Eesti jääb läänetuulte vööndisse, mis tähendab, et aastaringselt on valdavaks läänevool. Läänevoolu tugevust saab väljendada põhimõtteliselt NAO indeksiga, vt palun http://www.ilm.ee/index.php?45492 ja http://www.lote.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=695260/jaagus.pdf
Läänevool on suuremas osas 2010. aastast olnud väga nõrk või puudunud, mida võib küll teatud määral erandlikuks pidada, kuid samas on sellel ebaregulaarne ajaline varieeruvus, st on aastaid, kui läänevool on keskmisest tugevam ja vastupidi, kusjuures sarnase kõrvalekaldega aastad on tihti järjestikku.
Mandril soojeneb ja jahtub õhk märksa kiiremini kui veekogude kohal, sest veel on suur soojusmahtuvus ja see muudab veekogud termiliselt inertseks ning aastaajaline temperatuuri muutumine (amplituud) on väiksem kui mandi kohal. Temperatuuri aastase amplituudi suurust saab kasutada ilmastiku või kliima merelisuse mõõduna. Seega, suvel toob õhuvool mandrilt sooja õhku, sest õhk on mandri kohal soojenenud ja talvel vastupidi.
Kuidas on seotud aastaaegade keskmine temperatuur läänevoolu tugevusega? Mereline polaarne õhumass saabub Eestisse Atlandi ookeani põhjaosast, seega peamiselt loodest, läänest ja edelast. Talve keskmisel temperatuuril on tugev seos läänevoolu tugevusega: kui see on tugev, siis on talved muutlikud ja suladerohked, ka torme on rohkem. Suvel on aga üldiselt seos läänevoolu tugevuse ja temperatuuri vahel nõrk või puudub ja seega võib märgatava läänevoolu korral olla suvi keskpärane, aga ka soojem või jahedam.
Sademed on ruumis ja ajas palju muutlikumad kui temperatuur või õhurõhk. Seega seosed nõrgemad, kuid siiski vähemalt talvel tugevad, st et tugeva läänevoolu korral on talv pigem sademeterohke. Õhuvool mandrilt toob aga kuiva õhku.
Muidugi on see kõik nii väga üldiselt.
See, kui paks lumikate talvel tekib, et sõltu ainult sajukogusest, vaid ka temperatuurist ja kui palju on sulasid. Kui temperatuur on pikka aega alla nulli, siis tulevad sademed enamasti lumena ja sadav lumi ei sula ära, vaid koguneb. Sellega saab osaliselt selgitada talve lumerohkust. Teine osa põhjusest on järveefekt (võib ka mere- või laheefektiks nimetada, olenevalt veekogust). See seisneb selles, et kui suure lahtise veekogu kohal on väga külm õhumass, siis on soodustatud niiske õhu tõus ja selles veeauru kondenseerumine ning sademete teke. NB! Veekogu peab olema vähemalt 80-100 km laiune, et selle kohal liikuv õhumass saaks piisavalt niiskust ja õhumassi temperatuuri ei ole temperatuur maapinna lähedal, vaid temperatuur 1,5-2 km kõrgusel. Viimane peab olema lahtise veekogu kohal vähemalt -10˚...-15˚C ja õhuvoolu suund muutuma kõrgusega vähe (alla 50˚-55˚), et saaks tekkida märkimisväärne lumesadu (järveefekt). Õhuvooluga võib see liikuda 30-50 km sisemaale, enne kui pilved tühjaks sajavad. Sealjuures võib lund tulla kümneid cm-d ja isegi üle 1 meetri ööpäeva või kahega. Järveefekt tõi suure lumesaju möödunud (2009.) aasta detsembris saartele ja aaastavahetuse ajal põhjarannikule, käesoleva aasta novembris aga põhjarannikule. Veel võivad rohket lund tuua meridionaalselt liikuvad tsüklonid (loodest-põhjast laskuvad tsüklonid või põhja-kirdesse liikuvad lõunatsüklonid). Ka 9.-10.12. lumetorm oli põhjustatud sellest, et tsüklon tekkis küll 40. laiusel Atlandi ookeanil ja liikus itta, aga sattus Kesk-Euroopas meriodionaalsesse õhuvoolu, mis suunas selle Baltimaadele ja Loode-Venemaale ehk teiste sõnadega, tsüklon hakkas itta liikumise asemel põhja liikuma ja tõi meile lumetormi. Edela-ja lõunatsüklonid on üldiselt väga sajurohked. Näiteks 2008. aasta märtsi- ja novembri lumetormid olid samuti lõunatsüklonitest põhjustatud.
Selgituseks, et õhuvoolu all mõista mitte tuult maapinna lähedal, vaid õhu liikumist umbes 3 km kõrgusel, sest see suunab tsüklonite liikumist. Antitsüklonite liikumine on ettearvamatum ega sõltu alati juhtvoolust. Kui tuul puhub idast, siis see ei tähenda seega veel idavoolu, vaid tihti on tegemist meridionaalse õhuvooluga, mis tekib siis, kui jugavool deformeerub Rossby lainete tekkimise tõttu ja sellisel juhul tekivad märkimisväärsed anomaaliad. Tihti tekib blokeeriv kõrgrõhkkond, mille puhul on läänevool takistatud ja õhk voolab siis meridionaalselt. Näiteks mai ja suve palavus oli põhjustatud blokeerivast kõrgrõhkkonnast Lääne-Venemaal. Kõrgrõhkkonna lääneservas tõi õhu liikumine mandrilt väga sooja õhumassi. Blokeering arenes juba mais, mis põhjustas 2 nädalase soojalaine, siis see katkes juunikuuks ja tekkis juuni lõpus-juulis uuesti, püsides augusti teise pooleni.
Hetkel on baarilise välja orienteeritus nõrk, kuid siiski on soodustatud pigem meridionaalne tsüklonite liikumine. Praegu on Arktikast kagusse liikumas väga aktiivne tsüklon, nagu siit http://www.ilm.ee/kola/sat_test.php3 ja siit on näha:
http://www.wetterzentrale.de/pics/Rtavn062.html. See küll pääseb Eesti ilma mõjutama, kuid kas ja kui palju sajab, on ebaselge. Küll aga tugevneb tuul ja lisandub külma, mistõttu ilm muutub väljasolemiseks väga ebameeldivaks. Nõrk läänevool (või selle puudumine) püsib ilmselt lähinädalatel ja peaks ulatuma veel jaanuarissegi. Seda toetab ka NOAA hooajaprognoos: http://www.cpc.noaa.gov/products/people/wwang/cfs_fcst/images3/euT2mMon.gif
NAO indeksi praegust väärtust näeb:
http://www.metcheck.com/V40/UK/FREE/teleconnections.asp
