kolmapäev, 30. juuli 2008

Keeristormiprobleem

Saaremaal olles kerkis esile keeristormiprobleem (õigemini keeristuulte). Mida mõista keeristormi ja tema sugulaste all? Kas tegemist on rangelt võttes ühtse nähtusega või on siiski reaalselt olemas ka keeristormide (või keeristuulte?) liigid?
Üks samuti ilmastikku kaua uurinud kaaslane põhjendas oma keeristuulte ühtsusteooriat sellega, et tegemist on nähtustega, millel on üks ja sama füüsikaline tagapõhi: temp. kontrastid (ja muud tegurid) põhjustavad keeristuuli. Samuti kaitses ta ettepanekut, et kõiki vesipüksi, trombe jne tuleb tähistada ühtse mõistega (tornaado või tromb) ja kõik muud sõnad unustada.
Tegelikult tundub, et tegemist on siiski kompleksse nähtusega ja tekkepõhjused võivad varieeruda (kõikide keeristuulte täpseid tekkepõhjusi pole siiski teada ja hetkel on olemas lihtsalt veenvad teooriad, mitte aga päris faktid või seadused). Selle kasuks (õigustus klassifitseerimisele) on mitmesuguseid tõendeid.
Võrdleme näiteks tornaadot ja tavalist väikest tuulekeerist. Tornaado on seotud äikesepilvega, ta kasvab tingimata ülalt alla ja liigub juhtvoolu suunas (iseasi, et alumine osa võib-olla väga liikuv), samuti on tornaado enamasti üsna võimas nähtus ja pikema elueaga.
Tolmukeeris tekib rahuliku vaikse (sageli päikeselise ja sooja) ilmaga, liigub täiesti iseseisvalt, kasvab alati alt üles ning vähemtähtsad on tõsiasjad, et ta eluiga on lühike ja energia väike.
Tuulekeerise tekkepõhjustest võib nimetada järgmisi asjaolusid: tulekahju, muutlik või tuulenihkeline õhuvool (kohtuvad erisuunalised; muide, USAs on tekkinud teooria, et mõned tornaadod või tuulekeerised tekivad või vähemalt tekkimist soodustab asjaolu, et kiirteedel on sageli haljasala, kus kohtuvad sõidukite tekitatud erisuunalised õhuvoolud. Kontrollimise jmt kohta ei oska midagi täpsemat öelda.), aluspinna tugev soojenemine, takistused õhuvooludel (sageli mõnes nurgataguses majade vahel on keeriseid).
Tornaado tekkepõhjused on ilmselt mastaapsemad, olles seotud kõigepealt kontrastsete õhumasside kokkupõrkealaga, turbulentsi ning tugevate laskuvate ja tõusvate õhuvoolude süsteemiga. Oluline on, et esineks tsentraalne õhuvool.
Samuti võib videosid analüüsides märgata, et vesipükse ja tornaadosid põhjustavad pilved ei sarnane omavahel kuigi palju. Sageli on vesipüksi põhjustav pilv tasase alusega ning puuduvad sademed ja äike, kuid tornaado puhul on pilv kobrutav, madala servaga, palju äikest jne (justnagu oleks vesipüksi energiaallikas sisemine, kohalik, aga tornaadol välimine). Oluline on veel see, et vesipüks tekib vee, tornaado aga maismaa kohal. Märgata võib sageli, et kui vesipüks jõuab maismaale, laguneb ta kohe (http://www.youtube.com/watch?v=DRybHOPb6oM). Arvatavasti on selle peamiseks põhjuseks temp. erinevuste vähenemine ja energiat ei tule enam soojast veest juurde, muidugi ka maismaa suurem hõõrdetegur. Siiski on teada juhtumeid, kui arvatav vesipüks hoopiski tugevneb või vähemalt säilitab oma tugevuse, kui ta maabub (Miamis, aga aasta kahjuks ei meenu). See tähendab, et mõned vesipüksid on tornaadod, aga ilmselt mitte vastupidi, kui me siiski klassifitseerime/lahterdame neid nähtusi !? Võib-olla on tähtsust sellelgi, et vesipükse tekib sageli mitu, tornaadosid aga üks.
Inglise keeles tehakse vahet nn hea ilma ja halva ilma vesipüksidel. Hea ilma vesipüks laguneb, kuid halva ilma oma mitte, kui ta maabub. Samuti võib vahel kirjanduses kohata sellist kirjeldust, et tornaado ületas jõe või järve vesipüksina, kuid kui me lähtume ikkagi tekketingimustest, kuidas saab siis ühel hetkel rääkida tornaado asemel vesipüksist?
Seega tõendid näitavad justkui, et keeristuuli tasub siiski klassifitseerida kuidagi, ent kuidas suhtuda ettepanekusse, et vahet teha äärmisel juhul ainult tolmukeeriste ja nn atmosfäärikeeriste (vesi-ja maapüks, tornaado) vahel.
Ka nn maapüksi mõiste võib osutuda lähemal uurimisel kahtlaseks või segadusttekitavaks. Mingisugune definitsioon inglisekeelses kirjanduses on siiski olemas.
Paralleele on teinekord ohtlik tuua, aga tundub, et see küsimus sarnaneb ühele teisele küsimusele: kas on õigustatud inimeste jagamine tüüpideks (ükskõik siis millisteks)? Ühest küljest on tegemist ühtse bioloogilise liigiga, ent ometigi on olemas ju rassid, iseloomutüübid jpm. Vististi on midagi sarnast ka keeristuultega.

