Mõned küsimused lume ja tuisu kohta (lisatud üks seletus). Täiendatud!

Ümbritseva maailma ja looduse kohta võib esitada mitmesuguseid huvitavaid küsimusi. Esitame neist mõned.

1) Miks lumehelbed on kuueharulised ja kas päriselt on nende sümmeetria ka täiuslik ning kas lumehelbed on kordumatud?

2) Miks lohud, jalajäljed jne täis tuiskavad? (küllap olete tähele pannud, et tuisuse ilmaga on varsti jalajäljed täis tuisanud, kuid miks?)

Lumehelbe heksagonaalne süngoonia (kuusnurksus) tuleneb jää kristallstruktuurist. Lumi on nagu teemant või soolgi mineraal. Veemolekulid moodustavad jääs teiste veemolekulidega vesiniksidemeid, mis on umbes 109-120 kraadise nurga all, seega sisenurk on ligi 60 kraadi (2 sideme vahel) ja 60 korda 6 annabki 360 ja saab nähtust ligikaudu ka nii seletada. Kuid nii on asi vaid molekulaarsel tasemel ja selline lähenemine on mehhanistlik. Ometigi ilmneb molekulaarne kuusnurksus ka makroskoopilisel tasemel. Asi on selles, et kõige kiiremini kasvavad jääkristallil teravad küljed. Kuna neid on kuus (molekulid moodustavad ju küllaltki "kandilise" struktuuri, millel on 6 teravamat kohta), siis ilmneb kuusnurksus ka makroskoopiliselt, kuigi füüsiktel pole molekulide taseme kuusnurksuse ülekandumine makroskoopiasse siiski veel päris selge. Nähtust võib seletada ka teisel, filosoofilisemal viisil. Stabiilsed on looduses sellised ühendid ja struktuurid, mille energia on minimaalne. See on põhjus, miks raud jpt tehismaterjalid roostetavad, lagunevad jne - nad on energiarikkad ega ole stabiilsed ja püüavad saavutada vähima energiaga taseme. Ka jää moodustumisel tekib esmajoones struktuur, millel on võimalikult väike energia ehk suurim stabiilsus, milleks on heksagonaalsed kristallid.

See on tõesti nii, et enamus kristalle on tegelikult defektsed. Tõepoolest leidub ka oluliste vigadeta kristalle, kuid see on haruldus. Mingid mikropraod või ebasümmeetrilisused on enamikel kristallidel.

Kas kõik on erinevad? Teatud mööndusi tehes küll. Väga lihtsad kristallid, näiteks kuusnurksed plaadid või kepikesed on tegelikult üsna sageli siiski peaaegu samasugused. Mida väiksemad on kristallid, seda suurema tõenäosusega on sarnased. Asi on selles, et jääkristalli kuju ja kasv sõltub keskkonnatingimustest. Väiksem ruumiosa on homogeensem kui suurem ruumiosa, mistõttu on ka väiksemad kristallid omavahel sarnasemad. Keskkonna heterogeensus, -tingimuste muutus jne kandub kristallile ja salvestub seal omamoodi. Seetõttu ilmnebki silmnähtav kordumatus vaid keerukamate (tähe- jmt) kujuliste lumekristallide korral. Individuaalsust lisavad muidugi ka minivead, mille teket juba selgitati.

2) Kuiva (lahtise) lume olemasolu võimaldab nähtusel ilmneda, samuti on vajalik piisavalt tugev tuul, kuid konkreetselt küsitud nähtuse põhjust, miks lohud tuiskavad täis, võib seletada kolmel viisil.

Esimene võimalus on see, et lohkudes tekivad väikesed keerised, mis ei lase sinna sattunud lund enam ära ja nii see lumi kogunebki. Kahjuks on turbulentsiteooria väga raskesti mõistetav ja seetõttu võib lihtsuse mõttes selle ära jätta.

Teine võimalus on nähtust seletada joa pidevuse võrrandiga S*v=const, kus S on ristlõikepindala ja v on aine voolamise kiirus. Sellest seosest järeldub, et mida suurem on ristlõikepindala, seda aeglasem on aine vool. See on ka põhjuseks, miks jõed voolavad kitsastes kohtades kiiremini kui laiades kohtades või miks majade vahel on tuul tugevam - majad või kitsamad kaldad ahendavad piirkonda, kus aine saab liikuda ja sellest siis suurem vee või tuule kiirus. Sama saab väita ka lohkude kohta lumepinnal - lohu tõttu on õhul nüüd järsult rohkem ruumi liikuda, õhu liikumine aeglustub ja seetõttu ei suuda õhk lund enam kanda, vaid see langeb välja ja täidab niiviisi rattaroopad või jäljed lumes või muud madalamad kohad lumepinnal. Kindlasti on mängus ka keerised, aga need jätsime lihtsuse mõttes välja.

