt kättesaadavas vormis.

Erakordselt laiad helbed rünksajupilvedest

2011-02-02T21:11:00.010+02:00

2. veebruari õhtupoolikul sadas Tallinnas erakordselt suuri helbeid, polegi vist varem nii suuri näinud. Suurimate mõõtmeteks mõõtsin 3x5 cm. Põhjuseks olid külma frondiga seotud rünksajupilved, mis satelliidifotol hästi näha (vt all).

Õnneks sain need hiidräitsakad fotole ja videole, kuigi sealt vist ei tule räitsakate suurus hästi välja. Inimeste reaktsiooni oli ka vahva vaadata, et kuidas neid räitsakaid ainiti vaadati ja see elevust tekitas.

Hommikupoolikul sadas uduvihma, seejärel enne räitsakaid tuli segamini lund, lörtsi ja isegi midagi jääkruupide sarnast, vt esimest fotot.
Hiidräitsakaid sajab tavaliselt tuulevaikse ja kõrge suhtelise õhuniiskuse juures, kui õhutemperatuur on 0°C lähedane. Enamasti on tegu rünksajupilvede või madalate sajupilvedega, kui seal on külma napilt (1,5 km kõrgusel on temperatuur 0°...-5°C), sest keskmiste ja ülemiste pilvede kõrguses pole piisavalt niiskust ja temperatuur on seal samuti üpris madal, mistõttu helbed ei kipu liituma. Siiski, vahel tuleb üsna suuri helbeid ka väga külma ilmaga (peamiselt seoses järveefektiga) ja isegi kõrgkihtpilvedest.

Rünksajupilved Soome lahe suudmes.

.
.
.
.
.
Jääkruupide hakatised.

.
.
.
Lumetükkide sadu.

Üürike udu ja konksjad kiudpilved 31. jaanuaril

2011-01-31T22:17:00.012+02:00

31. jaanuari öösel tekkis tihe udu, nii et nähtavus oli seal 50-100 m. Nii tihedat udu tuleb harva ette. Huvitav on huvitav see, et tegemist on jahtumisuduga, ent ilmastik oli hästi muutlik ja tugeva läänevooluga - intensiivseks jahtumiseks ja udu tekkeks kujunesid sobivad tingimused kõigest mõneks tunniks ja veel öisele ajale, nii et tingimused sattusid imepäraselt kokku. Kuna järgmine tsüklon oli saabumas, oli udu tund hiljem juba minevik ja ainult härm oli hiljutisest udust jäänud tunnismärk.
NAO indeksi käiku viimastel kuudel võib vaadata: http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/precip/CWlink/pna/nao_index.html
31. jaanuari päeval tekkisid konksjad kiudpilved (Ci uncinus), mis on tüüpilised ilma halvenemise tunnuseks. Paar tundi hiljem oli tuul pea tormini tugevnenud, kiudpilvede asemele tulid madalad pilved (lauspilvisus) ja hommikune kargus asendus sulalähedase ilmaga.

Järgnevalt konksjatele kiudpilvedele järgnenud ilma halvenemine, mis toimus tunni jooksul alates vasakpoolsest pildist.

Äikesest

2011-01-31T14:25:00.004+02:00

Kirjutasin hästi kokkuvõtlikult ja üldiselt äikesepilvede tekkimisest: http://www.ilm.ee/?48456, põhjuseks taaskord see, et eestikeelses veebis pole eriti midagi sellealast leida.

Halo ja härmatis

2011-01-28T22:51:00.010+02:00

27. jaanuari öösel oli ilm külm ja tekkis tihe udu. Hommikul oli tugev härmatis, kuid kihtpilved hajusid. Siiski hõljus õhus palju jääkristalle ja võis jälgida halosid. Mõned halod tekkisid vaid mõne meetri kaugusele.

Ilmekas oli taevas ka 28. jaanuaril. Mõned pilved läksid lainelisteks, kuid ei saanud kindlalt öelda, et olid KH lainepilved. Ilm oli põhjatsükloni kauges lõunaservas tuuline ja sulasarnane, aga vähemaks lund ei sulanud. Pilveservadel võis jälgida irisatsiooni.

22-kraadise halo fragment nõrga kõrvalpäikesega.

.

Näha on sammast mõne meetri kaugusel. Siit selgub tõsiasi, et mingit sammast tegelikult pole, lihtsalt meie taju liidab arvutud üksikvilked sambaks.

28. jaanuari lainepilved. Nende servades võis jälgida irisatsiooni.

.

.

Irisatsioon
Irisatsioon ehk pilvede küütlemine tekib ülemiste (kiudrünkpilved) või keskmiste (näiteks kõrgrünkpilvede) poolläbipaistvates kohtades, kui kuu või päike paistab läbi nendest. Irisatsioon on valguse interferentsinähtus, mille ilmnemiseks peavad veepiisakesed või jääkristallid, millest pilv koosneb, olema hästi ühtlase suurusega, sel juhul moodustuvad ringikujulised difraktsioonmaksimumid erinevate värvustena.