CAPE/LI indeksite seos tegelikkusega

CAPE on mõiste, mida kasutatakse õhumassi iseloomustamiseks, mille väärtus näitab energiat, kui ta tõuseks vertikaalselt kindlale kõrgusele.
LI mõiste on lihtsam; see näitab tõusnud õhumassi ja ümbruse temperatuuri vahet.
Internetis antakse välja vastavaid prognoose, mis tunduvad olevat ühed usaldusväärsemad. Ehkki võib ju märgata, et 4-5 päeva kaugune prognoos muutub sageli, ei tähenda see ennustuse madalat kvaliteeti, vaid seoseid on Lorenzi kaoseteooriaga (too meteoroloog avastas kaose juhuslikult, kui märkas, et väikesed muutused algandmetes toovad kaasa suure muutuse pikaajalise prognoosi lõpptulemustes; matemaatiline põhjus seisneb hüdrodünaamika võrrandite mittelineaarsuses: mudelites kasutatakse mittelineaarseid diferentsaalvõrrandeid, mille omaduseks on väikeste muutuste kumuleerumine ja avaldumine lõpptulemustes).
Viimastel päevadel on LI olnud positiivne ja CAPE üsna nulli lähedal, mis peaks teoreetiliselt tähendama ilusaid ilmu. Ometi on kohati liikvel suuri pilverünki ja on olnud ka hoovihmu. Tegelikult on asi selles, et esiteks "ebasoodsad" väärtused ei välista mõne üksiku hoogsajupilve teket ja teiseks mudel ei pruugi olla kuigi tundlik kõigi ebastabiilsusliikide suhtes.
Konkreetsel juhul on põhjuseks arktiline õhumass Loode-Venemaal, mis osaliselt valgub Eestisse. Õhumass on küllalt külm, et tekitada öökülmi, kuid raskuskese möödub meist siiski ida poolt. Tegemist on termodünaamiliselt labiilse õhumassiga, mis soojenedes saab piisavalt energiat pilverünkade tekitamiseks. 30. juulil on selle õhumassi mõju ilmselt tugevam, kuid reedel pääseb mõjule hoopiski põhjast laskuv konvektiivne aktiivsus.