Kolmas seletus on kõige lihtsam, mida võiks ilmselt eelistada, jättes eelmised kaks seletust marginaalsesse rolli. Kolmanda seletuse järgi mõjub lumeosakestele pidevalt raskusjõud. Kui on lohk või auk ehk lumepind läheb alt ära, siis raskusjõud tõmbabki lume lohku! Keerised või õhuvoolu aeglustumine mängib väiksemat rolli.

Küsisin arvamuse või oletuse õigsust ka füüsik Henn Voolaiult. Toon ära tema lisaselgituse: "Loomulikult kukuvad kõik kehad maha tänu raskusjõule, aga antud juhul selline seletus, nagu teie sõber pakkus, ei tööta. Miks? Sellepärast, et selle ajaga, kui lumehelves üle jälje jõuab, langeb ta ca 5 mm ja sel juhul ta põrkub edasi. Tulemuseni võib jõuda lihtsa arvutusega. Võtame tuule kiiruseks 10 m/s ja jälje laiuseks 30 cm. Sel juhul kestab helbe üle jälje kandumine ca 0,03 s (1m 0,1 s ja 0,3 m veel 3 korda rutem). Selle ajaga langeb keha raskusjõu tõttu suuruse võrra, mille saab arvutada valemist h = gt2/2. Siit saamegi 5 mm. Oluline on ikkagi jälje kohal kiiruse vähenemine voolutoru ristlõike suurenemise tõttu. Siis jõuab helves rohkem langeda ja ei põrku august välja."

Siit ka moraal, et kõige lihtsam seletus ei pruugi olla õige ega tasu seda tõe pähe võtta, vaid oletusi tuleb kontrollida. Kõige parem on ikkagi seda küsimust katseliselt uurida. Ma arvan, et ka keerised on ikkagi olulisel kohal. Toon paralleeli katuselt allatuiskava lumega. Võib tähele panna, et katuse serva alla tekivad keerised või allatuiskava lume kaared - lumi käändub kaarekujuliselt katuse serva alla, kui lumi tuiskab katuselt alla. Sama ehk juhtub ka lumme jäetud rattaroobaste või jälgedega seoses juhul, kui katuse serva saab kuidagi samastada jälje järsu servaga.

Vihmapiiskadest matemaatiliselt

Kuidas leida, mitu kuupmeetrit vihma sajab 10 ruutmeetrilisele pinnale Eestis keskmiselt? Milline on vihma keskmine kiirus maapinna lähedal? Milline on vihmapiisa keskmine ruumala või mass?

Püüame neile küsimustele vastuse leida. Need pole minu välja mõeldud probleemid, vaid üks huviline esitas need ja tagamõttega – sademete langemise energia välja arvutamiseks. Loodetavasti õnnestub sellest ka asjalik uudis kirjutada, kui temaga on asi läbiarutatud – ehk siis jaanuariks.

Eestis on sademete hulk vahemikus 400–800 mm aastas. Keskmiselt võime öelda, et sajab 600 mm aastas. Ruumala on pindala korda kõrgus (veekihi paksus), seega 10m2 korda 0,6 m = 6m3 (kuupmeetrit). Analoogselt saad arvutada ka teiste sajukoguste kohta.
Vihmapiisa kiirus sõltub piisa läbimõõdust (diameetrist). Mida suurem piisk, seda suurem lõppkiirus. Kui piisa läbimõõt on 0,1 mm, siis lõppkiirus on 0,27 m/s, kui 1 mm, siis 4,03 m/s, kui 2 mm, siis 6,49, 3 mm puhul 8,06, 4 mm puhul 8,83 ja 6 mm puhul 9,2 m/s. kui piisa läbimõõt on vahemikus 1,2 kuni 4 mm, siis saab lõppkiiruse välja arvutada valemist u = (k)(r**0,5), kus u on lõppkiirus ja k on 2,01 X 10**3 cm**0,5 s**–1 ja r on piisa raadius, mitte diameeter – viimase järgi mõned arvud on juba antud!