Difraktsioon tekib, kui valgus hajub takistustel, kusjuures valgus pääseb hajununa takistuse taha. Hajumine tähendab valguse suuna muutumist. Nii juhtubki, et teisel pool takistust, milleks võivad olla poolläbipaistvad pilved, mõned valguslained liituvad, kui nad on samas faasis ja seal tekib siis difraktsioonimaksimum. Maksimumi värvus sõltub sellest, millise lainepikkusega valguslained liitusid. Seal, kus liituvad vastasfaasis lained, tekivad difraktsioonimiinimumid ning valgust paistab meile sealt vähem. Graafiliselt on nähtust seletatud ka siin: http://www.atoptics.co.uk/droplets/corform.htm

Irisatsiooni pilvedes võib ühest küljest pidada üsna harvaesinevaks, ent teisalt võib see olla ainult näivalt nii, sest enamus inimesi ju ei vaata päikesesse ega sinna lähedusse, sest päike on liiga ere.

Kelvin-Helmholtz

Nende pilvede tekkeks peab olema kaks õhukihti, mille tihedused ja liikumise kiirused on piisavalt erinevad (tuulenihe), kusjuures õhukihtide liikumissuunad tavaliselt ei ühti ning sel juhul võivad piirpinnal areneda lained. Paralleeli võib tuua veega: merelained tekivad põhimõtteliselt samamoodi, sest õhu ja vee liikumise kiirused (ja tihedused) on erinevad ning vastastikmõjus tekivad lained. Midagi sarnast võib toimuda ka atmosfääris ning sel juhul võib näha pilvelaineid.

Nähtuse teke on tõenäolisem siis, kui näiteks liigub soe õhumass külmema õhu kohale – inversioon (õhukihtide tihedused erinevad), või jugavoolude korral. Üldiselt on atmosfääri kihistus sel juhul stabiilne (inversioonikiht) ja konvektsioonipilvede teke vähetõenäoline. Erand selles osas oli 8. juulil 2010. a., kui Tallinnas võis ennelõunasel ajal Kelvin-Helmholtzi lainepilvi jälgida, sest õhuvool madalamates õhukihtides oli läänest ja loodest, kuid selle kohal liikus idast väga soe õhumass, seega valitses inversioon, aga sellest hoolimata tekkis pärastlõunal ja õhtul väga paljudes kohtades laialdasel alal äikesepilvi.

Kelvin-Helmholtzi lained on sagedamini jälgitavad keskmiste (Altocumulus) või ülemiste (Cirrus, Cirrostratus) pilvede puhul, ent võivad ette tulla ka kihtrünkpilvede (Stratocumulus) korral.

2010. a. kokkuvõte

2011-01-19T12:30:00.004+02:00

2010. a. kokkuvõtte lasin üles panna Looduskalendrisse:

http://www.looduskalender.ee/node/9222

Kuna ebapüsivuse joone kohta veebis eestikeelset materjali praktiliselt ei leidu, siis tegin vastava põgusa tutvuste ja tõin 27. märtsi näite, kuna see on samal ajal eriline (aeg), kuid ka klassikaline juhtum (tingimused, sünoptiline situatsioon): http://www.ilm.ee/?48421

Pagi- ehk ebapüsivuse joon

2011-01-17T22:18:00.005+02:00

Eelmises postituses räägiti jahtumisudust. 17. jaanuar tõi sula ja advektiivse udu, mida kinnitas ka E.Pedassaar, keda võib pidada Eesti udude uurijaks, sest ta on nii bakalaureuse- kui magistritöö teinud ududest, keskenduses Eestile. Lisaks hakkas 16. jaanuari õhtul lume asemel vihma sadama, mistõttu tekkis jäide ja kiilasjää. Hommikul meenutas see veidi jõulude ajal Moskvas toimunut, aga vaid veidi, sest ladestus oli väiksem ja sulas järgnevate tundidega. Aga nüüd postituse teema juurde.
2010. a. ilmastiku kokkuvõtte juures (http://www.ilm.ee/?48334) tõstis üks asjatundja kerget kisa, sest ütlesin, et 27. märtsil oli Eestis pagijoon (alternatiivne mõiste on ebapüsivuse jpon), kuid pagisid ei registreeritud. Antud juhul on mõistet kasutatud olemuslikult, sest jah, tehniliselt võttes ei olnud küll pagijoonega ehk tegu, aga nähtuse olemus vastas sellele täpselt, sellest ka siis selline mõistevalik. Kokkuvõtte lõpus lisasin allmärkusena veidi infot.

Udu -20 kraadiga

2011-01-16T16:43:00.009+02:00

15. jaanuari õhtul läks ilm selgeks ja vaikseks. Aja jooksul tekkisid radiatsiooniuduvaalud või õhukesed kihid. Kui temperatuur langes -20 kraadini, siis tekkis paksem udukiht, mis laskus viimaks maapinnani. Enne seda võis pilvepiiri laskumist jälgida meetrise täpsusega. Horisontaalne nähtavus vähenes 50-100 m-ni, kuid vertikaalne nähtavus jäi heaks - Kuu ja tähed paistsid selgesti läbi udukihi. Näiteks puudele moodustus härm, kuid kas tegu oli kristalse või teralise vormiga, jäi kindlaks tegemata. Vaatamata madalale temperatuurile koosnes see (jahtumis)udu ainult veepiisakestest!