Suvest ja normidest

Palju on juttu olnud sellest, et käesolev suvi on jahe, puhkuseks sobimatu ning sajune või lihtsalt ei olda suvega rahul. Kuidas asi tegelikult on? Mida mõistame normide all?
Suurem osa viimase kümnendi suvedest on olnud kas väga ilusad ja soojad või vähemalt ühe nn Vahemerelise perioodiga. Siis on üldiselt ka vähem nurisemisi. See on küll üsna reegliks saanud, et igal aastal peab mingisugune rekord purunema. Ega seegi aasta erandiks ole.
See suvi on tüüpiline põhjamaine, mida pole aga hulk aega olnud. Ka sajuga on lood väga erinevad. Nii mõnelgi pool Eestis on kuiva pidanud õige pikalt. Ei ole puudunud ka rannaaeg - esimene neist juuni alguses ja teine juuli lõpus. Vihma kohta niipalju, et kuigi tundub, et seda on palju olnud, ongi suvi sademeterikkaim aeg Eestis. Senini on suurem osa vihmu olnud hootised, mitte aga lausalised. Ilmselt on mõõdukus ka loodusele hea.
Normi piires on ilm harva, pigem on defitsiit või miskit üle "ettenähtu". Üldiselt on üsna normaalne, kui miski näitaja kõigub 50% ulatuses siia-sinna.
Keskmised on aga konventsionaalsed suurused, mistõttu nendega võrreldes ei saa eriti midagi teada. Jälgida tuleb hoopiski trende. See talv oli "Itaalia moodi", mis aga iseenesest ei näita midagi, ka siis mitte, kui tegemist oleks millegi enneolematuga (tegelikult oli 1988/1989. aasta talv üsna samasugune), hoopis teisiti oleks aga siis, kui selliseid talveid oleks üha rohkem. Hetkel ei saa lumetute talvede trende välja lugeda, küllaga on vähenenud järjepidevalt lumikattega päevade arv ja suurenenud tormipäevade arv. See näitab, et ilmselt on kliima muutunud atlantilisemaks (hetkel on valitsemas subatlantiline kliimaperiood).
Ennustati, et põhjapoolus võib muutuda jäävabaks. Ilmselt seda siiski ei juhtu, aga isegi, kui juhtuks, ei tähenda see tingimata, et midagi valesti oleks. Iseasi, kui selliseid kordi hakkab ikka ja jälle tulema.
Kliimast veel niipalju, et suuremal osal jääajajärgsest ajast on Eestis olnud kliima palju soojem (parem) ning hetkel oleks selles suhtes nagu mitte just väike jääaeg, aga siiski jaheduseperiood. Seetõttu ei tohiks ilma (muutuste) üle kurta.

reede, 18. juuli 2008

Tugev äike Kagu-Eestis 14. juulil

14. juulil üritas Eestisse tungida Venemaalt troopiline õhumass, kuid see suruti jõuliselt tagasi. Kuna Estofex andis Kagu-Eestile 2. astme kategooria, siis tasus ka sinnakanti teele asuda.
Hommik oli väga ilus ja rahulik ning mõõdukalt soe, kuid Tartusse jõudes läks ilm pilve. Tegemist oli tavaliste keskmiste pilvedega (Ac, As, Cs). Sooja oli 20°. Ennelõunal ilmusid taevasse siiski edelast ja läänest tumedamad pilved, aga need andsid kõigest nõrga vihm, kui sedagi. Lõunas ja kagus oli näha, et ilm läheb jälle selgeks. Tegemist oli ilmselt sooja frondiga. Pärastlõunal sadas isegi mõõdukas vihm maha, kuid siis muutus ilm ilusaks ja sooja oli 23°. Taevas oli rohkesti Ac castellanuseid. Ootamine venis pikale ja kuna õhtul oli vaja Tallinnas tagasi olla, siis väga kaua ei saanud venitada, vaja oli jõuda juba 4-sele bussile.
Viimaks muutus taevas kl 15:30 õige süngeks ja hakkas nõrka vihma sadama, aga äikest polnud. Sooja oli ikka 23°. Aja jooksul vihm tihenes ja äike ilmus ootamatult esile alles siis, kui juba bussi minek, kuid midagi väga erilist polnudki. Äikest iseloomustas rohke vihm ja kõrged välgud (pilv-maa puudus täiesti). Juba mõne minuti möödudes Tartust välja jõudes oli äike selja taga ja päike hakkas välja tulema. See näitas, et nägin ainult pilve serva.
Järgmisel päeval tulin inimesi küsitlema ja selgus, et kõige enam oli äikest olnud Põlva-Valga joonest ida pool. Eriti iseloomulik oli aga tugev vihm ja palju välke, kuid tegemist oli nn mitteohtliku äikesega (üldiselt ei süüta maju, pole tornaadoohtu, ei kaasne tugevat tuult) jne. Inimesed ütlesid, et oli üks mõnus äike ja ilmselt tuleb sellega nõustuda. Igal juhul andis küsitlemine hulga uusi ja väärtuslike andmeid Eesti äikesekliima kohta.
Kl 6 hommikul Tallinnas: ilm on veel ilus.












Umbes kl 12 Tartus: soe front.