Valem ei anna täpselt alguses näitena toodud arvusid, sest need on katsetega määratud ja valem on empiiriline (lähendus). See kehtib üsna täpselt umbes 20 °C  ja normaalrõhu (1013,25 hPa) puhul, sesr teatavasti õhutihedus sõltub rõhust ja temperatuurist.
Mass ja ruumala sõltuvad jällegi piisa suurusest. 1…5 mm diameetriga piisa mass on 0,5–70 mg (2 mm umbes 4 mg). massi saab välja arvutada ka valemist tihedus korda ruumala, kusjuures vee tihedus on 1 g/cm3 (kui päris täpne olla, siis 3,98 kraadi juures, muu temp puhul väiksem) ja ruumala on arvutatav valemist 4/3πr3 (r kuubis), eeldusel, et piisad on sfäärilised. Tegelikult on vaid väikesed vihmapiisad (uduvihm) kerakujulised. Suured piisad deformeeruvad õhutakistuse tõttu ja omandavad lameda kukli kuju. Seetõttu annab valem häid tulemusi väikeste piiskade puhul.
Allikas: http://www.madsci.org/posts/archives/2000-07/962626446.Ph.r.html. 

Uhked keerised

Lääne-Euroopa kohal on näha uhkeid keeriseid. Nende tipud on äikest täis, nagu välgudetektorid näitavad.

Hatakpilved

Kui räägitakse pilvisusest, siis kasutatakse selliseid gradatsioone nagu selge, vähene, vahelduv, muutlik pilvisus, pilves selgimistega, pilves või lauspilvisus. Välja jäetakse küllaltki oluline mõiste, mida sobib üsna sageli taeva iseloomustamiseks kasutada: hatakpilvisus. See on eraldi taeva seisundi klass ning on 2 pügala võrra nõrgem kui lauspilvisus ja ühe pügala võrra nõrgem kui pilves selgimistega, ja mis (hatakpilvisus) iseloomustab taeva seisundit kihtpilvede puhul ja hatakpilvisuse inglisekeelne vaste on broken clouds (taevas kaetud umbes 60-90 protsendi ulatuses pilvedega). Selle asemel räägitakse tihti hoopis pilves või pilves selgimistega ilmast, kuid arvan, et tutvustatud mõiste sobib sobiks nii mõnigi kord paremini kirjeldamaks taevast, mida kirjeldatakse praegu küllaltki läbisegi kahe mõistega. Eks see ole peensus, kuid sisaldab endas olulist informatsiooni.

Muutlik ja vahelduv pilvisus sisaldab endas konvektiivset komponenti. Kihtpilvede puhul saame rääkida lasuspilvisusest, hatakpilvisusest, pilves selgimistega ja vähesest pilvisusest. Vähene pilvisus on lai mõiste ja võib tähistada ka rünkpilvedega päeva. Huvitav on see, et kui sajab tugevat hoovihma ning taevas näib meile ühtlaselt pilves, siis tegelikult on tegemist muutliku pilvisusega, sest pilveavad ja pilvede kiire vaheldumine on tavaliselt varjatud vihmakardinaga, kuid see on konvektsoonipilvede puhul tüüpiline (me ei näe kogu reaalsust). Muidugi on ka erandeid, aga need pole tüüpilised. Kahjuks praeguse seisuga ei saa kindel olla, et analüüsitud mõisted (ilmateates või kuskil ilmakirjeldustes) ka reaalselt sisaldavad infot konvektiivse komponendi kohta, kuid nii oleks ilmselt mõistlik.

Nüüd püüame visualiseerida öeldut.

Vähene ja vahelduv pilvisus. Vähene käib kõrgrünkpilvede ja vahelduv rünkpilvede kohta.

10. septembri lõuna Tartus.

Muutlik pilvisus. Taevas on täidetud konvektsioonipilvedega. Kui tugeva saju kardin oleks piisavalt paks, siis avasid ja pilvede vaheldumist ei näeks. See, et rünksajupilvealus on kuskilt alates ühtlane, on tegelikult petlik. Ainult saju tõttu näib see nii.

30. augusti 2009 õhtu Tallinnas.

Sellest pildist alates käivad taeva seisundit kirjeldavad klassid kiht-ja kihtrünkpilvede kohta.

Hatakpilvisus 8. septembril 2009 Tartus.

Pilves selgimistega.

14. septembri õhtupoolik 2009 Tartus.