Põgusalt ududest

Ka udu kuulub kihtpilvede hulka, kuid sel juhul asub/algab pilv otse maapinnalt või selle vahetust lähedusest. Olgu veel lisatud, et on autoriteetseid allikaid, mis ütlevad, et udu ei kuulu rangelt võttes pilvede hulka, kuigi udu ja pilvede peamine erinevus seisneb selles, et esimene neist tekib/asub maapinna vahetus läheduses, teine maapinnast kõrgemal. Ei näe siiski põhjust, miks peaks udu ja pilvi sellisel põhjusel lahku lööma, vaid võib kokku leppida, et udu on pilvede erijuht, mis algab vahetult maapinna lähedalt, halvendades horisontaalset nähtavust 1 km-ni, sageli enamgi.

Udusid on mitut liiki ning neid jaotatakse frontaalseteks ja õhumassisisesteks. Õhumassisisesteks ududeks on radiatsiooniudud, advektiivsed udud, nõlvade ja auramisudud.

Eestis on külmal poolaastal tavalisteks advektiivsed ehk sisserännanud udud, mis tekivad siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külmale aluspinnale. Seda juhtub sageli siis, kui ilm läheb sulale – lumega kaetud maapinnal jahtub saabunud soe õhk, suhteline õhuniiskus kasvab ja moodustub udu.

Sageli aga kombineeruvad advektiivne ja radiatsiooniline udutüüp, mis tähendab, et soe õhumass liigub külmale aluspinnale ja jahtub tugevasti, kuni tekib kondensatsioon: sellised on sageli sügisesed udud.

Udus on horisontaalne nähtavus kokkuleppeliselt alla 1 km. Udud jaotataksegi nähtavuse alusel nõrkadeks, mõõdukateks ja tugevateks ehk ohtlikeks (nähtavused vastavalt 500-999; 200-499 ja alla 200 m). Lisaks horisontaalsele (otsesuunas) nähtavusele tehakse meteoroloogias vahet ka vertikaalsel nähtavusel. Suhteliselt nõrkades ududes õhumassi vahetuse korral (frontide üleminekul, näiteks kui talvel läheb pärast tuisku sulaks) on horisontaalne nähtavus mõnisada meetrit, kuid iseloomulik on neile just see, et vertikaalne nähtavus on väga halb, st teisi pilvi ja taevast ei näe.

Jahtumis- ja auramisududele on üsna sageli, kuid mitte alati iseloomulik hea vertikaalne nähtavus, mis tähendab, et taevas ja teised pilved on näha, kuid halb või väga halb horisontaalne nähtavus. Viimane võib väheneda ainult mõne meetrini.

Jahtumis- ehk radiatsiooniudud tekivad selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Suvel on neid esialgu vähe, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed, kuid juba augustist alates nende sagedus suureneb märgatavalt. Satelliidivaatlused näitavad, et radiatsiooniudud lagunevad esialgu servadelt, kus on udu kõige nõrgem, sest hommikune päike soojendab seal ka kõige kiiremini maapinda ja tekivad tõusvad õhuvoolud, mille tõttu udu hajub. Samuti aitab udu hajumisele kaasa õhutemperatuuri tõus, sest mida soojem on õhk, seda enam see veeauru saab endaga siduda ning seetõttu väheneb temperatuuri tõustes suhteline õhuniiskus. Udupiisad aurustuvad.

Jahtumisudusid on suve hakul (juunis) tavaliselt siis kui õhtu on vaikne ja selge, mis soodustab temperatuuri langemist üpris madalale kuni maapinna lähedases õhukihis hakkab veeaur kondenseeruma ja tekibki esialgu õhuke udukiht. Lühikese öö tõttu ei kasva see enamasti ülduduks.

Jahtumisudu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega.

Hõõguv päikeseloojang sambaga

2011-01-16T12:11:00.006+02:00

16. jaanuari hommik oli veel karge ja härmas puudega, külma 15 kraadi (öine miinimum oli -20, kuid läheneva madalrõhulohu tõttu tugevnes tuul, mis segas õhku läbi ja seetõttu temperatuur tõusis). Päikesetõus oli tänu läänest läheneva pilvemassi tõttu imeliselt värviküllane ja kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedest laskuvate jääkristallide tõttu lühikese sambaga.

Mida punane päikesetõus tähendab? Kiudkiht-ja kõrgkihtpilved muudab punaseks loojuv või tõusev päike. Päeval on need sageli üksluised pilved, kuid päikesetõusu ja-loojangu ajal värvuvad alt kollaseks ja punaseks, kui päikese pool on selge taevaga riba. Selline taevas näitab ilma muutumist. Kui pilved tulevad päikese vastaspoole jäävast ilmakaarest, siis ilm läheb tõenäoliselt sajule, vastasel juhul paraneb (sadu lakkab, taevas selgineb jne).