Umbes kl 14. Selge ilm ja soe õhumass lähenevad lõpule.










Kl 15:50. Taevas tumeneb, kuid äikest pole kuulda (tegelikult linnast väljaspool oli nõrgalt kuulda, kuigi sel hetkel oli väga vaikne).

Pagi 18. juulil

Ehkki sel kuupäeval tundus ilm olevalt igavalt hea ilma rünksajune, toimus Meriväljas õige huvitav ilmastikunähtus.
Hommikul oli ilm selge, kuid päeva jooksul ilmus taevasse üha enam rünkpilvi, mõned neist olid ka suured. Aja jooksul muutus osa neist rünksajupilvedeks, kuid need olid väikesed, sest tegemist oli kõrgrõhuharjas tekkinud pilvedega. Ilm püsis rahulik ja stabiilne kogu päeva. Siiski, mõtlesin, et läheks mere äärde, ehk juhtub midagi põnevat.
Kl 15:50 ilmuski mere kohal ühe tavalise rünkpilve alla kiirestiliikuv pilveräbal, mis tundus laskuvat, kuid see hajus vähem kui minuti möödudes. Mõne viivu pärast tekkis rünkpilve alla terve rida suitsjaid pilveräbalaid, mis muutusid ja liikusid kiiresti vahetpidamata. See näitas tugevaid laskuvaid õhuvoolusid. Umbes kl 16 jõudis see merele ja sealt paiskus siis tugev tuulehoog ka maismaale. Ajuti võis tuul olla tormine, igal juhul rebis ta puudelt lehti ja keerutas tolmu üles, püsides üsna tugevana umbes poole tunni vältel ja hakkas siis nõrgenema. Sooja võis olla enne nähtust ligi 20° ja ega ta üle paari ° ei langenudki. Tuul pöördus loodesse, aga siis aeglaselt jälle edelasse.
Pilv hakkas veidi kobrutama ja kasvama, kuid ajuti varjasid pilveräbalad kujuneva rünkpilvesüsteemi. Eemaldudes pilv kasvas, ilmusid sajujooned ja tumedus, kuid äikest seal ilmselt polnud. Pilv liikus kirdesse (juhtvoolu suunas).
Nähtust õnnestus filmida ja pildistada.
Hommik oli ilus.













Juba ennelõunal olid pilverüngad üsna suured.












Esimene rünksajupilv.














Mere kohal on rünk suurenenud. Tee lõpus on kuuskede kohal näha tekkivat pilvevalli.












Pildi keskel on näha kujunev pilvevall.















Tugevaim tuulehoog on just möödunud. Pildil oleva vahtra rebis tuul sootumaks lehetuks (!).













Pilvevall on üle läinud.


















Välja on kujunenud pilvesüsteem. Puud on tugeva tuule tõttu lookas.

neljapäev, 17. juuli 2008

Saaremaa õhtud ja ööd; tugev äike 8. juulil

Juulis viibisin Saaremaal ning taevas pakkus väga mitmesugust vaatemängu.
Õhtud ja ööd juhtusid olema väga kenad, näha oli ka helkivaid ööpilvi ning madaludusid. Mõned pildid nähtust (pean vabandama, sest need pildid läksid täiesti meelest saata mailile, aga siit saad need kätte :):
Pärast lühikest laussadu.











Õhtu koos pilvedega.











Südaöine vaikus (metsa lähedal uduviirg).











Mitte just liiga hiline õhtu kiudpilvedega.











Päikeseloojang on juulis teadagi umbes kl 22:30.