Lauspilvisus. Tegemist on kihtsajupilvedega, millest on head (õnnestunud) fotot raske saada, kuid tundub, et antud juhul see õnnestus. Kihtsajupilvede all on näha Stratus fractus (halva ilma räbalpilved). Sel hetkel sadas mõõdukat lausvihma. Mõned inimesd tundsid sellest siirast rõõmu, mõned nurisesid.

4. septembri 2009 lõuna Tartus.

Imelugu

Lugege ja imestage: http://www.maaleht.ee/news/uudised/isevarkiteated/article.php?id=27109147&l=fplead

Loengusari ilmast ja kliimast jätkub! Teisipäeva, 24. novembri ja neljapäeva, 26. novembri õhtul Tähe 4-170 kl 18 on veel oodata äikese-ja orkaanijuttu ning ilma imetegudest ja pilvede vägitegudest.

Esimene õhtu oli päris edukas, jäädi rahule, inimesi oli hinnanguliselt 40-50 ümber, hiljem läksid mõned ära, mõni lisandus. Loodetavasti vähemalt sama tase jätkub.

23. november oli suure novembri lumetormi aastapäev. Teisipäeval on väike meenutus ilm.ee-s, nii et hoidke silma peal.

Ilma-ja kliimateemaline loengutesari ja mailitest

23., 24., 26. november Tartus Tähe 4 õppehoones.

See loengutesari on juba välja hüütud mõnes kohas, kaasa arvatud siin: http://www.ilm.ee/?46650, aga olgu siingi sellest lühidalt.

Loengutesari kutsutakse ellu teema olulisuse tõttu. Palju rõhku on pööratud esinemiste atraktiivsusele ja sellele, et igaüks leiaks sealt endale midagi uut ja huvitavat. Suurt huvi temaatika vastu näitas osalejatega vestlemine GLOBE õpetajate seminari kohvipausidel 14. novembril (vt: www.globe.ee/globe/seminar2009/) ja mailitest.

Mailitest tähendab suvalisest mailide nimekirjast (näiteks mõne kursuse või ülikooli listidest maililoend) juhuslikult väljavalitud mailidele toimuva ürituse info saatmist, et uurida, kui paljud kindlasti on asjast huvitatud. Nii kevadel toimunud äikeseteooria loengule kui toimuvale loengusarja puhul valiti 20 juhuslikku maili, kuhu saadeti info ja paluti tagasisidet kindla huvi kohta. Äikeseteooria vastu tundis huvi üks, loengusarja vastu aga 8 mailiomanikku. Selline tulemus on ka oodatav, sest äike on palju kitsam teema kui ilm või kliima laiemalt. Kui tuntakse huvi mõne toimuva ürituse (see sõna võib-olla mõnele ei sobi, sest tähenab justkui läbikukkunud üritust, aga hetkel paremat mõistet ka ei oska kasutada) puhul huvi, kui suur võiks oodatav huvi olla, siis kindlasti soovitan seda meetodit kasutada.

Igal juhul loengutesari on tulemas ja loodetavasti on huvilisi palju. Loenguruumi mahui veidi üle 100 inimese. Saab küsida, mõtteid avaldada, diskuteerida. Soovitan seda võtta kui võimalust, sest üldiselt on ikkagi sarnased loengud jne väga akadeemilised ja erialased, mitte suunatud nö kõigile.

Õhtu ja kuu 3. novembril Tartus

3. november pakkus kiudpilvede tõttu väga värvikat päikeseloojangut ning kuuhalosid. Samuti oli võimalik häid pilte teha veekogude ääres näiteks Kuu jne. Üle Kuu liikusid kondensjälje osad, mis tekitasid väga omapärast varjuefekti, ent ei jõudnud pildistada, sest pilved liikusid väga kiiresti ja sel hetkel polnud koht sobiv pildistamiseks.

.

.

.

.

Loojangu ajal muutus ümbrus vastava valguse tõttu roosaks.

Kuuhalo 31. oktoobril ja 3. novembril

Kuu ümber tekib halosid harva, sest see on liiga nõrk valgusallikas. Kuna nüüd oli täiskuu, siis võimalused halodeks on märksa suuremad. Halod tekivad kiud-ja kiudkihtpilvede olemasolul, kui valgus murdub jääkristallides ning peegeldub sobivalt. Ka meedias oli sellest juttu, kusjuures saadi väga ilmekaid pilte (http://www.virumaateataja.ee/?id=182555 ja http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=182364 ) Endal midagi sellist vastu pole panna, aga midagi siiski.

Nendes ajaleheartiklites on A. Kallist ilmselt valesti interpreteeritud: kuurõngas näitab ilma soojenemist, läheb pilve ja hakkab sadama ja oli lisatud, et tõepoolest ennustatakse mõne päeva pärast sademeid jne. See on samaväärne väitega, et ükskord läheb ilm ikka soojemaks või et kunagi hakkab sadama. Tegelikult tuleb vaadata antud olukorda, et sellise üldistamisega võib väga kergesti eksida. Artiklites on ilmselt asjatundmatu inimene võtnud ühe suvalise lause kuskilt mujalt, sest läheb teemaga hästi kokku. Selline seostamine on tore, kuid alati tasub uurida pisut tagamaad, et mis ja kuidas, sest on arusaadav, et erialaseid teadmisi ei ole ega saagi kõigil olla.

31. oktoober Tartus:


















.
.
.
.
.
.
1. novembri vahepala:









.
.
.
.
.
.
3. november:

Selge ilm novembris

Novembrit peetakse kõige pimedamaks kuuks. Ilm on pilves ja hall, lund sageli ka veel pole jne.
2009. aasta 30. oktoobrist kuni 4. novembrini (v. a.) on ilm üllatavalt selge olnud küllaltki tugeva kõrgrõhkkonna tõttu, mille kese on hetkel Venemaal, kuid päikest pole olnud kõikjal. Näiteks 2. novembril oli mitmel pool Eestis siiski ilm ka lauspilves. Tartus oli kuni õhtuni selge, siis kattus taevas kihtpilvedega ja ööks selgines taas. Tallinnas oli ilm kord nii, kord naa. Ka päikeseloojangud on väga värvikad olnud, kui vaid on jagunud kiudpilvi. Lennuki kondensjäljed on pilvemaastike vaid ilmestanud.
Esiteks Tartu taevast 2. novembi keskpäeval:













.
.
Kuid mis juhtus siis? Taevas kattus kihtpilvedega ja temperatuur langes kohe null kraadilt -2-ni:































.
.
Milles asi? Eks ikka meie vana tuttav inversioon. Tegelikult on lausa ime, et ilm vaatamata inversioonile niigi selge on olnud. Diagrammid (allikas: EMHI)
Näeme, et Tõraveres on asi 1. novembril maapinnalähedal normis.







3. novembril on asi juba käest ära.

Harkus on asi veelgi hullem. Pole siis ime, et Tallinnas oli pilvisem (küll mitte 3. novembril).

.

.

.

.

.

.

.

.

Inversioon on sügisestele ja talvistele antitsüklonitele väga iseloomulik, sest maapind jahtub tugevasti, ent selle kohal olev õhk mitte. Päeval, kui on päikest, võib olukord pisut ühtlustuda. Sageli tekivad inversiooni alla pilved ja seetõttu ongi hilissügisel ja talvel isegi väga kõrgu õhurõhu korral ilm udune või lauspilves. Antud juhul jääb niiskusest ilmselt vajaka ja pilved eriti ei moodustu vaatamata tugevale inversioonile.

Lõpetuseks foto värvikast päikeseloojangust Tartus 1. novembril:

Väljavõte ühest kliimat puudutavast loengust

Tavaliselt on akadeemiline tekst tarbija jaoks küllaltki kuiv. Ent rääkida võib ka atraktiivses stiilis. Esitan algjärgnevalt ühe selliselt esitatud loengu.

unepe, üro, ametlik suund kliimamuutustest 1992 Rios, kliimamuutuste konventsioon, Kyoto saab 2012 läbi. Ametlikult on teema kergelt roheline.

Jahutavad faktorid: vulkaanid, metsatulekahjud, aerosoolid, liivatormid, pilved, liustikud.

Kasvuhoonegaasid: CO2 on ekvivalendiks. veeaurust ei räägita, sest ei oska bilanssi kokku panna. Veel kliimat mõjutavad tegureid: päike ja selle kaugus, CO2 ajaline ja ruumiline varieeruvus on väga suur. NB: CO2 eraldumise kogusesed sõltuvad sellest, kas vaatame tööstust või maakasutuse muutumist. Euroopas on mõjud väiksed, sest siin tehti 1000-2000 a tagasi asi ära – loodust enam pole. Kas hulkasid vaadata inimese kohta või absoluutselt? Hokikepi nähtus – keegi tundis graafikul ära :) Kui on üks aga: taga on näha CO2 sünkroonsus, kuid temperatuuri osas pole hokikeppi. Miks?