Äike 8. juulil Saaremaal
Sel kuupäeval tekkis saare kohal äike, mida võib pidada isegi tugevaks. Sellist ei ole tõepoolest kaua näinud.
Enne kirjeldust suvise ilmastiku mulje Saaremaalt. Selgesti on märgata, et konvektsioon areneb eelkõige saarte kohal, kuni vesi on maismaast veel jahedam. Ida- ja kirdeosas, samuti lõunas, on sageli rünk-ja rünksajupilvi (esimesel juhul Mandri-Eestis, teisel juhul Liivimaal). Saarele on omane päevane rünkpilvitus, kusjuures pindalasalst piisab korralike rünksajupilvede tekkeks. Hiiumaa on enamasti aga liiga väike selleks. Madalrõhu lähedus on kohe tunda (mandruil ei pruugi olla).
7. juuli oli lausvihmane, mis aga ei olnud eriti tugev. Täheldati kauget äikest, ka mandril tuli öösel äikest. Õhtu oli soe ja väga niiske, madalate kihtpilvedega. Hommikul jätkus sarnane ilm, kuid pilved kerkisid aja jooksul kõrgemale ning muutusid rünklikumaks.
Ennelõunal sadas veel korra vihma, kusjuures pilves olid näha selgesti sajujooned. Pilv oli kõrgel (alus u 2,5 km). See koos suure lämbusega oli kindel märk lähenevast äikesest. Kl 12 ei olnud edelataevas peale mõnede hajuvate rünkade midagi eriti näha. Läänes ja loodes oli suur võimas rünkpilverivi, mis tundus olevat siiski üsna stabiilse suurusega. Lahkuva sajupilve all kirdesse kujunes üsnagi võimas rünk, mis jäi väheliikuvaks.
Umbes kl 13 müristas edelas, kuid see pilv jäi väheliikuvaks. Aja jooksul pilve tipp siiski lähenes libamisi ja tekitas kerge vihmasaju. Äikest oli, aga vähe. Läänest üle põhjataeva kirdeni oli kujunenud tumehall pilvemassiiv, mis oli täiesti läbipaistmatu, kuid äikest seal veel polnud. Äike jäi väheliikuvaks, kusjuures mõned praginad oli ka otse pea kohal, ehkki seal asus hele ja üsna õhuke pilvetipp (samasugust nähtust märgati ka juuli alul Võrtsjärve ja Peipsi vahel ning tundus vaatlejale väga üllatav, sest eemal oli väga tume ja paks pilv, kuid äikest seal polnud).
Ilm oli põhiliselt sademeteta, kuid äikeseline. Alguses olid välgud ainult pilvesisesed, ent aja jooksul ilmusid need ka nähtavaks (ilmne märk äikese tugevnemisest!). Välgud oli sinakad. mõni ehk kergelt ka roosakas. Tasapisi kujunes pilve ette viirg, mis muutus varsti tumedaks pilveseinaks. Kujunes supercell. Ilm tundus olevat palju jahedam, kuid ilmselt tekitas selle tunde tugevnenud tuul, mitte niivõrd temp. langus. Vastaskaarde tekkis samuti suur pilv, kuid äikeseta. Kuna tuul oli äikesepilve vastu, siis ilmselt oli pilve põhjuseks kuhjuv õhumass, mis aga ei saanud pilvest jagu. Aja jooksul pilv lähenes ja äike tugevnes. Sadas rahet ja tuli korralik vihmahoog. Rahe sulas siiski väga kiiresti. Kokku oli äike pea kohal ligi 3 tundi ning siis taandus aja jooksul itta, kusjuures edelas tekkis uus äikesekolle, ent see oli üsna nõrk ja hajus veerand tunniga. Ülejäänud pilved olid väikesed ega arenenud eriti.
Kuressaare oli vaatluskohast umbes 15 km kaugusel, ent seal ei sadanud üldse ja äikegi oli nõrgalt kuulda.
Õhtul arenes veel hulgaliselt suuri rünksajupilvi, kuid äikest neis polnud. Hilisõhtul sadas paar tundi veel lausvihma.
Rünksajupilvetipp.














Kirdetaevas.












Rünkpilve tipud.












Selles pilves müristas esimest korda (kl 13:42).










Tume pilvemassiiv, milles alguses äikest polnud (kl 14:05).















Äikesepilve serv. Müristas just üleval.












Äikesepilv.





























Hakkavad tekkima kaaspilved ja vastaspilv (kl 14:22).












Vastupidise õhuvoolu tõttu on kujunenud nn vastaspilv ("äikesepilved lähevad kokku", näitab intensiivsust).










Vaikus enne tormi.













Moodustunud on pilvesein (kl 14:59).














Väljaspoolt võib pilvesein olla üsna ühtlane. Tüüpiline superelemendi tunnus.



















Vahetult enne sadu: pöörlev pilvevall (roll-cloud)











Rahe (kl 15:30)












Lahkuv äikesepilv ja selle kobrutav pind (kl 16:08).

Helkivad ööpilved

See postitus on muutunud populaarseks, sest huvi ja teadlikkus sellest nähtusest kasvab. Ilmselt teen lõppeva suve (2012) polaarmesokate kohta kokkuvõtte ja panen mõned pildid üles. Lisainfot: http://ilm.ee/index.php?46393
Eestimaa taevas on vähemalt juulis väga sageli näha olnud helkivaid ööpilvi. Lähemalt sellest, millega on tegu (kokkuvõttes pisut ka teadusest).
Helkivad ööpilved on üsna eredad ning tavaliselt hõbedase läikega (vahel kasutatakse seetõttu nimetust hõbepilved, peamiselt vanemas kirjanduses), kuid võivad olla ka kollakad. Neid näeb valgete ööde laiustel, kuid mitte põhja pool kui 70°, sest seal on nad liigse taeva heleduse tõttu nähtamatud ja veel mõnede tegurite tõttu mitteesinevad. Kuigi võiks arvata, et kevade ja sügise pool, kui kaugel põhjas on lihtsalt valged ööd, võiks neid näha, ei juhtu seda või on see haruldane sündmus. Neid võib-olla igal ajal suvises taevas, kuid suurema osa ajast on nad ebasoodsate valgusolude tõttu nähtamatud. Maksimum on 60. laiuskraadil ja põhiliselt mõni nädal pärast suvist pööripäeva.
Nad tekivad 70-90 km kõrgusel ja on nii õhukesed (hõredad), et eredamad tähed paistavad enamasti selgelt läbi. Nad muutuvad seetõttu nähtavaks, et kuigi päike on siis allpool horisonti, valgustab ta siiski vastavaid osakesi, mis tekitavad neid pilvi ja nii muutuvadki helkivad ööpilved nähtavaks. Nende teke oli aga kaua aega mõistatuslik (tekivad mesosfääris, mistõttu otsesed uuringud olid kaua aega raskendatud).
Helkivate ööpilvedega on seotud mitmesuguseid huvitavaid küsimusi. Esimest korda registreeriti need 1885. aasta suvel ning arvati, et nad on seotud vulkaanipurskega. Varasemast ajast pole teada ühtegi kindlat juhtu, et vaadeldud oleks helkivaid ööpilvi, justkui oleks see nähtus järsku tekkinud 19. saj. teises pooles ja jäänudki tänaseni. Ehkki leidub mingeid varasemaid vaatlusi, kus on teoreetiliselt võimalik, et need olid just need pilved, ei saa üldse midagi kindlat öelda. Esimene teaduslik vaatlus ja arvutus näitas nende kõrguseks 75 km (vaatlus toimus 1885. aastal) ja hilisemad mõõtmised kinnitavad, et umbes selles kõrguses nad tõepoolest tekivad. Sõnapaar "helkivad ööpilved" on tegelikult tõlge saksa keelest. Kuna nimetus pole süstemaatiline (teaduspõhine), siis on püütud juurutada ka teist nimetust - polaarmesosfääripilved.
Mõned aastad hiljem tekitas nähtus märksa vähem elevust, sest neid taevas enam ei olnud kuigi palju. Alles Tunguusi meteoriit elavdas huvi selle nähtuse vastu. Kuigi vaatlusi korraldati vahel isegi süstemaatiliselt, olid need ikkagi väga ebakindlad ja põhilised endise Nõukogude Liidu territooriumil (Venemaal on ilmateadus olnud alati väga kõrgel järjel). 20. saj teisel poolel muutusid süstemaatilised vaatlused kindlamaks ja levisid ka muudel aladel.
Ka helkivate ööpilvede olemus oli kaua aega mõistatuslik ning küll seoti nende teket vulkaanitolmuga, küll kosmilise aine sissetungiga, aga ideed polnud veenvad. Välja pakuti ka jääkristallidest koosnemist (Alfred Wegener), mistõttu need peaksid olema sugulased kiudpilvedega. Ideed uuriti, arvutati jäätumiseks vajalikku temperatuuri ning mõistagi oli tulemus teadlastele üsna vastuvõetamatu (tublisti alla -100°). Asi oli selles, et mesosfääri temperatuur arvati olevat positiivne ning arusaamatu oli veeauru pääs niivõrd kõrgele, aga viimaks leiti sellel teoorial tõepõhi all olevat. Ilmselt vulkaanipursetel kõrgele paiskuvad tahke aine osakesed on kondensatsioonituumadeks, mistõttu helkivate ööpilvede teke ja ilmumine on soodustatud.