Ookeani C voode viga on sama, mis inimtegevuse vood maismaal. Igast teooriaid on. Vetikakasvude provotseerimine ja õigesse kohta viia, et need settiksid. Geograafiaharidus: võtame kõrgusmudeli ja vaatame, mis juhtub. Timo Palo on üks lahe doktorant - tahab käia mingi jalgsi poolustel ära jne.

Permafrost võiks nagu näidata, et läheb soojemaks. Muutub taimede levila, mägedes lähevad liigid kõrgemale ja mõned kaovad ära. Pinnastemp. muutused ja muutused sademetes. Kaudsemad mõjud: soe kliima levib ekvaatorilt kaugemale (NB! Minu kommentaar siia: Hadley tsirkulatsioon laieneb, mida peetakse halvaks tendentsiks), sääskedele soodsam ala levib samuti. Jääminek on varasem.

A.Tarand on näidanud kahe asjaga küllaltki veenvalt kliima muutuseid kaudseilt või et midagi on muutunud: uurimus Tallinna sadama jäätumine. Huvitav koht, sest vahel jäätub, vahel mitte. Mingi hansaajast on märgitud. 1990-2000 oli periood, kui 6 talve järjest polnud jäätumist, mida ei juhtunud 400 a, ent siis (2002/04 jne aastal) oli probleem jääga, polnud jäälõhkujaid jne. Jõle imelik, kas pole? No on. Seda võib teatud määral võtta argumendina, sest 400 a on päris pikk aeg. Teine tema näide on rukki vahaküpsus. On teada, millest sõltub, olulisim kasvu kraadpäevad. Mida varem rukkilõikus algab, seda varem saadi summa täis. See lõikus on liikunud mingi 2 nädalat varasemale.

Eesti oleks võinud 1990. keskel välja valida Aafrikast oma lemmiklooma ja teda hooldada, mitte jääda valele poole.

Kuni 1980. oli lihtne kindlustada igasuguste maailmahädade vastu.

Britid ei ole keskkonnasõbralikud, aga miskipärast on Kopenhaageni põhivedajad.

Geoloogid ei usu kliimamuutust. Naljakas, kas pole? Need on tõsiseltvõetavad teadlased. Mõned on vait, kes ei viitsi vaielda, kuid vaikimine on jah. Lippmaa ütles, et kliimamuutust pole. Tegelikult ta seda ei tahtnud öelda, vaid inimtekkelist kliimamuutust pole.

Klimatsükkel on minimaalselt 30 a, kuid neid tuleb võtta vähemalt 2. Seega alla 60 a kohta tehtud uurimused ja värgid pole tõsiseltvõetavad.

r

Hole Punch Cloud (doominoefekt faasilises ebastabiilsuses olevate pilvede puhul). Pilvering Moskva kohal

Hiljuti tekitas sensatsiooni Moskva kohal nähtud kummaline pilvemoodustis. Loomulikult müstifitseeriti nähtust jne, kuid selleks pole mingit põhjust. See võib tekkida siis, kui pilved koosnevad allajahtunud veepiisakestest ja vähesest hulgast jääkristallidest (faasiline ebastabiilsus). Kõrgrünkpilved on kõige sagedamini just sellised. Juba väike häiring võib vallandada doominoefekti ehk veepiisakesed külmuvad peaaegu otsekohe jääkristallideks kuni teatud kauguseni häiringust. Seetõttu jääb tihti kontsentriline ring või auk pilvedesse. Häiringuks on sageli lennuki lendamine läbi kõrgrünkpilvede (või mõne muu allajahtunud pilvede) kihi.

Seletus on antud ka siin: http://www.meteorologynews.com/2009/10/12/hole-punch-cloud-not-ufo-spotted-over-moscow/

Kuna iga sissekane võiks olla teemakohaselt illustreeritud ja endal vastavaid fotosid ei leidnud, siis on näited toodud ilm.ee pilvepiltide galeriidest. Nähtuse haruldusest annab aimu, et kõikidest pilvegaleriidest õnnestus leida vaid 2 fotot, üks neist mitte nii hea näide, teine palju parem. Näib, et mõlemad on "looduslikult" tekkinud.

Elis Koor, Pilved 2008

Merle Poll, Pilved 2006