Võtmeteguriks on troopikas olevad konvektsioonivoolud, mille abil nagu imenduks veeaur mesosfääri. Üsna väike roll on metaani lagunemisel päikesekiirguse toimel, sellest ka seos inimtegevusega ja võib-olla sellegagi, miks neid varem kindlalt ei märgatud - metaani hulk suureneb.
Helkivad ööpilved tekivad suvel seetõttu, et mesosfäär on siis palju külmem kui talvel - kuni -160°, talvel vaevu -100°. Seega, kui taevas näete helkivaid ööpilvi, on mesosfääris külmalaine ja mida heledamad pilved, seda võimsamalt.
Vahel on pilved lainelised. Seda põhjustavad ujulained. Helkivatel ööpilvedel on mitu soodustavat asjaolu: aerosool, kosmosetolm ja madalrõhuväli (ilmselt seetõttu ongi neid rohkem nendel aastatel, kui suviti on ülekaalus Atlandi ookeani mõju).
Helkivate ööpilvede vaatlemine
Parim vaatluskoht on umbes 60. laiuskraad ja mõnda aega pärast jaanipäeva. Nad on kõige paremini nähtavad siis, kui päike on horisondist laskunud 6-12° allapoole, kuid võivad olla mingil määral nähtavad ka veel kuni päikese negatiivse kõrguseni 18° (umbes 50° põhjalaius jaaniöödel).
Nähtav on see osa pilvedest, mis asub eha-või koidutaevas. Astronoomiliste abivahenditega on võimalik neid avastada kuni pool tundi varem kui palja silmaga.
Vaatlusandmed näitavad sedagi, et nende ilmumise ajal maalähedane õhukiht jahtub ja toimub õhurõhu tõus. Sel ajal on temperatuur tavalisest 2-3° madalam.
Hõbepilved jagunevad morfoloogiliselt 4 tüüpi, kusjuures tavalisemad on loor ja vöödid. Loori üldiselt kogenematu vaatleja ei märka, kuid teised tüübid on kõigi poolt kenasti vaadeldavad. Loor eelneb teistele pilvevormidele.
Hõbepilvedel antakse 5-pallises skaalas hinnang, mis on sellised.
(1) Väga nõrgad helkivad pilved, mida üldiselt ei avastata.
(2) Pilvi märgatakse kergesti, aga on väikese heledusega.
(3) Pilved tulevad eredalt esile taevas.
(4) Heledad pilved, mis tõmbavad kohe endale tähelepanu.
(5) Erakordselt heledad helkivad ööpilved.
Vaatlemisel märgitakse taeva selgusaste (täiesti selge, veidi Cirruseid, osaliselt kaetud keskmiste pilvedega jne) ja kellaajad. Üldiselt oleks hea, kui taevast on võimalik pidevalt vaadata, sest silmad harjuvad siis pimedusega paremini. Mõtet on vaatlema hakata märtsis ja kuni oktoobrini ning kõrgrõhu saabudes. Nende kestus on mõnest minutist mitme tunnini.
Kokkuvõtteks võib öelda, et need avastati hilja (või neid varem polnudki!?). Kuigi oleme harjunud paljude nii loomulike vahendite ja tõdedega, on suurem osa neist leiutatud või avastatud hämmastavalt hilja. Tundub uskumatu, et isegi 20. saj alguses leidus väljapaistvaid teadlasi, kes uskusid, et teadus on valmis, pole enam midagi uut teha või avastada ja teadmisi ootab ees vaid korrastamine. Teadus on kasvanud enneolematult kiiresti (just praegu töötab ja elab umbes 90% kõikidest kunagi olemasolnud teadlastest) ja jällegi kostavad hääled, et teaduse lõpp hakkab saabuma (Stephen Hawking).
Algjärgnevalt mõned pildid helkivatest ööpilvedest.
Helkivad ööpilved (nõrgad) Saaremaa taevas vastu 6. juulit kl 1.








Väga eredad (4 palli) helkivad ööpilved südaööl vastu 17. juulit Tallinna kohal.


















Allpool on mõned kohad tumedamad. Need on kiudpilved, mida päike enam ei valgusta, aga helkivad ööpilved säravad päikese toel edasi.






Nüüd on pilved erakordselt eredad (5 palli).